Keda valida?

Tegelikult valisin juba ära. Aga selle küsimusega vahtisin mõne aja tõtt küll. Erakond, keda valida, oli selge, aga isik, kelle nime taha ristike teha, jäi lahtiseks. Ja see pole mitte esimest korda, kui minu valimisringkonnas pole ühtegi mulle meeldivat kandidaati. Kõrval linna valimisringkonnas on mitu tuntud nime, aga meil vaid üksainus, ja seegi pole eriti sümpaatne tegelane. Kus on minu peibutuspart?

Aru ma ei saa, miks minu erakond mind niimoodi peedistab. Kas meie valimisringkond on nii väike, et siia ei raatsita panna häälemagneteid või ollakse seal "tagatubades" kindlad, et nende põlises kantsis saavad nad valitud enivei, olgu nimekirjas kes tahes. Mina olen oma otsuses üsna kindel ja minu hääle nad ka said. Ei andnud ma seda jonni pärast nimekirja esinumbrile. Seda meest ma ei ole nõus valima, kuigi ma oma häälega ta riigikogusse aitan. Olgu pealegi, ega ta rumal pole, vaatamata oma mölapidamatusele. Oma hääle pidin andma seega kellelegi, kellest ma mitte midagi ei tea. Valisin siis ühe NAISE.

Siit ka minu ettepanek. Valimisnimekirjas võiks olla võimalus, et valin lihtsalt erakonna, kui minu ringkonnas meelepärast kandidaati pole. Ja need ebaisikulised hääled võiks üle kanda neile ükskõik mis ringkonnas kandideerijatele, kes isiklikult rohkem hääli on kogunud. Et nii seda tagatubades valmis tehtud järjekorda veidi kõigutada. Tegelikukult võiks kogu ülekantavate häälte süsteem käia nii, et edasi antakse mitte partei etteantud nimekirja alusel, vaid selle järjekorra alusel, kes kandidaatidest ise rohkem hääli on saanud. Siis oleks valijal kasvõi natukegi tunnet, et tema valib, kes konkreetselt istub edaspidi parlamendis. Ja see, kes on rahva ees oma margi täis teinud, sinna enam ei saa.

Mida soovitada aga neile, kes ei oska isegi erakonda eelistada? Oma otsuse tegemisel ei tasuks liiga tõsiselt võtta kõiki neid üleelusuurusi lubadusi. Need on mõeldud lollide häälte püüdmiseks, kes ise mõelda ei oska. Ei näita need ei armastust ega hoolimist valijast. Rääkimata juba sellest, et enamikku lubadustest pole võimalik täita. Raha ja kompromissid koalitsiooniparneritega mängivad ju hiljem põhirolli.

Iga valimislubaduse puhul peaks küsima, et kui te kuhugi raha juurde annate, siis kellelt te ära võtate? Tuleks meenutada iga partei senist tegevust ja mõelda, kas nende uued lubadused üldse haakuvad senise poliitikaga. Nende puhul, kes seni midagi pole suutnud korda saata, jääb vaid toetuda heale usule ja värske liidri isikuomadustele. Selle veksli saab mängu panna vaid ühe korra. Kuigi siiani on praktika näidanud, et need vekslid on välja lunastamata jäänud. Siiski tuleks ka uutele ideedele võimalus anda, muidu jääb kogu õhkkond liiga sumbunuks.

Nagu elus ikka, ei maksa sõnad midagi. Neid võib küll hiljem meelde tuletada, et sa ju ütlesid või lubasid, aga see ei muuda tegelikkust. Me ei hinda päriselus teisi inimesi mitte ilusa jutu järgi, vaid nende tegude põhjal. Ja selle alusel, mida me arvame, et neilt tegelikult oodata võib varasema käitumise põhjal. Miks peaks erakondadesse ja nende lubadustesse teisiti suhtuma, kui näiteks pruuti moosivatesse peigmehekandidaatidesse? Kui mõni lubab sind eluaeg kätel kanda, kas sa siis usud seda sõna-sõnalt? Muidugi mitte, otsustad ikka selle järele, mis mees ta muidu on ja mida ta tegelikult sinu heaks teinud on. Kui teine kandidaat lubab sulle kinkida mesinädalateks kauni puhkusereisi, aga endal pole raha isegi üüri maksmiseks, kas pead seda lubadust reaalseks? Ei ole mõtet unistada miljonäriprouale kohasest tulevikust, kui kõik peigmehekandidaadid on üsna keskmise sissetulekuga. See, mida neil pakkuda on, pole küll kaugeltki täiuslik, aga mõnel on parema tuleviku jaoks realistlikumad plaanid, teine aga on vaid unistaja. See erakond, keda mina eelistan, on küll öelnud valesid asju, aga nende tegudel pole viga midagi.

Väga palju sõltub tegelikus riigi juhtimises sellest, kui ühtne on erakond ja kuidas on seal võim jaotunud. Kuidas jagatakse olulisi ametiposte, kas truudele järelekiitjatele või võimekatele inimestele. Kui palju seal üldse on võimekaid inimesi. Missugune on oskus ja tahe teha koostööd teiste jõududega, sest keegi ei hakka valitsema üksi.

Ei maksa ajada segi partei ja mõne üksiku liikme tegusid. Igas seltskonnas leidub mõni võimuahne või ennasttäis liige. Siiski ei tasu selle põhjal otsustada kogu erakonna üle. Ükski neist pole vigadeta, aga kust võtta paremaid? Riik vajab juhtimist ja kedagi me peame sellesse ametisse volitama. Valimata jätmine on suurim lollus. Isegi kui teie meelest on valida halva ja veel halvema vahel, tuleks seda teha. Sest nagu vaimukalt ja piltlikult tehti selgeks NO99 lavastuses "Ühtse Eesti suurkogu", et kuigi teie ei taha tegelda poliitikaga, siis poliitika tegeleb teiega nagunii.

Midagi head

Tahaks midagi head. Mis see küll olla võiks? Ilus ilm näiteks, et päike paistaks ja lumi sillerdaks. Et saaks suusatada või lihtsalt kõndida. Nüüd aga on on juba vähemalt teist nädalat sula, kõikjal lopane, vesine, porine ja libe. Päikest oli näha meie kandis vaid ühel päeval. Ees ootab lähemal ajal samasugune ilm. Madalrõhkkond vajutab meele lössi ja elu tundub masendav. Oli selle lumerohkusega jama, mis oli, aga praegune ilm meeldib mulle veelgi vähem.

Mis küll teeks rõõmu? Kuidagi ei õnnestu ennast lohutada sellega, et otseselt halvasti pole ju midagi. Ma ei ole tänamatu, kes ei oska hinnata seda, mis tal olemas on. Aga ikkagi tahaks midagi uut ja huvitavat, mingeid positiivseid elamusi. Võiks otsida neid kunsti, teatri või kirjanduse vallast. Teatris pole praegu selliseid lavastusi, mis mind vaatama kutsuks, häid raamatuid pole ka ette sattunud. Eile käisin raamatukogus ja võtsin taas eesti kirjanduse ette. Esimene, mida lugema asusin, oli Krister Kivi "Üksteist". Tema ajakirjanduslikud lood on mulle meeldinud, aga raamat vähemalt esialgu ei haaranud. Pealegi ei aita sellest õhkuv üksinduse nukrus mu tujul paremaks minna.

Teeks ise midagi... Otsisin üles ühe poolelijäänud kudumise, mis sai alustatud oma 10 aastat tagasi. Mood ja minu figuur on selle ajaga pisut muutunud, nii et üht-teist tuleb ümber teha. Mõne igava õhtu sain sisustatud, aga õiget tegemisrõõmu sellest ei sündinud. Alustaks hoopis uuega? Millal see veel valmis saab...

Nii ei jäägi muud üle, kui suu kaudu ennast õnnelikuks teha. Ups, selle olen ma endale kah ajutiselt ära keelanud. Ühe väikese tüki shokolaadi ikka võib...

Muusakese blogist leidsin järgmise mõttetera:
Õnnelikkus sõltub sellest, kuidas me suhtume asjadesse mis meile ei meeldi...(HAUSENBERG)

Väga õige, aga kuidas muuta oma suhtumist? Kui miski ei vaimusta ega köida, kust küll esimest positiivsuse annust saada? Edasi läheks juba lihtsamaks.

Pihtas-põhjas!

Rahvaliit on tõeliselt meeleheitliku sammu astunud, kui oma vapiloomaks Jaan Tootsi valis. Esialgu ma mõtlesin, et selle põhjal, mis kollane press temast ja ta armulugudest on pajatanud, ei saa inimese üle lõplikult otsustada. Ta on üsna karismaatiline isiksus ja edukas ärimees. Võib-olla on ikkagi tegu asjaliku mehega.

Eile sättisin enda huviga vaatama Hannes Võrno Q-d. Eelkõige pakkus mulle naiselikku huvi Jaani ja Kati kodu ja elu-olu. Unikaalne võimalus, mitte ühtki ajakirjanikku polevat varem sellesse pühamusse lubatud! Ausalt öeldes polnud seal midagi erilist vaadata. Kodu nagu kodu ikka, aknast paistev mets ja meri nagu rikastel ja ilusatel kombeks. Stiilse sisekujundaja peale polnud vist palju raisatud, aga ega ei peagi. Pea-asi et pererahvale endale meeldib.

Elamuse sain aga hoopis teisest valdkonnast. Jaani jutt lõi mu pahviks. No nii loll ei saa üks küpses eas ja edukas mees olla! Tuli välja, et saab küll. Imetlesin, kuidas Hannes Võrno suutis seda intervjuud muigamata läbi viia. Mees joondub suurmeeste järgi, nii nagu Meri ja Ilveski, ei abiellu Toots oma Katiga enne, kui amet nõuab :D Väga kaval lüke on see, et ta parteisse ei astu enne, kui kaup käes ehk valimistel edu tuleb. Siis pole vaja pärast välja astuda... Vaene Rahvaliit, mul hakkas neist isegi kahju. Oli see "Teele abikaasa" Juhan Aare, mis ta oli, aga sellise mainega peaministri (naerukoht!) kandidaadiga tõmbavad nad endale lõplikult vee peale. Küllap maksis hr.Toots tühja parteikassasse hädavajalikke veeringuid, aga selle raha eest küll populaarsust juurde ei tule. Pigem on see viimane "pihtas-põhjas" pauk uppuvale erakonnale.

Lisatud: 3.veebruari Ekspressi intervjuus näitab Krister Kivi elegantselt Tootsi poliitilist platvormi või õigemini selle puudumist. Toots on tõesti naljavend, kuigi seekord ta vist nalja ei teinudki...

Oskus lõpetada

Olen viimasel ajal hakanud jälle raamatuid lugema. Mis seal salata, loodus ei salli tühja kohta. Kuna blogindus hakkab mind oma lummusest vabaks laskma, siis tekkis taas aega ja huvi lugemiseks.

Viimane loetud raamat oli nelja naise ühislooming. Raamatut ostes mõtlesin huviga, mis sellisest erinevate autorite komplotist välja võiks tulla. Kas tekib üldse mingit tervikut või jääb see vaid nagu ühiste kaante vahel olevaks jutukoguks. Peab ütlema, et täiesti huvitav oli lugeda. Raamatut sulgedes pidin tõdema, et naised ei oska lõpetada. See käib nii käesoleva romaani kui ka elu kohta laiemalt.

Elus jäävad naised kaua meenutama möödunud suhteid ja heietama lõputult oma peas, miks nii läks või oma südames süüdistama juhtunus ennast või partnerit. Mehed aga reeglina lõpetavad hoobilt ja unustavad kõik. Lähevad eluga edasi ja keskenduvad täielikult uuetele suhetele. Lõpetada ei oska eriti need, kes ei suuda endale uut algust leida. Ja see on enamasti naiste probleem. Mitte niivõrd sellepärast, et uut meest on raskem leida, kui seetõttu, et nad jätavad enda vanasse suhtesse liiga kauaks kinni. Muidugi on sellele reeglile erandeid nii naiste kui meeste hulgas.

Tagasi raamatu juurde. Lugemine ise läks ludinal ja poole peal olin üsna rahul, kuigi mõningate detailide kallal norisin mõttes natuke. Aga lõpp kiskus minu meelest küll päris metsa. Jälle see "Söö. Palveta. Armasta"-sündroom. Ükskõik, kuidas naistegelane oma eelnevale elule ja suhetele tagasi ka ei vaataks, siis ikkagi ainus mõeldav õnnevariant on uus mees.... Ma ei vaidlegi, et meestel on naiste elus väga oluline roll, aga see pole ainus lahendus. See ajas mind lausa naerma, et neljast naisest kahe jaoks on "häppi-end" 50-aastane hallipäine leskmees, kelle naine on hiljuti vähki surnud... Ma ei oska seda teisiti nimetada, kui maitselageduseks. Kolmas umbes 40-aastane naine leiab laevareisi ajal suurepärase üheöösuhte 22-aastase süütu rikka naftaseigi pojaga. Miks ka mitte, kruiisidel juhtub ikka selliseid romaane. Aga et selle kähkuka tagajärjel otsustatakse nädala pärast abielluda, naine kolib musulmanimaale ja hakkab sellele rikkale suguvõsale pärijat sünnitama.... No andke andeks, see on igasugusest elus pettunud naise unenäofantaasiast ka tükk maad ebareaalsem lahendus! Ma oleks aru saanud, kui sama lõppstsenaariumi oleks pakutud noorukese blondiini Miina tulevikuks. Noor tüdruk võib tõesti uskuda, et see ongi õnn ja rikka naftaperekonna jaoks oleks sellisel pruudil tarbimisväärtus olemas. Ja lehma-Meeri õnnelik lõpp oleks pigem võinud olla hoopis kohtumine mingi Euroopa riigi jõuka põllumehega, kellega koos käsikäes võrdsete partneritena oma äri edasi ajada.

Kõige enam naisteka-romaani-tüüp oli rikas lesk Margot, kes abikaasa ootamatu surma järel seisis iseendaga silmitsi. Tema "häppi-end" oli väga igav ja klisheelik. Uus rikas lesk, kellega jätkata sealt, kus pooleli jäi. Täielik Rosamunde Pilcher :D Kuigi pean tunnustama selle tegelaskuju loonud autorit, et niisuguse "esindusnaise" elu tagamaad olid üsna hästi lahti räägitud, siiski oleks lõpus oodanud midagi äkilisemat. Kasvõi mõnda nooremat meest, kes lendab rikkuse ja tuntuse peale nagu liblikas tule peale. Või siis huvitavaid suhteid hoopis mõne tema täiskasvanud poja sõbraga. Kellega oleks segiläbi nii füüsiline kirg kui seni harjunud ema-poja lähedusssuhte jätkamine. Või siis oleks selgunud, et rikkus on ootamatult masu käigus haihtunud ja tuleb silmitsi seista eluraskustega.

Kõige etem lõpp oli Marianne lool. Taaskohtumine ja lähenemine tütrega. Ei saa ma siingi norimata läbi. No ei ole ju mõistlik, et tütar, kel raha palju pole, sõidaks korraks Londonisse, kus kruiisilaev randub, vaid selleks, et ema rinnal nutta. Sedasama juttu oleks ta võinud emaga rääkida siis, kui see järgmisel päeval kodumaale laekub. Ja mina ise oleks selle 50-aastasel naisel lasknud hoopis mõnusalt maha astuda sellelt välise sära karussellilt. Lõpetada need kurnavad trennid, alati viimase peal hoolitsetud välimuse tagaajamine ja lasta tal näiteks paksuks minna. Hakata vabalt võtma nii tütre kui meestega. Sellekohane vihje oli täiesti olemas selle karakteri salapattude jutus. Ega see ei peaks tähendama enda täiesti käestlaskmist ja joodikuks hakkamist.

Eks ta ole, autorid pakkusid oma tegelaste jaoks just sellised lõpud nagu nemad õigemaks pidasid. Mis seal ikka, võib-olla ongi nii, et iga naise jaoks on eluloterii peaauhind vaid hea mees. Või ei saa ma naistest aru, nii nagu mehedki tihti ohkavad. Ma ise kahtlustan ka, et ma oleks pidanud ehk mehena sündima. Ega ma ei kurda, mulle meeldib naine olla. Ainult et meeste mõttemaailm tundub minu jaoks tiba loogilisem. Kuigi ega mehedki alati ei oska lõpetada...

Tere, euro!

Aastanumber on uus juba neljandat päeva, ja raha on ka vahetunud. Tere euro! Alles me laulsime, tere, perestroika... Näe, kuhu see kõik viis, vana hea Gorba niisugust suurt muutust küll ette ei näinud. Ega ka meie teiega. Oleme nii NATOs, euroliidus, Schengeni viisaruumis ja nüüd on meil ametlikult käibel ka ühisraha. Oleme eurotsooni 17.riik, kuigi kõige vaesem. Tegelikult pole see üldsegi paha, sest see tähendab, et Euroopa viie rikkama riigini jõudmiseks on meil edestada vaid 12 riiki :D))) Kreekast ja Iirimaaast oleme mõnes mõttes nagunii juba etemad... Siiski on need igasugused riikide võrdlemised ja edetabelid üsnagi mõttetud ja meelevaldsed. Selge on see, et me ei saagi 19 aastaga teha tasa kõike seda, mida teised on saavutanud märksa pikema aja jooksul. Aga siiski pole elu edenemise tempo kehvem kui esimese Eesti Vabariigi ajal. Annaks taevas, et omariikluse ajaline kestvus pikem oleks!

Mulle isiklikult tähendas eurole üleminek üsna suurt tööd. Arvutisüsteemi ümberhäälestamine, kontrollimine ja kahte andmebaasi topelt sisestamine, nii kroonides kui eurodes. Kõikide dokumendimallide ja programmi seadistuste muutmine. Ja veelkord üle kontrollimine, et kõik klapiks.Mässasin nii vana aasta viimastel päevadel kui uue alguses, et esimese ostja saabudes kõik toimiks. Praegu on asi enam-vähem kontrolli all, kuigi üllatusi võib veel ilmneda. Näiteks tekkis algul meie bilanssi konverteerimise läbi 8-miljoni eurone kursivahe kasum. Uhke värk! Tegelikkuses tähendas see protsessi üha uuesti kordamist, et sellest rikkusest lahti saada. Bilansivälistel kontodel aga kükitavad need summad ikkagi.

Oleksin muidugi võinud tarkvarakonsultandi tellida, kes aitaks need ümberkorraldused ära teha. Paraku pidi seda toimetama aasta lõpus, ja siis oli hädaliste järjekord pikk. Tartus firmal kontorit pole ja nii peab palju aega kulutama siiasõidule, rääkimata sellest, et sõiduaja eest küsitakse sama tunnihinda, mis konsultatsiooni ees. Ja minu kokkuhoidlikkus ei raatsinud maksta nii palju raha, mis ei garanteeri ikkagi täiuslikku lõpptulemust. Nii otsustasingi, et teen juhendi järgi ise kõik ära.

Juulist alates pidi hakkama arvetel näitama eurohindu. Tookord tellisime konsultandi, kes tegi vajalikud seadistused ära. Siis oli nö. Tartu päev ja sõidu eest maksma ei pidanud. Kõik sai andmebaasis nagu korda topeltvaluuta kasutamiseks. Siiski selgus hiljem, et ikkagi oli ta jätnud osa baasvaluutade sidumise toiminguid tegemata. Tookord see ennast tunda ei andnud, aga sellest tuligi nüüd see üüratu kursivahe. Vaatasin oma märkmetest, et mul oli paberile lausa kirjutatud küsimus selle kohta ja ta kinnitas, et mingit probleemi pole. Siiamaani vahetan nendega meile, et saada nõu, kuidas seda viga peaks parandama. Vastuseks tulevad vaid standardsoovitused, mida ma juhendist isegi lugeda võin. Need paraku ei aita ja olen ise juba mõelnud välja plaani, kuidas asi korda teha. Siiski ei ole ma kindel, kas see ei too kaasa uusi segadusi andmebaasis.

Kahjuks jääb minu itinaise karjäär aastakümnete taha ja annan endale aru, et mu praegused arvutialased oskused on väga hapral jääl kõndimine. Võib õnneks minna ja võib ka mitte. Aga eks siis, kui häda käes, jõuab ju ka abi kutsuda. Praegu on selline õnnis hingetõmbehetk, et kõik nagu toimiks, aga ma pole veel alustanud lauskontrolli, mis võib välja tuua veel uusi jamasid. Praegu naudin tulemust ( sain hakkama!)...

Mäletan, kuidas 1992.a. rubladest kroonile üleminek käis. Mõnes mõttes oli see isegi hullem. Arvutiprogrammi meil veel polnud ja pank pidas laekumiste üle arvet. Maksekorralduse viisid panka ja kui ostja arvele raha laekus, siis kanti raha üle tema võlgnikele vastavalt nõuete laekumise järjekorrale. Meie kliendid olid põhiliselt põllumehed ja neil oli tol ajal kehvasti st. raha liikus väga vähe. Pärast rahareformi anti kogu laekumata maksekorralduste pakk pangast meile kätte. Et vaadake nüüd ise, kuidas te võlglastelt raha kätte saate. Kui oleks müügi ajal teadnud, et mitte pank ei hoolitse neilt raha saamise eest (ükskord ikka jõuab järjekord ka meieni), poleks võib-olla suurematele hädalistele kaupa andnudki. Aga me ei teadnud, et reeglid muutuvad. Lisaks kõigele ei klappinud saamata summad meie raamatupidamise andmetega. Kes seda enam teab, oli see panga või minu viga. Eks ma olin tookord üsna algaja raamatupidaja ka ja käsitsi arvestamine oli tõeline hullumaja. Aga üle me sellest saime, võlgu palju kätte saamata ei jäänudki. Varsti valmis ka arvutiprogramm (ise tegin!) ja edaspidi läks elu ülesmäge. Kui virisetakse, et meie põllumajandus on hädas, siis mina seda küll ei väidaks. Pigem ütleksin, et põllumees on põline rikas ja meil vedas, et selles valdkonnas äri alustasime. Kuigi tookord tundus see tõesti kõige viletsam majandusharu olevat. Eks eurotoetused on põllumajanduse arengule kõvasti kaasa aidanud, kui loodus saagile käkki on keeranud. Aga tookordsest nutusest seisust tänase üsna stabiilse olukorrani jõudmist poleks küll julgenud ennustada.

Eile sain veel ühe itialase saavutusega hakkama. Kuna tavakanalite pealt enam suurt midagi vaadata pole ja ma ei oska/taha ka pimedatel õhtutel midagi targemat teha, siis otsustasin Elioni digitelevisiooni hankida. Õigemini teise teleka jaoks, kuna praegu oli see digiboks väga soodsalt müügis. Aga kuidas see kõik ühendada, et edaspidi kahe telekaga (erinevaid kanaleid) vaadata saaks? Kui selgus, et tehniku tellimine maksab 35,8 EUR, hakkas mul taas rahast kahju. Ja nagu ikka sellise kokkuhoiupuhangu ajel, otsustasin ise ühendamise ja seadistuse ära teha. Esimesel katsel jäi asi selle taha, et ma ei ulatanud elektrikappi vaatama, kus need õiged juhtmeotsad on. Redel aga oli suvilas ja suvila lumevangis... Siiski ei jätnud ma jonni, panin tabureti tooli peale ja riskisin luumurruga. Aga kätte ma juhtme sain ja nagu selgus, see oligi õige asi. Läbi raskuste sai ka ühendamine ja installeerimine tehtud. Ja pilt tuligi! Edasi tahtsin endise digiboksi ühendada ühe vana telekaga. See paraku ei õnnestunud, kuna sel telekal polnud scart-otsa. Mul oli küll juhe, kus ühes otsas scart ja teises audio-video pulgad, aga see tulemust ei andnud. Mis teha? Jube kahju oli lindistavast digiboksist, mis kasutamata jääb. Ja siis mõtlesin veelgi geniaalsema lahenduse välja. Ühendasin mõlemad digiboksid sama telekaga, sest telekal oli kaks sisendit olemas ja signaali saavad nad erinevast allikast. Nii saan ühe digiboksiga lindistada ja teisega hoopis teist kanalit vaadata! Küll ma olen ikka tark ja osav!

Laiskus ja kokkuhoid on kaks asja, mis mind alati ajusid liigutama panevad. Kui ei viitsi palju vaeva näha, siis otsid lihtsamat lahendust. Ja kui ei raatsi teenuse eest liiga palju maksta, siis hakkad mõtlema, kuidas saaks seda ise ära teha. Annan endale siiski aru, mida ma suudan ja oskan. Kui autol lähituli läbi läks, läksin teenindusse, mitte ei üritanud pirni ise vahetama hakata või mehele seda ülesannet kaela suruda. See raha pole seda närvidemängu väärt.

Mina olen jõuludeks valmis!

Niimoodi ütleks mu jõulukaktus, kui ta rääkida oskaks. Nii suure uhke õitesülemiga pole ta varem kunagi täpselt jõuluajaks maha saanud. Kui küsite, et kuidas ma ta nii osavalt ajatasin, siis vaikin salapäraselt. Tegelikult pole mul õrna aimugi.

Mina ise olen kah täitsa valmis, isegi natuke äraõitsenud või üleküpsenud ;) Siiski suudab elu mind ikka veel uute ja ennenägematute elamustega üllatada. Kujutate pilti, mulle tuleb elus esimest korda päris jõuluvana! Parem hilja kui mitte kunagi :D Ei aita siin küpsus ega miski, hirm on nahas, kas salmilugemine ikka korralikult välja tuleb. Nöpsiku ees ei või häbisse jääda, temal on lausa mitu salmi peas. Nii eesti- kui rootsikeelseid. Aga eks ta on juba mõne korra saanud jõuluvana ees esinemist harjutada ka...

Kingituste ostmisega oleme pisut liiga hoogu sattunud. Kui hakkasime jõuluvana kotti ette valmistama, siis selgus, et vist ei tahagi kõik ära mahtuda :D Kott on muidu väga uhke, koduekstrast leidsin.

Tööl saime üllatuse osaliseks. Kui mu sõbranna küsis,et kas teil ka jõulupreemiat makstakse, siis vastasin veidi õelalt, et ega me riigiasutus pole. Täna selgus, et ka eraettevõtjad pole üksnes ahned vereimejad. Kuigi nemad maksavad seda preemiat OMA taskust, mitte mingist "kokkuhoitud reservist", on jõuluhärdus ka nende südamesse pesa teinud. Tegelikult on meil jõulupreemia ära jäänud kogu firma ajaloo jooksul vaid eelmisel aastal. Ja vana dokumendi põhjale uut käskkirja vormistades märkasin, et summad olid isegi suuremad kui 2008.aastal. Masu pole küll veel läbi, aga selgroog sai tal sel aastal murtud.

Olen nii küps ja kogenud kui olen, aga ikka ei suuda kõiki vigu vältida. Kuna eile jäi kuusk ajapuudusel toomata, siis mõtlesin täna töölt tulles selle "möödaminnes" Lõunakeskuse juurest kaasa haarata. Oo, püha lihtsameelsust! Selle kavatsetud "ilusa kuuse" valimisest polnud juttugi, sest kuuski oli väga vähe, ja parkla silmini täis. Sealt väljasõidu ummikust ma parem ei räägi. See, et minusuguseid naiivseid inimesi palju on, ei lohutanud... Aga nüüd olen kodus, kuusk on ikkagi olemas ja jõulud võivad tulla!


Häid jõule kõigile!

Mehhiko.Chitzen Itza

Miks ma üldse Mehhikosse läksin? Kõigepealt tahtsin ma päikest ja puhkust. Seda oleks saanud ka veidi ligemalt, olgu Egiptusest või Kanaaridelt. Aga nendes maades olen ma juba käinud. Lisaks lõõgastumisele tahaks reisilt midagi veel. Näha teistsugust elu ja kultuuri. Läheduses asuvad Miami ja Kuuba ei ahvatlenud. Minu arust pole Miami kandis peale Hemingway kassi (majamuuseumi) midagi vaatamisväärset ja Kuuba hotellide ligadi-logadi sisustus ja vilets teenindus on pärit nagu meie endi mineviku sovetjuunioni aegadest. Liiga vähe aega on möödas, et seda nostalgiaga meenutada. Sotsialism tekitab minus siiani allergiat. Samal põhjusel pole ma tahtnud Hiinat külastada. Siiski asusin seda viimast seisukohta revideerima, tänu Hiina portselanile.

Mehhiko märksõnaks on muidugi maiad. Peab tunnistama, et ma sellest kultuurist enne reisi suurt midagi ei teadnud. Nüüd olen küll pisut targemaks saanud, aga segane on lugu ikkagi. Selle üle üle vaieldakse vist ka laiemalt, sest giid pakkus meile välja mitmeid teooriad, kust maiad pärit on. Näiteks Aasiast või Egiptusest. Egiptusega on sarnased on nii püramiidid kui hieroglüüfid ja seinajoonistused. Samuti püramiidide paiknemine astronoomililiste tähtkujude järgi. Maiade sakraalehitised on siiski pärit hilisemast ajast kui Egiptuse püramiidid, 600-1200a. pärast Kristust. Infot nende kohta võib leida mitmelt poolt netist, aga räägin seda, mis meie giidid jutustasid. Aga nagu Peep Laja oma videos mainib, räägib iga giid pisut isemoodi juttu.

Riputan siia üles Peep Laja video Chitzen Itzast, mille netiavarustest leidsin. Kuna ei leidnud kohta, kus luba küsida selle eksponeerimiseks, siis loodan, et autor ei pahanda. Väga hea oli seda ajaloolist paika veelkord üle vaadata ja kuulata ka tema asjalikke kommentaare.

Chitzen Itza from Peep Laja on Vimeo.

Käisime kahel ekskursioonil mööda Yukatani poolsaart maiade templeid vaatamas. Esimesena külastasime Chitzen Itzat, kõige kuulsamat ja ilmselt ka kõige paremini säilinud kompleksi. Selle ekskursiooni võtsime ühest kohalikust reisibüroost, mis (teadagi) oli odavam kui inglaste oma. Üllatuseks oli see, et ülejäänud reisiseltskonnast enamuse moodustas hispaaniakeelne rahvas. Sama lugu oli ka meie hotelli külastajatega. Ma olin ekslikult eeldanud, et turist Mehhikos tähendab nö."valget inimest". Kui bussis tutvustati, kes kust pärit on, siis selgus, et rahvast oli nii Brasiiliast, Venetsueelast, Peruust, Argentiinast, Guatemaalast jne. Ilmselt pidi Hispaania omal ajal ikka väga võimas mereriik olema, kuna ta vallutas palju rohkem maid kui Inglismaa.Kõik need riigid on hispaaniakeelsed, kuigi üsna valge nahaga oli see seltskond sellegipoolest :D Kõrvaloleval pildil on noormees Venetsueelast. Nime ma kahjuks ei mäleta, aga pidime reisil oma naabrid meelde jätma, et oleks selge, kas kõik alati bussi tagasi on jõudnud. Seltskond oli kokku korjatud erinevatest hotellidest ja üksteist ei tuntud. Aga õnneks ei läinud keegi tuuri jooksul kaotsi.

Niisugune segaseltskond tingis seda, et giid rääkis kogu aeg vaheldumisi nii hispaania kui inglise keeles. Kuna ta aktsent oli üsna tugev, siis oli raske aru saada, millal üks keel teiseks üle läks. Nii ei saanud ma päris kogu jutule pihta. Aga teise Tulum-Coba reisi võtsime juba inglise reisibüroo kaudu ja kuigi ka selle giid oli kohalik, siis vähemasti käis jutt ühes keeles. Nii et kahe reisi peale sai kokku mingi pildi maiade elust. Lisaks ostsin veel ühe CD, mille abil püüan targemaks saada.
Giid rõhutas, et maiad ei olnud mingid rahumeelsed kütid või maaharijad, nad olid sõdalased. Vaenlasteks olid teised hõimud, sest maiadel ei kujunenudki mingit ühtset riiki. Linnriigid aga sõdisid vahetpidamata. Nii oli ka kaljudesse raiutud piltidel palju kujutatud sõda ja vaenlastega arvete õiendamist. Neid ohverdati hiljem oma jumalatele. Maiade usk oli üsna verejanuline.

Ohverdamise riitus käis nii, et ohver pandi põlvili ja painutati ta keha vibuna tahapoole. Selles asendis ongi alumisel pildil templi tipus kahe samba vahel olev figuur. Seejärel lõikas preester ta rinna terava kivikirvega lõhki, süda rebiti rinnust ja põletati ohvriannina jumalale. Lisaks ohverdati ka oma inimesi ja loomi. Väga julm tava oli nende kuulsa pallimänguga. Seal ohverdati võitja, mitte kaotaja, nii kummaline kui see ka pole. Sest see pidi auasi olema ja nii sai surma mineja otseteed jumala juurde. Huvitav, et vaenlastele sama au osaks sai...

Maiad olid oma templid mingil ajal maha jätnud ja katnud nad prahiga. Miks, selle kohta on samuti mitmeid spekulatsioone. Kas põgeneti vaenlase eest või ammendati ära templi territooriumi õhuke huumusekiht ja enam ei jätkunud toitu. Igatahes toimus see enne hispaanlaste vallutusi. Nagu Coba templivaremetes näha oli, hakkasid varemete peal huumusekihis mõne aja möödudes puud kasvama. Need on seal praegugi, pärast varemete väljakaevamist.

Maiade omaaegne kõrgkultuur viib vägisi mõttele, et nii nende suured astronoomia-alased teadmised kui ka uhked jumalate auks püstitatud templid on seotud tulnukatega. Kes seal maandusid ja elutsesid hiljem kõrgel püramiidide tipus. Nemad olidki maiade jumalad. Miks ei võiks see nii olla? Sest hiljem hääbus see kultuur täiesti ja viimased tänapäeval dzunglisügavustes puhtal kujul säilinud maiade hõimud pidid elama väga primitiivset loodusrahvaste elu. Kui kadus väline tarkuse allikas, kadus ka kultuur. Huvitav, kas jumalatele ohverdamise idee tuli tulnukatelt-jumalatelt, või mõtlesid verejanulised maiad selle ise välja? Oli, kuidas oli, tänapäeva Mehhikos on maiad segunenud hispaanlastega.Kuigi mõned kohatud inimesed tundusid olevat üsna ehtsad maiade järeltulijad. Nad olid lühikest kasvu ja erinesid väljanägemiselt hispaanlastest. Nagu näiteks minu sõber baarmen, kelle nimi on Asterio. Mitte mingi Jose ega Manuel. Aga temast räägin edaspidi.

Kui hispaanlased vallutasid 1524.a.Mehhiko, siis algas ristiusu maaletoomine. Vägisi, nagu see toimus ka meie maal. Maiade vanad ürikud enamasti hävitati, nii pole tänapäeval enam võimalik selle kohta audentset infot saada. Maiadel olid kasutuses nii hieroglüüfid kui ka tähed. Nende kalender erines meie Gregoriuse kalendrist. Selle järgi oli aasta lühem kui meie oma ja iga 52 aasta järel saabub hetk, kui mõlemad kalendrid jõuavad korraks sünkrooni. Kui ma õieti aru sain, siis see olevat juhtunud 1910.a. ja järelikult järgmist kokkusattumist on oodata 2014.a. See hetk pidi olema tähendusrikas ka astroloogiliselt, sest siis asuvad meie 4 lähimat planeeti Päikesega ühel joonel ja mõjutavad üksteist. Mida siis pakuti ka nagu maailmalõpu tärminiks. Samas on kusagil öeldud, et maiade kalender lõpeb 21.detsembril 2012.a ja hoopis siis tuleb maailmalõpp. Elame-näeme...

Hispaanlased lammutasid maiade templeid ja kasutasid kive oma kirikute ehitamiseks. Nüüd on need jälle tagasi toodud ja uuesti üles laotud näiteks kõrval pildil oleva Chitzen Itza palliväljaku seintes. Sellepärast olid kivid seal nummerdatud.

Chitsen Itza on eriline oma akustika poolest. Kõik turistide grupid hõikusid ja plaksutasid seal ja kuulasid siis kaja. Mis oli nagu linnu hõik või langeva vihmapiisa hääl. Milleks see nii oli omal ajal ehitatud, ei tea.

Mis mulje mulle iidsete maiade maailmast jäi? Ei oskagi seda endale täpselt seletada. Egiptuse püramiidid, hauakambrid ja Luxori väljakaevatud kujud jätsid mulle sügavama mulje. Maiade sõjakus ja jumalale inimeste ohverdamine tundusid barbaarsed. Kuigi neil olid suured teadmised matemaatikast, astronoomiast, siiski ei tundnud nad ei rauda ega ratast. Kui turistidele mõeldud etendustel vanu maiade tantse tantsiti, siis elasin nagu sisse sellesse iidsesse maailma. Mida hirmuäratavam sa välja näed (suled, pealuu kujud ja värvilised kehamaalingud), seda võimsam oled. Mida kõvemat lärmi teeb su sõjatants, seda rohkem peaksid vaenlased sind kartma.

Kui ma üksi tegin viimast tiiru õhtuvaikuses mööda Chitzen Itzat, siis jõudis mingi kadunud aegade hingus mulle pärale küll. Aga imetlust mul ei tekkinud, pigem võõristus. Kuidagi müstiline segu kõrgkultuurist ja loodusrahvaste kommetest.