Kevad tuli kuidagi äkki. Vast nädalaga sulatas suured lumehanged ja lumikellukesed kasutasid juhust ja hakkasid õitsema. Esimesed arglikud õied tulid juba 11.märtsil, aga see lopsakas põõsas on 20.märtsil pildistatud. Õitseb siiamaani. Eriliseks teeb selle meeldiv üllatus, et kui läinud aastal oli seal vaid paar õiekest, aga praeguseks olid sibulad tublisti paljunenud. Vahepeal tundus, et lumikellukesed minu aias ei tahagi kasvada ja andsin alla ega ostnud enam uusi sibulaid. Sellega vist ongi nii mitmes valdkonnas, et kui lõpetad paaniliselt pingutamise, siis hakkab su ettevõtmine kuidagi omasoodu paremuse poole arenema.
Minu südames kevad eriti ei hulla, aga meie peres on neid, kes suures armuvalus ei tea, mis ära teeksid. Nimelt sai meie emane kutsikas Terra juba 9-kuuselt suguküpseks ja tema jooksuaja lõhnad ajavad isase Kevini hulluks, kuigi 11-aastane koer peaks olema inim-aastates juba "vanamees". Kuna keegi pole perelisast huvitatud, siis on oluline hoida, et nad ei saaks seda võimalust kasutada, milleks looduse kutse neid sunnib. Jalutada tuleb neid eraldi, toas ei saa nad olla samas ruumis ja aeda jooksma võib lasta neid ühekaupa. No ma ju ütlesin, et mis te uuest kutsikast enne võtate, kui Kevini aeg läbi saab, aga kesse mind kuulas. See Terra praegune jooksuaeg kestab umbes kuu ja alles pärast seda saab teda steriliseerida. Eks aeg pärast oppi ole ka keeruline, aga siis vähemalt kaob see probleem ära.
Millal mina oma puusaopile pääsen, pole teada. Olukord muutub aina hullemaks, aga kuidagi peab selle üle elama. 14.aprillil saan ortopeedi vastuvõtule, eks siis selgub, kaua veel oodata tuleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar