Taipamine

Mulle tundub, et lõpuks ometi leidsin vastuse ühele küsimusele, mis mind on tükk aega painanud. Miks mõne inimese jutt või käitumine ärritab, isegi kui see pole otseselt minuga seotud? Samas mõne teise poolt välja öeldud analoogiline suhtumine või teod jätavad mind täiesti ükskõikseks. Naeran, kehitan õlgu või mühatan pahakspanevalt, et on ikka veidrik. Aga mis see minu asi on, olgu omaette...

Sageli on toodud põhjenduseks, miks teine inimene sind ärritab, et sa näed temas peegeldumas su enda ebameeldivaid omadusi, mida sa tunnistada ei taha. See seletus pole mind rahuldanud. Sest kasvõi blogimaailmas mind häirinud isiksuseomadusi ma pole endas leidnud, kuigi olen otsinud ;) Arvan, et olen end analüüsides olnud suhteliselt aus ja vigu olen kah leidnud üksjagu. Kui ma oma iseloomu puudujääke kohtan teistes inimestes, siis ma ei pane neile seda pahaks, pigem vastupidi. Ma suhtun neisse leebelt, sest saan iseenda näite abil väga hästi aru, miks inimene on selline. Niiet peegliteooria jätsin ma teiste vigade puhul juba ammu kõrvale. Õiget seletust sellele, mis tegelikult mind teistes mõnikord ärritama hakkab, siiani ei leidnudki. Sellega olin küll nõus, et mu ärrituse algpõhjus peab olema minus, mitte teises inimeses.

Päriselus seob meid ümbritsevate inimestega nii palju erinevaid asjolusid, et on raske välja sõeluda ärrituse põhilist põhjust. Me mõõdame alateadlikult, kes kellele rohkem teeneid teeb, kes kellest kuipalju lugu peab, kes on rohkem hooliv või kaastundlik, kas me oma abi või toetuse eest väärilist tänu saame, kes keda sõpradest või pereliikmetest rohkem eelistab jne. Ja kui tunneme, et skoor on mingil moel meie kahjuks, siis oleme pahased. Sageli pole meil ka võimalik eemale hoida neist inimestest, keda me ei salli ja ärritust tekitab eelkõige sundseis. Kuna tavaliselt on iga inimese puhul häirivaid tegureid rohkem kui üks, ja need erinevad üksteisest, siis mingit üldistust on raske teha. Blogimaailm seevastu oma lihtsustatud suhtemudelitega on analüüsimiseks ideaalne keskkond ja nii ma hakkasingi mõtisklema oma blogisuhtete arengute üle.

Nüüdseks olen siin mitmega käinud läbi teekonna, et ärritusest on saanud ükskõiksus. Ja see on aidanud mul aru saada, miks ärritus üldse tekkis. Miks mul oli vaja minna ikka uuesti lugema seda blogi ja hakata vaidlema, kuigi ma ette teadsin, et tema mõtted või suhtumised mind vihastavad ja me üksteist nagunii ei mõista. Ja kuidas ma jõudsin selleni, et ma kas ei loegi neid enam või libistan ainult pilgu üle ega hakka vaidlema ja teist ümber veenma. Sest see kõik ei lähe mulle enam korda.

Taipasin, et tegelikult sai asi sai alguse sellest, et need, kes mind hiljem ärritama hakkasid, olid algul mulle sümpaatsed. Meie mõttemaailma ühisosa tundus piisavalt suur selleks, et ma selle inimesega tahtsin suhelda. Kas arvasin, et mul on temalt midagi õppida või et ta mõistab mind ja mina teda. Nendes küsimustes, kus me olime eriarvamusel, lootsin, et mõttevahetus rikastab meid mõlemaid. Sealtmaalt said alguse ka minu ootused teise reaktsioonidele ja tema suhtumistele. Tahtsin uskuda, et kuna see inimene on minuga sarnane, siis tema mõtted ja käitumine alluvad samale loogikale, millest minagi tema asemel lähtuks. Aga kui selgus, et see osa teise isiksusest, mis jäi meie ühisosast väljapoole, mõjutas tema suhtumist tunduvalt rohkem, kui meid ühendav osa, siis olin pettunud. Ta oli ometi NII normaalne (minusugune) inimene ja nüüd äkki tegi või ütles midagi sellist, nagu mina mitte mingil juhul ei teeks :DDD Esialgu lootsin tema eksitust talle ära seletada, aga see ei õnnestunud kunagi. Pigem tekitas see solvumist ja pahameelt. Ja isegi kui me enam omavahel vaidlema ei hakanud, ärritasid tema mõtteavaldused mind ikkagi veel mõne aja. Kuni ükskord saabus ükskõiksus...

Selle teema kokkuvõtteks tahan öelda, et minu ärritus kadus siis, kui mulle pärale jõudis, et see inimene, keda ma endaga sarnaseks pidasin, on tegelikult minust hoopis rohkem erinev, kui ma esialgu arvasin. Ja täiesti teistsugusest isiksusest pole mõtet oodatagi minuga ühesugust maailmanägemist. Seega: kui loobusin asjatutest ootustest, kadus ka ärritus. Blogimaailmas kooseksisteerimine ja mõttevahetus asetusid sealtmaalt uutele alustele. Ma ei oota temalt enam midagi, kui tema arutlustes leidub mingi ühine vaatenurk või vähemalt arenguvõimalus, siis asun vestlusse. Kui ei, siis läheb tema jutt mind puudutamata mööda.

Loomulikult on teiste arvamuste õigeks ja valeks lahterdamine täielikult minukeskne. Julgen arvata, et meie kõigi maailm on enesekeskne ja meie praeguste teadmiste, kogemuste ja üldistuste summa põhjal tehtud järeldused tunduvad hetkel meile ainuõiged. Aga samas ei maksa unustada, et meie mõttemaailm on igaveses muutumises ja me peame õppima. Nii uutest olukordadest kui meie teele sattunud inimestega kohtumisest. Hinnangu andmine teiste inimeste tegude ja suhtumiste kohta lähtub ikkagi alati meie antud hetke tõekspidamistest. Siiski ei tohiks keegi hakata oma seisukohta ainuvõimalikuks pidama ega teistele peale suruma.

Niisugune ongi teiste inimeste tundmaõppimise tee. Esialgsed muljed ja hinnangud jäävad pikema suhtluse jooksul harva päris samasuguseks. Mõnega teineteise mõistmine suureneb, mõnega väheneb, ja mõnega kaob side täiesti. Ja see on täiesti normaalne. Tuleb lahti lasta sellistest suhetest, mis põhinesid vaid illusioonil. Ei tohiks loobuda kohe esimese ebakõla peale, aga kui need aina korduma hakkavad, pole mõtet seda lõputult püüda parandada. Samas peaks vaeva nägema nende inimestega suhtlemise jätkumise nimel, kes on sulle olulised, kellelt meeldivaid või huvitavaid emotsioone saad. Isegi kui nad pole 100%liselt sinu hingesugulased.

Oh, häda!

Pidin ma nii uudishimulik olema ja vajutama seda kutsuvat linki, et bloggeril on new look... Ma tahtsin ainult vaadata, mitte seda paugust endale kasutusse võtta.

Ja nagu uued asjad ikka, ikka, on ka see bloggeri new look Dashboard palju inetum ja ebamugavam kui vana. Pealegi olin täitsa kindel, et mu käest ikka küsitakse mingil hetkel, et kas tahad võtta seda uut jama päriseks enda blogisse? Ma oleks "ei" öelnud, aga seda kohta ette ei tulnudki ja nüüd tundub, et tagasiteed pole.

Appi! Kas ma kuidagi ei saaks vana kujundust tagasi?

Suure vaevaga leidsin üles, kus teksti redigeerida saab. Kõik reavahed on ära kaotatud ja üldse... Oh häda, tuleb vist see blogi maha jätta ja mõnda vana kujundusega blogisse kolida :DDD

Nonii, reavahed sain juba tagasi ;)

Uuendused

Ma ei armasta uuendusi. Õelad inimesed näitavad näpuga, et see on vananemise tunnus. Võib-olla on neil õigus, aga ikkagi on tihti nii, et muudetakse-uuendatakse midagi, mis varem väga hästi töötas ja uuem versioon on palju kehvem. Mulle ei istu minu internetipanga uus kujundus, ma ei leia üles varem tuttavaid valikuid. Mees ütleb, et Eesti Energia uus näiduteatamise süsteem on palju halvem, kui eelmine jne. Uuenenud Google` konto haldamise värk on mulle võõrastav ja ka hirmutav, vana oli sisseharjunud ja omane. Ettevaatlikuks teeb info ühendamine konto erinevate osade vahel, millest ma täpselt arugi ei saa. Olen näiteks Netlogist saanud väga ebameeldiva kogemuse osaliseks, kus mu Google meilikontakte hakati minu tahte vastaselt ära kasutama.

Postimees uhkustab, et tegi oma paberlehe uuemaks ja paremaks. Mulle tundub, et hulk raha pandi selle alla küll magama, aga kas nende suurte punaste jutumärkide esiküljele lisamine mingit lisaväärtust annab. Kujundus on üldse nagu Päevalehe pealt maha viksitud ja ilusam ega parem küll ei tundu. Pealkirjad on palju suuremaks puhutud, mis tähendab, et sisulise teksti jaoks jääb vähem ruumi. Kunagi algusaegadel oli mul hea tuttav Postimehes tööl ja ta ütles, et tookordne iluravi, kus põhiline uuendus oli see, et mustaga trükitud "Postimees" hakkas olema sinist värvi, läks maksma miljon krooni. Usun, et seekord kulus uuenemisele tunduvalt suurem summa. Aga milleks seda vaja oli? Noored loevad nagunii netiversiooni ja vanadele, nagu mina, ei meeldi muudatused.

Eesti Ekspress asus samuti ennast uuendama (loe: raha juurde küsima) teatades, et ilma lisadeta lehte enam tellida ei saa. Minu jaoks pole asi isegi mitte niivõrd rahas, kui selles, et ma ei taha neid läikpaberil mõttetuid naiste- reisi- või misiganes teemadel lisasid oma postkasti ummistama ja makulatuurihunnikut suurendama. Kaalusin üsna tõsiselt tellimuse lõpetamist. Selgus, et ainus variant on paljas leht ilma saatekavata tellida. Kuigi mulle Ekspressi telekava soovitused on alati meeldinud, siis pigem loobun sellest, kui võtan vastu kogu selle lisade pahna.

Äripäev tahab samuti rohkem raha, sest lubati põhilehega 2012. aastal kaasa üle 100 eriväljaande ja ajakirja ja rõõmustati meid, et lisaks paberlehele ja netiversioonile saame uudiseid nutitelefonist ja IPadist. Hää küll, mõistan-taipan, et leht peab arenema uutes valdkondades, aga mind ei huvita tegelikult teie nutitelefoni ja ipadi rakenduste eest maksmine, sest ma neid ei kasuta. Maksku selle eest need, kes seda tahavad. Ja mind ei rõõmusta need 100 eriväljaannet, mida te saata kavatsete. Seekord veel pikendasime oma tellimust, kuigi firmas arutasime tükk aega, kas meile seda lehte ongi üldse vaja.

Jah, kõigi nende uuenduste taga on tavaliselt soov rohkem raha teenida. Aga minu arust on asi nii, et kui minnakse liiga pealetükkivaks või ahneks, siis raha ja kliente ei tule mitte juurde, vaid neid hoopis kaotatakse.

Siil udus

ehk kanapea lumetormis.

Pidin eile õhtul Tallinna sõitma. Teada oli, et teeolud on ohtlikud, nii otsustasin bussi kasuks. Täpse kellaaja peale kuhugi jõudmine pole aga kunagi minu tugevaim külg olnud. Pealegi pidin linnadevahelise bussi peale saamiseks kasutama linnaliini bussi. Vaatasin internetist ühtede ja teiste väljumisaegu, ja neid klapitades selgus kurb tõsiasi, et ma ei jõuagi muu, kui kõige viimase bussi peale. Mis siis ikka, kuna sel juhul jäi aega isegi veidi üle, otsustasin laadida mõned plaadid oma mp3-mängija peale, et oleks sõidu ajal hea kuulata. Ja kuna see eksemplar oli (otse loomulikult) teistsuguse hingeeluga kui eelmine, siis kulus selleks aega jälle rohkem kui arvasin. Ja nii hakkasin juba ka selle bussi peale hiljaks jääma...

Ei pea vist mainima, et netis väljapakutud kellaajal linnaliini bussi ei tulnud ja sain bussipeatuses üksjagu oodata. Jõudsin kahetseda, et kodunt nii kiiruga lahkusin, et ei kontrollinud kõike korralikult üle. Kas ma pliidi kohal oleva ventilaatori lülitasin välja või mitte? Mitte ühtki mälestust ajus selle tegevuse toimumise poolt või vastu polnud registreeritud. Lohutasin ennast sellega, et loomulikult lülitasin, see ju nii automaatne asi. Või et sest pole midagi, kui ventilaator töötabki reedeni, kui ma tagasi jõuan, palju ta ikka elektrit kulutab...

Järgmisena tuli pähe hea plaan, et saadan sõbranna köögi aknast piiluma, kas ventilaatori tuluke põleb. Kui tõesti põleb, võin ju cargobussiga talle võtme saata ja ta saab minna ja selle välja lülitada. Aga siis tabas mind selge arusaamine, et ta ei saa seda aknast näha, kuna ma kohe kindlasti ei tõmmanud köögikardinaid eest. Teen seda isegi siis, kui päevaks tööle lähen, et lilled valgust saaksid. Kui ma juba selle liigutuse tegemata jätsin, siis on enam kui kindel, et ka ventilaator jäi tööle :( Ja mõni ime, kui selle mootor üle kuumeneb ja minu äraolekul tulekahju tekib...

Sellel hetkel otsustasin linnaliinibussist maha astuda, koju tagasi minna ja olukorra üle kontrollida. Oli selge, et isegi taksoga ma enam viimase Tallinna-bussi peale ei jõua. Ah, mis ikka, lähen siis autoga.

Kodus selgus, et ventilaator ei olnud tööle jäänud... Tõmbasin köögikardinad eest ja istusin autosse. Kuigi lund sadas vahetpidamata ja see polnud sugugi maanteel soola abil sulanud olekus, nagu lootsin, polnud alguses sõiduoludel väga vigagi.

Aga mida lähemale Tallinnale, seda hullemaks asi läks. Mina sõitsin oma suunal uhkes üksinduses, aga vastu tuli palju masinaid. Ja suurte autode möödudes viskas nende rataste alt üles sellise lumepahvaka, et mõne sekundi jooksul polnud mitte midagi näha. Klammerdusin vaid rooli külge ja hoidsin seda otse, lootes, et ees mingit kurvi pole.

Mäos jõudis mulle järele mitu suuremat sõiduautot, mis must mööda sõitsid. Lootsin neil sabas püsida, et nende jälgedes sõites teeoludest paremini sotti saada, kui libe tundub olevat. Lisaks tekkisid ühtlaselt valge lumevaiba peale mingid jäljed, millest pisut asfalti läbi paistis ja niimoodi kindlam sõita oli. Paraku, ei suutnud ma nende tempos püsida.

Mulle tundus, et minu väike autoke ujus kergelt teel. Tuli meelde sügisene jutuajamine mehega, kui ta ütles, et mu 5 aastat vanad naelkummid tuleks välja vahetada, kuna naelu on väheks jäänud. Ja kuidas mina vastasin, et ah, sel raiskamisel pole mõtet, palju mina ikka sõidan ja auto on siiani alati kindlalt teel püsinud...

Tegelikult oli mul täiesti hirm nahas. Kõrvus kõlas liiklusameti kuiv teadaanne "N-aastase naise juhitud Hyundai Getz kaotas Tartu-Tallinna maantee X-kilomeetril juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse/rullus üle katuse..." Ei-ei, nii ei tohi juhtuda! Hoidsin kindlalt rooli ja sisendasin endale, et ma EI KAOTA auto üle kontrolli. Kui ainult nende suurte masinate vastutulev vool ometi väheneks... Kiirust võtsin aina maha, mõnel lõigul tundus isegi 4. käik liiast olevat ja 70-ga sõit näis kihutamisena. Vaatasin muudkui lootusrikkalt kilomeetriposte, et jõuaks juba õnnekult Kosele, sealt oleks vaid kiviga visata ;)

Enne Kosele jõudmist aga läks eriti hulluks. Seal on üks 15-kilomeetrine lõik väga halvasti remonditud, nii et isegi ilma lumeta on tee nii ebatasane, et kipub nagu autot sõidusuunast välja viskama. Mis veel lumekatte all. Ja samal ajal tihenes kogu tee kestnud lumesadu niivõrd, et üldse midagi ei näinud enam. Kaugtuledega polnud võimalik sõita ja kuigi lähituledega oli veidi parem, aga nendega nägi vaid paarikümne meetri peale ette. Millal küll see äkiline mäekallakul olev vasakkurv tuleb, et saaksin enne seda käiku madalamaks võtta? Annaks taevas, et siis kedagi vastu ei tuleks... Kurv tuli pärast Kose valla alguse ja (vist )Vetla silti. Autosid tuli vastu üsna mitu, 3. käigu jõudsin küll enne sisse panna ja kiiruse maha võtta, aga kaugtuled jäid ümber lülitamata. Õnneks pimestatud vastutulejad ega mina ise ka kurvist välja ei sõitnud.

Lõpuks jõudsin kohale, aega oli kulunud veidi alla kolme tunni (suvel sõidan seda maad ümmarguselt kaks tundi). Kõhulihased olid valusad hinge kinni hoidmisest, kaelalihased krampis pingelisest teelevahtimisest ja sõrmenukid valged rooli hoidmisest. Koselt Vaidani sõitsin kusagil 50-60-ga ja kuigi mu taha oli kogunenud üsna mitmeid autosid, ei üritanud keegi möödasõitu. Isegi sirgel lõigul, kui kedagi vastu ei tulnud. Kui nad 4-realisel teel lõpuks minust möödusid, nägin, et nii mõnigi neist oli suur ja võimas neliveoga dziip, aga õnneks olid roolis mehed/naised, kes eelistasid kiiremale päralejõudmisele elusalt kojusaamist. Aga ma olin olnud üsna pinges, sest pidin valmis olema selleks, kui mõni 18-aastane närviline Jaguari juht minust möödasõitu alustab...

Lõpp hea, kõik hea... Kuigi kõik need teravad elamused oleksid ära jäänud, kui ma poleks niisugune kanapea olnud, kes ei suuda meeles pidada, kas ta lülitas ventilaatori välja või mitte :DDD

Uued tehnikavidinad

Nendest tehnikavidinatest, mida noored uuteks peavad, ei tea mina midagi. Õigemini ei taha teada, sest nad on kõik nii keerulised. Kõik need i-päädid ja nutitelefonid ja ilmselt on neid veelgi. Mind rahuldab nii mu olemasolev arvuti ja tema tarkvara, vana mobiiltelefon kui ka digiboks ja ma ei taha endale midagi kiiremat või moodsamat. Kui tütar endale uue telefoni sai ja vana (mis ka üsna uus ja minu omast kobedam) mulle pakkus, siis loobusin. Ma ei viitsi hakata jälle juhendit lugema ja uue telefoni hingeelu ja kombeid endale selgeks tegema.

Aga mis teha, kui jõuluvana meile mp3-mängija tõi. Kuidas CD pealt mp3 fail teha ja kuidas üksikuid palasid kataloogideks kujundada, polnud mul õrna aimugi. Lühijuhend, mis kaasas oli, sisaldas vaid nuppude kirjeldusi ja arusaamatuid fraase nagu näiteks sünkroniseerimine, aga ei seletanud mitte midagi lähemalt. Otsisin netist infot. Kaupluste mp3-mängijate pakkumised tulid küll ette, aga eestikeelset juhendit ei kuskil. Arvutisaitide tänapäevased nipinurgad ja foorumite postitused NII vana asjaga ammu enam ei tegelenud. Lugesin siis arvutist ingliskeelset juhendit. Sain üht-teist aru küll, kuigi küsimusi jäi õhku mitmeid.

Kõigepealt ei õnnestunud mul seda värki üldse korralikult käima saada. Lülitasin sisse, ekraan läks küll heledaks, aga lubatud valikuid ette ei tulnud ja nooltega liikumine ekraanil midagi ei muutnud. Mõnikord hakkas kobina peale üks muusikapala kõrvaklappides mängima, aga aru ei saanud, mitme vajutusega see juhtus. Kord sain seda peatada ja uuesti mängima panna, kord mitte. Üks ja sama nupp oli nii sisselülitamiseks kui klahvide lukustamiseks/ avamiseks. Nii arvasingi, et mul on alailma peal nuppude lukustus ja ilmselt on sisselülitamisnupp üldse vigane.

Sellega sudisin vist oma tund aega, enne kui aru sain, milles asi. No kas siis ei võinud juhendis öelda, et võta ekraani eest kleepekas ära! See nägi välja nagu oleks ekraani kaitseks läbipaistev kile ette kleebitud ja see, mis seal näha oli, nägi välja täpselt selline nagu algseis ekraanil pidigi olema. Ja ekraani helendamine või kustumine paistis täiesti selgelt sellest läbi, ainult et mingit muutust ei toimunud klahvivajutuste peale. Kui ma lõpuks taipasin selle (tegelikult läbipaistmatu) kile ära rebida, nägin tõelist menüüd, mitte seda, mis sinna paberile oli trükitud. Ei teadnud, kas nutta või naerda ;)

Nüüd hakkas juhend ja selle järgi tegutsemine juba ilmet võtma. Aga ega sellega siis hädad ei lõppenud. Kuigi mul olid täitsa legaalselt ostetud CD-d, siiski nimetas Media Player nad kõik ühtviisi anonüümse esitaja anonüümseks albumiks. Mina nimetasin oma playlistid selle artisti nimega, nagu päriselt oli ja lootsin, et sellest eristamiseks piisab. Kus sa sellega! Lõpptulemuseks oli mul mängijas üksainus playlist üheainsa anonüümse esitajaga, kusjuures igat track-i oli järjest nii mitu, kui mitu plaati ma sisse laadisin. St. kõigepealt iga plaadi 1. lood (näiteks 3tk), siis järgnesid kolm erineva plaadi 2.lugu jne. Lõbus, aga täiesti sobimatu variant.

Alustasin otsast peale ja hakkasin igat plaati ühekaupa sünkroniseerima ja arvutist mängijasse laadima. Kulus väga hulk aega ja arusaamatust, kuni ma taipasin, et kui kustutan arvuti Library-st viimatilaaditud plaadi ära, siis kustub see ära ka mängijast. Isegi siis, kui see arvutist lahti oli ühendatud. Nii nagu järgmiseks laadimiseks ta arvutiga ühendasin, nii kadus mu eelmine töö ja vaev sealt ära.

Siis juhtus veel selline apsakas, et ma kustutasin arvutist ära "Recently added" playlisti ja lootsin et see taastub järgmise laadimisega. Ei taastunud ja kuna tahtsin seda tagasi saada, siis otsustasin maha installida kogu tarkvara, et see siis uuesti algseisu tagasi installida. Tutkit brat! Kui alustasin protsessi uuesti, nagu juhendis oli kästud, siis tarkvara linki enam ette ei tulnud, nagu esimene kord ja installifail oli samuti kadunud. Eks vist tunnike kulus selleks, et ma selle tarkvara netist uuesti üles leidsin. Philipsi kodulehel taheti mulle vaid igatsugu asju müüa, aga tarkvara linke ei pakutud. Soovitati hoopis firmasse meil saata ja kurta, mis mure mul on ;)

Kui ma lõpuks selle tarkvara siiski installitud sain, siis selgus kurb tõsiasi, et kadunud pleilist ikkagi ei taastunud :( Tühja kah, aga oleks ma seda ette teadnud, poleks üritanudki kõike uuesti läbi teha. Lisaks juhtus nüüd mitu korda, et kogu laadimise protsess hangus ja tarkvara väitis, et tal on mingi crash ja kirjutagu ma oma probleemist firmasse.

Aga ma ei jätnud oma jonni. Alustasin veelkord kogu protsessi otsast peale, tegin arvutile restardi, installisin tarkvara uuesti ja alustasin otsast peale CD-pealt plaatide arvutisse laadimist nii, et kirjutasin iga plaadi igale trackile õige esitaja nime. Siis pidin kogu portsu My Music alt Librarysse jutti üles laadima. Siis katsetasin (ja kustutasin) nii manual kui auto reziimis sünkroniseerimist, ikka veel lootes, et saan jupikaupa muusikafailide kausta ise koostada. Ei õnnestunud, aga vähemalt sain lõpuks tehtud, mis vaja.

Kokku läks oma 5-6 tundi, aga olen jälle kukesammu võrra targem. Selge on see, et nende kukesammudega ma tehnika arenguga sammu ei suuda pidada :)

Täielik tüng

ehk lollidelt tulebki raha ära võtta.

Selle aasta esimese, teise ja kolmanda tünga sain Kaubamajas. Mulle saadeti juba vanal aastal sõnum, et minusugusele heale kliendile on 26.detsembrist kuni 4.jaanuarini 20% allahindlus. Aastalõpu saginas hoidsin kesklinna ummikutest eemale, aga täna tundus igati sobiv sealt lõuna ajal läbi hüpata. Et osta mõni hea kreem või lõhn, mida nii soodsalt muidu ei saa. Määrisin endale hoolega igasuguseid mökse peale ja proovisin huulepulki, nii et tasuta parkimise tund hakkas tasapisi lõpule jõudma. Kassas aga selgus esimene tüng. Et ilumaailmas see soodustus ei kehtigi... Nojah, ise loll, eks sõnumis olid loetletud need osakonnad, kus see kehtis, aga seda, kus ei kehti, muidugi ei mainitud :P Mida põrgut ma siin nii palju aega raiskasin ja nii palju kraami kokku ahnitsesin, kui allahindlust polegi? Kalli näokreemiga kinkepaki jätsingi südametäiega ostmata, kuigi see oli ainsana tavahinnast soodsam :D

Teine tüng ootas mind parklast väljudes. Tasuta tunnist oli 2 minutit üle, aga tõkkepuu mind enam välja ei lasknud. Olen kuulnud, et pärast aja kukkumist on ikkagi väike varu, enne kui juurde maksma peab. Nüüd aga olin sunnitud tagasi parkimisautomaadi juurde sõitma. Õnn, et minu taga ühtki teist autot polnud, muidu poleks ma saanud ümber pöörata. Krt, üks parkimisautomaat võiks ometi väljapääsu kõrval olla, et kui ettearvamatult aega üle on läinud, siis saaks kohe juurde maksta.

Ega siis kaks kolmandata jäänud. Järgmise tünga aitasin juba ise endale korraldada. Olin pahane ja ärritatud kogu selle värgi peale ja seetõttu ka hajevil. Kuna mu autol kesklukk on rikkis, siis pean võtmega ukse sulgema. Viimasel ajal aga olen mugavaks muutunud ja panen ukse seest lukustusasendisse ja löön kinni. Nii ka seekord parkimisautomaadi juurde minnes. See aga osutus suureks veaks, nagu selgus auto juurde uuesti tagasi tulles. Võti oli jäänud süütelukku ja autot ei saanud kuidagi enam lahti teha! Ja otse loomulikult olid seekord mul KÕIK autouksed korralikult lukus, ka pagasnik. Vähemalt telefon polnud autos, sain mehele helistada, et sõitku töölt koju ja toogu mulle tagavaravõtmed. Tema ei saanud ka otsekohe missioonile minna, sest tal oli üks kiire asi pooleli. Aga parkimisaeg muudkui tiksus...

Nonii, ja mida muud mul ikka üle jäi, kui suunduda uuesti Kaubamajja, seniks kui mees ükskord võtmetega saabub. Ja kuigi mul polnud mingit kavatsust ühtki hilpu osta, vaatasin ma ikkagi ajaviiteks nendesse osakondadesse, kus see kurikuulus allahindlus kehtis. Ja nagu taiplik lugeja juba aimab, lõppes see uute rahaliste kaotustega :D Kuigi see dzemper, mille ostsin, oli kokkuvõttes lausa poole hinnaga ;)

Siiski midagi positiivset oli selles kõiges ka. Sama lugu oleks võinud juhtuda näiteks Tallinnas ja tagavaravõtmetega oleks palju suurem jama olnud. Nüüdsest alates panen auto juhiukse alati võtmega kinni. Või lasen keskluku ära parandada...

Tere, euro!

Aastanumber on uus juba neljandat päeva, ja raha on ka vahetunud. Tere euro! Alles me laulsime, tere, perestroika... Näe, kuhu see kõik viis, vana hea Gorba niisugust suurt muutust küll ette ei näinud. Ega ka meie teiega. Oleme nii NATOs, euroliidus, Schengeni viisaruumis ja nüüd on meil ametlikult käibel ka ühisraha. Oleme eurotsooni 17.riik, kuigi kõige vaesem. Tegelikult pole see üldsegi paha, sest see tähendab, et Euroopa viie rikkama riigini jõudmiseks on meil edestada vaid 12 riiki :D))) Kreekast ja Iirimaaast oleme mõnes mõttes nagunii juba etemad... Siiski on need igasugused riikide võrdlemised ja edetabelid üsnagi mõttetud ja meelevaldsed. Selge on see, et me ei saagi 19 aastaga teha tasa kõike seda, mida teised on saavutanud märksa pikema aja jooksul. Aga siiski pole elu edenemise tempo kehvem kui esimese Eesti Vabariigi ajal. Annaks taevas, et omariikluse ajaline kestvus pikem oleks!

Mulle isiklikult tähendas eurole üleminek üsna suurt tööd. Arvutisüsteemi ümberhäälestamine, kontrollimine ja kahte andmebaasi topelt sisestamine, nii kroonides kui eurodes. Kõikide dokumendimallide ja programmi seadistuste muutmine. Ja veelkord üle kontrollimine, et kõik klapiks.Mässasin nii vana aasta viimastel päevadel kui uue alguses, et esimese ostja saabudes kõik toimiks. Praegu on asi enam-vähem kontrolli all, kuigi üllatusi võib veel ilmneda. Näiteks tekkis algul meie bilanssi konverteerimise läbi 8-miljoni eurone kursivahe kasum. Uhke värk! Tegelikkuses tähendas see protsessi üha uuesti kordamist, et sellest rikkusest lahti saada. Bilansivälistel kontodel aga kükitavad need summad ikkagi.

Oleksin muidugi võinud tarkvarakonsultandi tellida, kes aitaks need ümberkorraldused ära teha. Paraku pidi seda toimetama aasta lõpus, ja siis oli hädaliste järjekord pikk. Tartus firmal kontorit pole ja nii peab palju aega kulutama siiasõidule, rääkimata sellest, et sõiduaja eest küsitakse sama tunnihinda, mis konsultatsiooni ees. Ja minu kokkuhoidlikkus ei raatsinud maksta nii palju raha, mis ei garanteeri ikkagi täiuslikku lõpptulemust. Nii otsustasingi, et teen juhendi järgi ise kõik ära.

Juulist alates pidi hakkama arvetel näitama eurohindu. Tookord tellisime konsultandi, kes tegi vajalikud seadistused ära. Siis oli nö. Tartu päev ja sõidu eest maksma ei pidanud. Kõik sai andmebaasis nagu korda topeltvaluuta kasutamiseks. Siiski selgus hiljem, et ikkagi oli ta jätnud osa baasvaluutade sidumise toiminguid tegemata. Tookord see ennast tunda ei andnud, aga sellest tuligi nüüd see üüratu kursivahe. Vaatasin oma märkmetest, et mul oli paberile lausa kirjutatud küsimus selle kohta ja ta kinnitas, et mingit probleemi pole. Siiamaani vahetan nendega meile, et saada nõu, kuidas seda viga peaks parandama. Vastuseks tulevad vaid standardsoovitused, mida ma juhendist isegi lugeda võin. Need paraku ei aita ja olen ise juba mõelnud välja plaani, kuidas asi korda teha. Siiski ei ole ma kindel, kas see ei too kaasa uusi segadusi andmebaasis.

Kahjuks jääb minu itinaise karjäär aastakümnete taha ja annan endale aru, et mu praegused arvutialased oskused on väga hapral jääl kõndimine. Võib õnneks minna ja võib ka mitte. Aga eks siis, kui häda käes, jõuab ju ka abi kutsuda. Praegu on selline õnnis hingetõmbehetk, et kõik nagu toimiks, aga ma pole veel alustanud lauskontrolli, mis võib välja tuua veel uusi jamasid. Praegu naudin tulemust ( sain hakkama!)...

Mäletan, kuidas 1992.a. rubladest kroonile üleminek käis. Mõnes mõttes oli see isegi hullem. Arvutiprogrammi meil veel polnud ja pank pidas laekumiste üle arvet. Maksekorralduse viisid panka ja kui ostja arvele raha laekus, siis kanti raha üle tema võlgnikele vastavalt nõuete laekumise järjekorrale. Meie kliendid olid põhiliselt põllumehed ja neil oli tol ajal kehvasti st. raha liikus väga vähe. Pärast rahareformi anti kogu laekumata maksekorralduste pakk pangast meile kätte. Et vaadake nüüd ise, kuidas te võlglastelt raha kätte saate. Kui oleks müügi ajal teadnud, et mitte pank ei hoolitse neilt raha saamise eest (ükskord ikka jõuab järjekord ka meieni), poleks võib-olla suurematele hädalistele kaupa andnudki. Aga me ei teadnud, et reeglid muutuvad. Lisaks kõigele ei klappinud saamata summad meie raamatupidamise andmetega. Kes seda enam teab, oli see panga või minu viga. Eks ma olin tookord üsna algaja raamatupidaja ka ja käsitsi arvestamine oli tõeline hullumaja. Aga üle me sellest saime, võlgu palju kätte saamata ei jäänudki. Varsti valmis ka arvutiprogramm (ise tegin!) ja edaspidi läks elu ülesmäge. Kui virisetakse, et meie põllumajandus on hädas, siis mina seda küll ei väidaks. Pigem ütleksin, et põllumees on põline rikas ja meil vedas, et selles valdkonnas äri alustasime. Kuigi tookord tundus see tõesti kõige viletsam majandusharu olevat. Eks eurotoetused on põllumajanduse arengule kõvasti kaasa aidanud, kui loodus saagile käkki on keeranud. Aga tookordsest nutusest seisust tänase üsna stabiilse olukorrani jõudmist poleks küll julgenud ennustada.

Eile sain veel ühe itialase saavutusega hakkama. Kuna tavakanalite pealt enam suurt midagi vaadata pole ja ma ei oska/taha ka pimedatel õhtutel midagi targemat teha, siis otsustasin Elioni digitelevisiooni hankida. Õigemini teise teleka jaoks, kuna praegu oli see digiboks väga soodsalt müügis. Aga kuidas see kõik ühendada, et edaspidi kahe telekaga (erinevaid kanaleid) vaadata saaks? Kui selgus, et tehniku tellimine maksab 35,8 EUR, hakkas mul taas rahast kahju. Ja nagu ikka sellise kokkuhoiupuhangu ajel, otsustasin ise ühendamise ja seadistuse ära teha. Esimesel katsel jäi asi selle taha, et ma ei ulatanud elektrikappi vaatama, kus need õiged juhtmeotsad on. Redel aga oli suvilas ja suvila lumevangis... Siiski ei jätnud ma jonni, panin tabureti tooli peale ja riskisin luumurruga. Aga kätte ma juhtme sain ja nagu selgus, see oligi õige asi. Läbi raskuste sai ka ühendamine ja installeerimine tehtud. Ja pilt tuligi! Edasi tahtsin endise digiboksi ühendada ühe vana telekaga. See paraku ei õnnestunud, kuna sel telekal polnud scart-otsa. Mul oli küll juhe, kus ühes otsas scart ja teises audio-video pulgad, aga see tulemust ei andnud. Mis teha? Jube kahju oli lindistavast digiboksist, mis kasutamata jääb. Ja siis mõtlesin veelgi geniaalsema lahenduse välja. Ühendasin mõlemad digiboksid sama telekaga, sest telekal oli kaks sisendit olemas ja signaali saavad nad erinevast allikast. Nii saan ühe digiboksiga lindistada ja teisega hoopis teist kanalit vaadata! Küll ma olen ikka tark ja osav!

Laiskus ja kokkuhoid on kaks asja, mis mind alati ajusid liigutama panevad. Kui ei viitsi palju vaeva näha, siis otsid lihtsamat lahendust. Ja kui ei raatsi teenuse eest liiga palju maksta, siis hakkad mõtlema, kuidas saaks seda ise ära teha. Annan endale siiski aru, mida ma suudan ja oskan. Kui autol lähituli läbi läks, läksin teenindusse, mitte ei üritanud pirni ise vahetama hakata või mehele seda ülesannet kaela suruda. See raha pole seda närvidemängu väärt.