Reede, 22. august 2014

Moodne muinasjutt

Elas kord perekond, isa, ema, poeg. Neil oli väike majake, mitte küll midagi uhket, aga ikkagi oma ja armas. Vanemad käisid tööl, laps koolis, elu nagu ikka. Raha polnud küll palju, aga hakkama sai, kuigi mõnikord pidi uute talvesaabaste ostu rahapuudusel viimase piirini edasi lükkama. Lõunamaa puhkuste jaoks küll raha ei jagunud, puhati hoopis maal vanaema juures, kus ühtlasi aidati tal lehmale talveheina teha, aedvilja kasvatada. Vastutasuks oli perel omast käest võtta nii talvekartul kui muud söögikraami.

Ajad muutusid ja ükskord kerkis naaberkrundile uhke eramu, kus elas palju jõukam pere. Tegelikult olid nad toredad inimesed ja üheealised lapsed hakkasid sõbrustama. Paraku möödus laste koosveedetud aeg ikka enamasti rikkama pere kodus. Neil olid ju kõikvõimalikud huvitavad elektroonilised ajaveetmise masinad, lastel oma toad, kus segamatult sai olla. Naabripere lahkel emal oli alati lastele mõni maitsev suutäis pakkuda. Kui vaesema pere vanemad pojale vahel märkuse tegid, et miks nad teda kodus nii harva näevad, et miks sõbrad ei võiks mõnikord nende pool aega veeta või koos õppida? Seepeale sai poiss nagu natuke pahaseks oma taipamatute vanemate peale. No mis meil SIIN teha oleks, meil on elamine ligadi-logadi, ema on alati tööl, midagi head ega huvitavat pole naabrilastele pakkuda. Lausa piinlik neid siia kutsuda. Pealegi, mis halba sest siis on, et ta nende juures käib, naabripere ei pane seda üldse pahaks, lausa vastupidi. Nad suhtuvad temasse nagu oma perekonna liikmesse. Vanemad jäid küll veidi kurvaks, aga ega neil mingeid vastuargumenete polnud ka välja käia. Kui lapsel on seal parem, mis siis ikka.

Kui jõukas pere läks oma Hispaania villasse suvepuhkust veetma, kutsuti ka naabripoiss kaasa. Lennupiletid oleks ta pidanud ise ostma, aga kõik muu oleks olnud tasuta. Poisi vanemad kõhklesid kaua, kas lubada last sellisele reisile või mitte. Vanaemal oleks suvel aiatöödes pojapoja abi vaja ja üldse, kuidas siis niimoodi teise pere arvel nüüd puhata. On seda lapsele üldse nii noorelt vaja? Poeg aga oli õhinas, et saab maailma näha ja lõpuks kraapisid vanemad piletiraha kokku. Las laps saab paremat elu tunda ja ilma näha, kui nemad ise seda polnud saanud endale lubada.

Lõpuks kasvasid lapsed suureks ja juhtus nii, et meie poiss armus naabritüdrukusse. Ja siis nad abiellusid. Kummagi vanematel polnud selle vastu midagi. Äiapapa ostis noortele omaette elamise ja kõik olid õnnelikud. Sest armastus ei küsi ju rahast ja vaesest perest poiss sai nii kauni naise, ilusa kodu kui kadestamisväärse ja hästitasustatud töökoha äia firmas. Vana aja muinasjutt selle koha peal lõpekski, ja nad elaksid häppili evör aftö.

Moodsatel muinasjuttudel aga võib olla mitu erinevat lõppu. Eks poisi vanematel oli hea meel, et lapsel hästi läheeb, kuigi samas tegi pisut kurvaks, kui poeg oma rikka miniaga neil väga harva külas käis. Lapselastega ei saanud nad ka õieti lähedaseks, sest lühikeste kohtumistega ei jõudnud lapsed neid armastama hakata.

Ma ei tahagi väita, et moodne muinasjutt ei võiks samuti õnnelikult lõppeda. Poiss võis olla äia firmas nii tubli töötaja, et teda muudkui edutati. Armastus ei saanud otsa, hädiseks jäänud vanaemale palgati koduabiline ja nii nad kõik elavad õnnes ja külluses siiamaani, kui nad vahepeal ära pole surnud :P

Võis minna ka teisiti. Kuigi noormees oli tubli ja andekas õpilane, jäid tal koolid pooleli. Sest paljutõotav töökoht äia firmas oli nagunii kindlustatud, milleks siis enam vaeva näha ja aega raisata, kui võib tõelise, st. eduka eluga kohe pihta hakata. Aga ühel hetkel hakkasid asjad muutuma. Kriisiaegse majandusolukorra ajal hakkas äri allamäge minema ja äiapapa vaatas, et tuleb kulusid kokku tõmbama hakata. Ta palkas tööle ühe spetsialisti (see võis vabalt olla ka ta oma poeg), kes välismaal omandatud hariduse ja kogemustega oskaks firma jälle jalgele tõsta. Nii kärbiti ka meie noormehel palka ja pakuti talle madalamat koha firmas. Ilmselt arvati, et tema tööpanus pole võrdeline tema senise positsiooni ja hüvedega. Mees tundis ennast solvatuna ja lahkus töölt. Paraku selgus, et teda kusagil mujal avasüli ei oodatudki. Kõik arvasid, et ta on lihtsalt ühe rikka isa tütre mees, mitte oma ala spetsialist.

Armastus hakkas nendel asjaoludel ka tasapisi kaduma. Üha enam kuulis mees, et see on minu isa raha, mida me kulutame ja sina ei otsusta, milleks või kuidas me seda teeme. Kui siis ükskord jõuti lahutuseni, arvas mees, et müüme maja maha, jagame raha ära ja kumbki saab endale uue elamispinna osta. Aga seepeale kuulis ta naise käest kurba tõde, et tal pole siin millelegi õigust, see kõik kuulub naisele. Mis siis, et mees samuti aastaid töötades oma teenistuse pere ja kodu heaks kulutas.

Mis edasi sai? Oma vanematekoju tagasi kolimast takistas poega uhkus. Ta ei tahtnud tunnistada, et oli naabripere hiilgusest pimestatuna oma kodu ja vanemaid nii halvustanud kui ka unustusse jätnud. Ta ei kurtnud midagi ega tunnistanud oma vigu, ütles vanematele ainult, et tal on kõik hästi.

Ega see poiss, nüüd juba mees, ei pruukinudki olla ei laisk ega saamatu, ehk siis "lodevus- või mugavusväimees". Aga kõik, mis teiste juba väljateenitud jõukast elust sulle vaeva nägemata sülle langeb, võib ühel hetkel sama kergesti käest libiseda.

Sellel moodsal muinasjutul võib ikkagi olla õnnelik lõpp. Mees lõpetas läbi raskuste töötamise kõrvalt koolid ära, sai korraliku töökoha ja ehitas oma karjääri nullist uuesti üles. Leidis endale uue naise, kellega oma elujärge järk-järgult üheskoos parandati, nähes selleks kõvasti vaeva. Nende kodu polnud küll nii uhke, kui mehe esimese abielu ajal, autogi oli tagasihoidlikum, aga kõik see oli ausalt välja teenitud. Suhted vanematega muutusid taas tihedamaks, kõik olid omad, polnud ei paremaid ega halvemaid inimesi :D

Kas ei meenuta see mõistulugu naabripoisi lapsepõlvest praegust noorte väljamaale elama ja tööle igatsemise jutte. Jõukatel naabritel on kõik ju olemas ja nad on lahkelt nõus seda minuga jagama. Miks ma ei võiks nendest hüvedest osa saada, kui mu oma vanemad mulle seda pakkuda ei suuda?




Kommentaare ei ole: