Saare sosinad

Kodumaiseid seriaale olen püüdnud jõudumööda jälgida, aga kui lugu ikka ikka täitsa jamaks läheb, siis loobun. Nagu ka "Saare sosinate" puhul. Algus oli päris huvitav, kui kokku said ühe mehe kaks naist. Aga edasi läks lugu aina veidramaks. Kõiki tegelasi sidus mingisugune plahvatus, mis toimus 20 aastat tagasi ja mida imelikul ja jabural viisil peab lahendama justnimelt Madeiral. Algul lootsin, et tänu headele näitlejatele kannatab vaadata ja et saab näha kauneid vaateid Madeirast, kus ma ise pole käinud. Paraku kulges lugu nii, et vaesed näitlejad pidid lõputult sisutühja juttu suust välja ajama ja saare loodust ei näidatud ka eriti. Istuti enamasti ühes ja samas veinimõisas ja jube põnevaks pidi asja tegema üks pitsilise käisega kuri naisekäsi, kes muudkui puistas midagi kahtlast jookidesse ja tõstis püstolit ühest kohast teise. Ja kuidas see püstol üldse sinna sai, turismireisil läbi turvakontrolli!? Nagu laste luuremängus jäeti kirjakesi, kes kuhu peab minema või mida tegema. Einoh, mina andsin eile õhtul alla. Ma EI PEA seda vaatama ja mind ei huvita, mis sest kõigest lõpuks välja tuleb. Saan täiesti aru, miks ETV keeldus sellist jama kinni maksmast.

Midagi kasulikku ma siiski sellest filmist sain teada. Seal näidati üht kobarõielist taime, mis kasvas vabalt igal pool. Kui mu sõbranna Madeirat külastas, siis tõi ta mullegi sealt mitmeid lillesibulaid. Meie kliimas neist ükski minu aias suvega õitsema ei hakanud. Aga üks taim kasvatas vähemalt hoolega lehti ja nii ma halastasin ta peale ja tõin talveks tuppa. Sel kevadel tekkis tal üks õiepung. Muudkui kasvas ja kasvas üha pikemaks, aga lahti ei läinud. Olin päris põnevil, et mis sealt siis tuleb. Ja kui vars oli veninud umbes meetri pikkuseks, avanes lõpuks ka õis. Ennäe, oligi seesama lill, mis "Saare sosinates". Otsisin netist, mis ta nimi olla võiks, aga ei leidnud. Küll leidsin aga palju hunnituid pilte ja vaateid sellest paradiisisaarest. Hoopis ilusamaid, kui see õnnetu film meile on näidanud. See seebiseriaal ei kõlba isegi turismireklaamiks, sisust rääkimata.

Mis mehega on tegu

...seda on raske otsustada, kui sa inimest isiklikult ei tunne. Kui tegu avaliku elu tegelasega, siis saab infot ajakirjandusest. Aga ka ajakirjandus ei tea kõike. Räägitakse sellest, mis infot on neile ette söödetud või mida on viitsitud välja uurida , aga kuidas asjad päriselt on, näitab aeg. Olen olnud kaua segaduses, mida arvata kahest Tartu väljapaistvast ärimehest, Tiit Veeberist ja Rein Kilgist. Lõpuks on pilt selginenud.

Tiit Veeberi elutee lõppes täna öösel. Seega on joon alla tõmmatud ka tema elutööle. Rein Kilgi firmad on jõudnud samuti oma eksistentsi lõpuni ehk pankrotini, kuigi temal endal on veel võimalik uuesti otsast alustada ja midagi paremini teha. Mõlema mehe puhul on käes olukord, kus on põhjust anda hinnangut nende tegevusele. Olin varem arvamusel, et ilmselt on Tiit Veeber elukunstnik, kes on õigel ajal olnud õiges kohas ja kes on osanud oma teadmisi tööst katlamajas ja varasemaid tutvusi osavalt rakendada samas valdkonnas laiema haardega tegutsemise jaoks. Seda kahtlase "ärimehe" kuvandit toetas nii puudulik haridustee kui ka tema sattumine vanglasse. Siiski peab lõpuks ikkagi tunnistama tema ärilisi oskusi, ja sedapuhku juba ilma jutumärkideta. Tartu soojatootmine on olnud pikki aastaid tema juhtida ja ta on teinud seda koostöös väliskapitaliga edukalt. Ta on kaasajastanud katlamajad ja andnud tööd paljudele inimestele, sealjuures teenides ka ise hästi. Rein Kilk on samuti võtnud suurelt ette, kindlasti on ka tema käest läbi käinud suured rahasummad ja ta on edendanud majandust. Millalgi peeti teda ainsaks missioonitundega ärimeheks, kes muretses vanade hoonete taastamise pärast, isegi, kui see polnud ärilises mõttes kasulik. Praeguseks pole sellest endisest hiilgusest alles midagi muud kui võlad. Nende jaoks, kellel tema firmadest raha saamata jääb, on see mõru pill. Olgu siis põllumehed, kellele Weroli tehased jäid rapsi eest võlgu või Pere Leiva tarnijad või ka riigil saamata jäävad maksud. Kogu tema äriimpeerium meenutas juba tükk aega püramiidskeemi, kus aina uute laenudega finantseeriti vanade võlgade maksmist. Sellisest ärimehest ma lugu pidada ei saa, vaatamata tema varasematele teenetele.

Siiski võttis arusaamine, mis mehega tegu, nii Tiit Veeberi kui Rein Kilgi osas aega ligi kakskümmend aastat. Rein Kilki tunti kui arvamusliidrit ja teda oli kutsutud veel selgi aastal presidendi vastuvõtule. Tiit Veeber pole avalikkuse ees nii edevalt esinenud, aga samas on ta aastaid jaganud oma raha koduvalla heaks, hoides käigus Kavastu praami, korraldades kohalikele jaanitulesid, renoveerides Kavastu mõisa või rajades Emajõele esimese paaditankla. Kardan, et otseselt kasumlik polnud neist ükski ettevõtmine, aga kohaliku rahva jaoks oli see oluline. Pärast haigestumist annetas Tiit Veeber ligi miljon krooni Peetri kiriku restaureerimiseks. Vaevalt, et ta uskus, et selle rahaga saab kõigevägevamalt armuaega. Ta lihtsalt tahtis oma elu jooksul teenitut jagada sinna, kuhu kõige õigemaks pidas.

Nii ongi, inimest tuleb hinnata tema tegude, mitte sõnade järgi. Selle jutt kes jutlustab sotsiaalsest õiglusest ja soovitab raha ümber jagada, aga endal pole midagi, mida annetada, ei kõla sugugi nii veenvalt, kui selle teod, kes tõepoolest on osanud teenida ja siis otsustab seda ka jagada.

Kindlasti on mõlema ärimehe elus olnud veel palju nüansse, millest mul pole aimugi. Aga ikkagi on minu jaoks nüüd selge, mis sorti meestega tegu oli.

Lasteaia lood

Praegu on lasteaia teema kuum, kõik arutavad. Ega siis minagi saa kõrvale jääda.

Kes mäletavad aega, kui Nöpsik sündis ja üha rohkem inimeseks saama hakkas, need teavad, et mina tundsin temaga suurt hingesugulust. Ja mitte ainult seepärast, et ta mulle väga armas oli, vaid ma sain kohe aru, et tema näol on tegu minu enda uue, aga tublisti paremaks tuunitud mudeliga ;) Nii minul, mu tütrel kui ka temal on ühesugune firmanaeratus, aga ega siis ainult ilust ei piisa. Peab olema "veel midagi" ja kesksoolisust ma propageerida ei kavatse :D

Nöpsik käib lasteaias ja esialgu oli meil mure, et tema isepäine iseloom takistab teda sotsialiseerumast. Et ta ei leia sõpru ega saa kasvatajatega läbi. Esialgu oligi mõningaid intsidente, aga mu kullake on õppimisvõimeline. Ja võluv on ta nagunii...

Lühidalt, lugu selline, et teda kutsuti sel nädalal lasteaiakaaslase sünnipäevale. Ja see kutsuja oli poiss. Ei-ei, poisid pole paremad kui tüdrukud, aga miskipärast on nende lasteaiarühmas suhe selline, et ühe poisi kohta tuleb kaks tüdrukut. Ja reeglina kutsuvad poisid ikka oma sünnipäevale poisse, nii nagu tüdrukud teisi tüdrukuid. Kusjuures see Johannes on täitsa võõras, pole ei naaber, Nöpsiku sõbranna vend ega mingil moel peretuttav.

Me tütrega arutasime ka omavahel seda teemat ja jõudsime kurva tõdemuseni, et meid kumbagi ei ole kutsutud kordagi mingi klassivenna sünnipäevale ei põhikoolis ega ka keskkoolis, lasteaiast rääkimata (tütre klassivend, kelle vanematega peresõbrad olime, ei tule arvesse). Niiet Nöpsik teeb meile ikka pika puuga ära :) Aga no seda ma ju räägingi, et ta on meie uus ja kaasaegsem mudel. Kes teab, miks Nöpsikut sinna sünnipäevale kutsuti. Kas sellepärast, et talle meeldib rohkem autodega mängida kui vankris nukkudega ringi kärutada, või sellepärast, et ta oskab hästi ennast kehtestada, või hoopis sellepärast, et ta nii ilus on :D Vastassugupoole käitumismotiivid olid, on ja jäävad nagunii mõistatuseks ja nende tähelepanu võitmine oli meie ajal oluline. Võib-olla tänapäeval polegi see enam nii?

Asjaolu, et Nöpsik sel nädalal haige oli ja pidusse minna ei saanud, ei kurvastanud teda märkimisväärselt. Mida varem ta aru saab, seda parem, et poisid on nagu trammid, kui ühest maha jääd, siis varsti tuleb uus :D

Tere talv!

Hommikul aknast välja vaadates oli pilt selline, et maas vähemalt 10-sentimeetrine lumekiht. Õhtul oli lihtsalt sompus ilm. Ega ma siis nii kuu pealt kukkunud ka pole, et teiste aprillikuiseid jõulupilte näinud polnud:D Aga ikkagi, meil oli õhtul magama minnes veel kõik enam-vähem normaalne.

Kiitsin ennast, et küll ma olen ettenägelik (või õigemini laisk) olnud, et lumekühvleid ära pole pannud ja autol talvekumme vahetanud.

Kui läbi hangede ajalehti tooma läksin, vaagisin poolt ja vastu argumente, kas hakata lund kühveldama või mitte. Natuke nagu narr seda 3.aprillil teha. Nagunii sulab ükskord ära... Aga sel nädalal pidi öösiti külm püsima, siis jäätub see vesine lumi ära. Pealegi on lumekühveldamine mõnus tegevus ja sel talvel sai seda vaid kaks (!) korda tehtud. Üks kord oli mul tubli abiline ja teise korra võttis mees enda peale. Jäi siis nii, et teeme ära!

Kui ligipääs eluliselt tähtsatele objektidele, nagu prügi-ja postkastid, oli taastatatud, tundus, et praeguseks aitab. Hommikukohv tahab joomist ja lehed lugemist. Kuna juba päris palju musta teekatet välja sai kaevatud, siis ehk teeb päike ülejäänu ära, kui soojendab neid lumevabasid tumedaid laike. Aga võib-olla jätkan hiljem ise sealt, kus pooleli jäi. Lumi- ja märtsikellukesed lähen päästan nagunii lumevangist välja, et neid imetleda saaks. Niigi nende õitseaeg nii lühike, et ei raatsi päevagi sellest lume alla peitu jätta :D

Taipamine

Mulle tundub, et lõpuks ometi leidsin vastuse ühele küsimusele, mis mind on tükk aega painanud. Miks mõne inimese jutt või käitumine ärritab, isegi kui see pole otseselt minuga seotud? Samas mõne teise poolt välja öeldud analoogiline suhtumine või teod jätavad mind täiesti ükskõikseks. Naeran, kehitan õlgu või mühatan pahakspanevalt, et on ikka veidrik. Aga mis see minu asi on, olgu omaette...

Sageli on toodud põhjenduseks, miks teine inimene sind ärritab, et sa näed temas peegeldumas su enda ebameeldivaid omadusi, mida sa tunnistada ei taha. See seletus pole mind rahuldanud. Sest kasvõi blogimaailmas mind häirinud isiksuseomadusi ma pole endas leidnud, kuigi olen otsinud ;) Arvan, et olen end analüüsides olnud suhteliselt aus ja vigu olen kah leidnud üksjagu. Kui ma oma iseloomu puudujääke kohtan teistes inimestes, siis ma ei pane neile seda pahaks, pigem vastupidi. Ma suhtun neisse leebelt, sest saan iseenda näite abil väga hästi aru, miks inimene on selline. Niiet peegliteooria jätsin ma teiste vigade puhul juba ammu kõrvale. Õiget seletust sellele, mis tegelikult mind teistes mõnikord ärritama hakkab, siiani ei leidnudki. Sellega olin küll nõus, et mu ärrituse algpõhjus peab olema minus, mitte teises inimeses.

Päriselus seob meid ümbritsevate inimestega nii palju erinevaid asjolusid, et on raske välja sõeluda ärrituse põhilist põhjust. Me mõõdame alateadlikult, kes kellele rohkem teeneid teeb, kes kellest kuipalju lugu peab, kes on rohkem hooliv või kaastundlik, kas me oma abi või toetuse eest väärilist tänu saame, kes keda sõpradest või pereliikmetest rohkem eelistab jne. Ja kui tunneme, et skoor on mingil moel meie kahjuks, siis oleme pahased. Sageli pole meil ka võimalik eemale hoida neist inimestest, keda me ei salli ja ärritust tekitab eelkõige sundseis. Kuna tavaliselt on iga inimese puhul häirivaid tegureid rohkem kui üks, ja need erinevad üksteisest, siis mingit üldistust on raske teha. Blogimaailm seevastu oma lihtsustatud suhtemudelitega on analüüsimiseks ideaalne keskkond ja nii ma hakkasingi mõtisklema oma blogisuhtete arengute üle.

Nüüdseks olen siin mitmega käinud läbi teekonna, et ärritusest on saanud ükskõiksus. Ja see on aidanud mul aru saada, miks ärritus üldse tekkis. Miks mul oli vaja minna ikka uuesti lugema seda blogi ja hakata vaidlema, kuigi ma ette teadsin, et tema mõtted või suhtumised mind vihastavad ja me üksteist nagunii ei mõista. Ja kuidas ma jõudsin selleni, et ma kas ei loegi neid enam või libistan ainult pilgu üle ega hakka vaidlema ja teist ümber veenma. Sest see kõik ei lähe mulle enam korda.

Taipasin, et tegelikult sai asi sai alguse sellest, et need, kes mind hiljem ärritama hakkasid, olid algul mulle sümpaatsed. Meie mõttemaailma ühisosa tundus piisavalt suur selleks, et ma selle inimesega tahtsin suhelda. Kas arvasin, et mul on temalt midagi õppida või et ta mõistab mind ja mina teda. Nendes küsimustes, kus me olime eriarvamusel, lootsin, et mõttevahetus rikastab meid mõlemaid. Sealtmaalt said alguse ka minu ootused teise reaktsioonidele ja tema suhtumistele. Tahtsin uskuda, et kuna see inimene on minuga sarnane, siis tema mõtted ja käitumine alluvad samale loogikale, millest minagi tema asemel lähtuks. Aga kui selgus, et see osa teise isiksusest, mis jäi meie ühisosast väljapoole, mõjutas tema suhtumist tunduvalt rohkem, kui meid ühendav osa, siis olin pettunud. Ta oli ometi NII normaalne (minusugune) inimene ja nüüd äkki tegi või ütles midagi sellist, nagu mina mitte mingil juhul ei teeks :DDD Esialgu lootsin tema eksitust talle ära seletada, aga see ei õnnestunud kunagi. Pigem tekitas see solvumist ja pahameelt. Ja isegi kui me enam omavahel vaidlema ei hakanud, ärritasid tema mõtteavaldused mind ikkagi veel mõne aja. Kuni ükskord saabus ükskõiksus...

Selle teema kokkuvõtteks tahan öelda, et minu ärritus kadus siis, kui mulle pärale jõudis, et see inimene, keda ma endaga sarnaseks pidasin, on tegelikult minust hoopis rohkem erinev, kui ma esialgu arvasin. Ja täiesti teistsugusest isiksusest pole mõtet oodatagi minuga ühesugust maailmanägemist. Seega: kui loobusin asjatutest ootustest, kadus ka ärritus. Blogimaailmas kooseksisteerimine ja mõttevahetus asetusid sealtmaalt uutele alustele. Ma ei oota temalt enam midagi, kui tema arutlustes leidub mingi ühine vaatenurk või vähemalt arenguvõimalus, siis asun vestlusse. Kui ei, siis läheb tema jutt mind puudutamata mööda.

Loomulikult on teiste arvamuste õigeks ja valeks lahterdamine täielikult minukeskne. Julgen arvata, et meie kõigi maailm on enesekeskne ja meie praeguste teadmiste, kogemuste ja üldistuste summa põhjal tehtud järeldused tunduvad hetkel meile ainuõiged. Aga samas ei maksa unustada, et meie mõttemaailm on igaveses muutumises ja me peame õppima. Nii uutest olukordadest kui meie teele sattunud inimestega kohtumisest. Hinnangu andmine teiste inimeste tegude ja suhtumiste kohta lähtub ikkagi alati meie antud hetke tõekspidamistest. Siiski ei tohiks keegi hakata oma seisukohta ainuvõimalikuks pidama ega teistele peale suruma.

Niisugune ongi teiste inimeste tundmaõppimise tee. Esialgsed muljed ja hinnangud jäävad pikema suhtluse jooksul harva päris samasuguseks. Mõnega teineteise mõistmine suureneb, mõnega väheneb, ja mõnega kaob side täiesti. Ja see on täiesti normaalne. Tuleb lahti lasta sellistest suhetest, mis põhinesid vaid illusioonil. Ei tohiks loobuda kohe esimese ebakõla peale, aga kui need aina korduma hakkavad, pole mõtet seda lõputult püüda parandada. Samas peaks vaeva nägema nende inimestega suhtlemise jätkumise nimel, kes on sulle olulised, kellelt meeldivaid või huvitavaid emotsioone saad. Isegi kui nad pole 100%liselt sinu hingesugulased.

Oh, häda!

Pidin ma nii uudishimulik olema ja vajutama seda kutsuvat linki, et bloggeril on new look... Ma tahtsin ainult vaadata, mitte seda paugust endale kasutusse võtta.

Ja nagu uued asjad ikka, ikka, on ka see bloggeri new look Dashboard palju inetum ja ebamugavam kui vana. Pealegi olin täitsa kindel, et mu käest ikka küsitakse mingil hetkel, et kas tahad võtta seda uut jama päriseks enda blogisse? Ma oleks "ei" öelnud, aga seda kohta ette ei tulnudki ja nüüd tundub, et tagasiteed pole.

Appi! Kas ma kuidagi ei saaks vana kujundust tagasi?

Suure vaevaga leidsin üles, kus teksti redigeerida saab. Kõik reavahed on ära kaotatud ja üldse... Oh häda, tuleb vist see blogi maha jätta ja mõnda vana kujundusega blogisse kolida :DDD

Nonii, reavahed sain juba tagasi ;)

Kiida teenindajat

See mõte mõlkus mu peas juba jupp aega, aga tõuke kirjapanekuks sain sellest, et ühe prügikasti pealt lugesin, et märts on just õige teenindaja kiitmise kuu. Mis seal ikka, teeme ära!

Peale kõige muu sain kinnitust ka sellele, et öeldakse teenindajat, mitte teenendajat. Nii ei pea emakeelepäeval oma teksti häbenema ;)

Mul on viimasel ajal ette tulnud lausa kaks meeldiva teeninduse juhtumit. Esimene oli ühel pühapäeval, kui helistati Elioni tehnilisest teenindusest. Uuriti, missugust interneti ja digitelevisiooni teenust kasutame ja kas oleme rahul. Muutusin tõrksaks, sest kahtlustasin, et meile tahetakse midagi uut ja kallimat pähe määrima hakata. Siis küsiti hoopis, et kas mingeid probleeme pole, kas telekapilt ei hangu või ei haki. Pidin juba vastama, et kõik on korras, kui meenus, et üks väike viga siiski on. Et kui mõlemad digiboksid on samal kanalil ja kui üks kanalit vahetab, siis teise teleka pilt tõesti hangub mõneks ajaks. Kuna kanalinupu kordusvajutus asja korda tegi, polnud me viitsinud seda viga kurta. Pealegi arvasin, et kuna ma ise teise digiboksi installeerisin, siis küllap sai midagi valesti ja parandamiseks tuleks tellida kalli tunnitasuga tehnik kohale. Nii oligi asi sinnapaika jäänud. Nüüd aga, kui otse küsiti, siis rääkisin probleemi ära. Ja mulle öeldi selle peale, et jah, me siit näeme, et aeg-ajalt tuleb teie aadressilt veateade. Vat see on juba tase, klient pole kaebust esitanudki, aga teenusepakkuja ise teeb ettepaneku, et me aitame (tasuta) vea ära parandada :DDD

Selleks lubati uuem tarkvaraversioon installeerida. Soovitati ka ruuteris juhtmeotsi ja pistikupeasaid ringi vahetada. Edasi kulges lugu nii, et tehnik juhendas telefoni teel ja mina jooksin kahe digiboksi ja ruuteri vahet. Lülitasin seadmeid sisse-välja ja tegin muudkui restarte. Vahepeal läks asi isegi hullemaks, nett kadus ka ära ja vaid üks telekas mängis. Selgus, et pistikupesasid poleks pidanud üldse ringi vahetama, sest arvutipesa oli süsteemis fikseeritud ja seda muuta ei tohtinud. Kuigi aega võttis, aga asja sai. Ja mina kiidan selle eest Elioni tehnilist teenindust.

Teine juhtum oli seotud prillidega. Lugu sai alguse kolm aastat tagasi, kui ma väga rahulolematu olin silmaarstiga, kes määras mulle liiga tugevad lugemisprillid. Tema pakkus +2,75, aga prille ette pannes hakkas pea valutama. Tegin valmisprille proovides kindlaks,et +2 oleks paras. Läksin prillipoodi tagasi ja kuigi silmaarst oma viga tunnistada ei tahtnud, saime lõpuks kokkuleppele, et maksame uued prilliklaasid kahepeale kinni ja need +2,75 klaasid anti mulle tuleviku tarbeks kaasa.

Sel aastal hakkas tunduma, et nüüd oleks juba kangemaid klaase vaja. Väga meeldiv prillipoe teenindaja vahetas need mul tasuta välja. Aga nii õnnelikult mu prillisaaga kahjuks ei lõppenud. Sain uute klaasidega prille kasutada üsna lühikest aega, kui armas Tipsik need kogemata enda kätte sai. Esimene kord väänas ta ühe prillisanga kõveraks. Sain selle siiski kuidagi tagasi painutada ja hädapärast sai prille edasi kanda. Järgmisel korral olin jälle hooletu, laps kasutas juhust ja murdis sanga lõplikult küljest. Nii kahju, et need valu ja vaevaga saadud tagavaraklaasid niimoodi raisku lähevad. Raamid ise olid täitsa moekad veel.

Tundus, et tuleb taas hakata uute raamide ja klaaside peale suuri summasid investeerima. Igaks juhuks siiski küsisin ühest prillipoest, et ega pole võimalik sanga kuidagi parandada. Kuna tänapäeval asjade parandamine pole kombeks, siis üllatusin, kui mulle öeldi, et kuigi nemad aidata ei saa, aga on olemas koht, kus niisugust asja tehakse. Läksin siis nende juhatuse järgi Ropkamõisasse, aga ühtki optikafirmat seal polnud. Arvasin, et küllap on see firma, mille nime ma polnud taibanud küsida, kuhugi mujale kolinud. Igaks juhuks küsisin registratuurist. Selgus, et olin ikkagi õiges kohas ja mu prillisanga joodab kinni hoopis hambaproteeside valmistaja. Prillid saidki korda ja nad andsid oma tööle isegi aastase garantii ! Kiitust väärib nii töö teostaja, eriti aga prillipoe töötaja, kes mind parandusse suunas. Tegu oli Vitamiini Selveris asuva Säästuoptikaga. Tema poolt oleks igati loogilisem olnud öelda, et parandada ei saa ja soovitada mulle mingeid uusi raame. Väga meeldiv oli tõdeda, et see töötaja pakkus välja kliendile, mitte oma firmale kasulikuma lahenduse.