Räägitakse, et meie aega iseloomustab liiga suur valikuvõimalus. Olgu mingi toote, toiduaine või elutee suuna valikus. Nüüd olen ise samas lõksus. Või kui päris aus olla, olen praeguseks pärast pikki kõhklusi oma valiku teinud. Ikka selle robotmuruniiduki osas.
Pruugib sul vaida korra uurida mingi firma valikut ja hindu, siis META sulle enam muud ei pakugi kui selleteemalisi reklaame.
Eks ma võtsin siis ühendust nii ühe kui teise pakkuja firmaga. Kuna tahan asjaga võimalikult ruttu ühelepoole saada, siis võitjaks osutus see,kes tegi kohe selge pakkumise. !000 euro eest Husqvarna masin koos paigaldusega. Letihindades sellist mudelit polnud, aga nagu selgus, sattusin firmas suhtlema juhatajaga ja nagu edaspidise suhtluse käigus selgus, on just temal õigus teha sooduspakkumisi. Olin lasknud mitmes firmas endale seletada, kumb on parem, kas kaabliga või ilma, ja siis hakkas mulle tunduma, et kaabel on parem ehk täpsem variant. Sest mul on kiira-käära lillepeenrad, ja kui kaablivaba ühenduse täpsus on kuni 20 cm, siis selle korrigeetimine on minu jaoks liig.
Aga paigaldatud kaabel eeldab, et sa tead, kust ta kulgeb. Mu sõbrannal ja ka tütrel on kaabliga piirded. Sõbranna väidab, et korra suve jooksul õnnestub tal kaabel kusagilt katki teha. Tütrel seda muret nagu polnud. Ilmselt pole ta nii hoolas umbrohuga võitleja.
Mina otsustasin, et teen oma aias selge piirdeala, kus on peenar ja kus võiks olla kaabel, et ma seda ei ohustaks. Olulisemate peenarde puhul on mul nagunii peenraääris paigaldatud. Ühel peenral seda veel polnud ja läksin aianduspoodi, et see osta. Ja kujutad pilti, seda sorti peenraäärist polnudki müügis. Kuna ei viitsinud hakata kogu linna läbi kammima,ostsin tavalise äärise. See vajas ka paigaldamist.
Möödunudsuvine projekt, millega ma hakkma sain,nägi välja selline.
Siis oli mul veel piisavalt jaksu, et see peenraääris üksi paigaldada. Sel aastal vajasin abi. Tütar ütles, et tal sel nädalal kahepäevane komandeering ja oma aias kõik tegemata, ta ei saa aidata. Sõbranna ütles, et tal on tervisega probleeme, kui kummaradab, hakkab pea ringi käima ja hetkel appi tulla ei saa. Siis palusin lapselast, kes küll lubas tulla, aga kokkulepitud päeval ütles, et on halvasti maganud ega suuda tulla. Mul oli reservis veel paar inimest, kellelt abi paluda, aga tuju langes allapoole nulli. Kellelgi pole minu aitamiseks aega või võimalust.
Lapselaps tuli siiski järgmisel päeval, ja saime üle poole peenrapiirdest paika panna, enne kui vihm segama tuli. Otsustasin, et järgmisel päeval teda enam kiusama ei hakka ja lõpetan töö üksi. Sain tehtud, kuigi mitte nii kvaliteetselt. Pärast kahepäevast pingutust tundus, et ma ei saa valu tõttu voodistki välja, räääkimata edasisetest töödest.
Kuidagi koperdasin ikka alumisele korrusele ja pärast hommikusööki sain valuvaigisti sisse võtta. Kulus veel tunnike, siis olin valmis jälle peenrapiirete sirgeks tegemist jätkama, et töömehed teaksid, kuhu see kaabel panna. Lõpuni ma selle tööga ei jõudnud, aga mul on veel kaks päeva aega. Küll ma san hakkama, nagu alati kõigega olen hakkama saanud.
Tervis on nagu õhk, selle puudumisest saad aru siis,kui seda enam pole. Sinnamaani on see iseenesestmõistetav.
Unistada võib ikka, et järgmisel suvel, kui op möödas ja taastumine üle elatud, võin lausa tantsima minna, rääkimata aiatöödest. Aga kui nii hästi ei lähe, siis tuleb loobuda, nii seltsielust kui aiast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar