Kaks sammu edasi, üks tagasi.

 Tegelikult valitseb mu elus praegu kaos. Kõik on halvasti, valesti, katki või haige. Tundus, et mitte keegi minust ei hooli ega aita mul sellega toime tulla. Siis tuli meelde, et tütreke ikka aitab, kus saab või väühemalt annab head nõu. Tegelikult on mul veel inimesi, kellelt konkreetse asja kordategemiseks abi paluda, aga noh, hetkel on kõik ummikseisus.

Konkreetseks minnes, on minu kui üksiku naise elamises on päris palju asju, mis on katki või ei tööta. Ja neid tuleb vaikselt aina juurde. Jah, ma tean ka paarisuhtes inimestel lähevad asjad katki, aga siis teeb  väiksemad tööd meespool ise korda. Nagu minulgi varem elukaaslane tegi. Ise saan mõne asja putitamisega hakkama, nagu katki käinud ruloo akna ees. Panin toru peale liimi ja kerisin katte nii kõrgele, et see enam raskusjõu tõttu lahti ei vajunud. Alla jäänud prao katsin osavalt auto armatuuri päikese eest varjamiseks mõeldud hõbedase kattega. Hea lahenduus sai, lükkan uue ruloo hankimise tulevikku.

Ja siis ütles katlamaja boiler üles. Mitte päris, kui lülitada see välja ja siis uuesti sisse,siis töötas mõne aja. Muidugi, vaja katlahooldus kohale kutsuda. Aga ma ei saanud seda esialgu teha, sest ootasin teist töömeest, kes oleks pidanud ära vahetama mu bidee dushivooliku, mis lekkis. Ta elab ise Haapsalus, aga pidi tulema Tallinna 2 nädalat tagasi mingit tööd tegema neljapäeval-reedel, ja siis lubas enne kojuminekut minu töö ka ära teha. Selgus, et töö sai tal juba neljapäeva lõuna ajal tehtud, aga mina olin juuksuris. Lasta tal kaks tundi oodata, kuni koju jõuan, tundus häbematu. Nii leppisime kokku, et kohtume esmaspäeval. Ja siis jäi ta haigeks, ravis ennast terve nädala. Uuel nädalal küsisin, kuidas tervis ja plaanid on. Selgus, et Tallinna asemel läks ta hoopis mujale tööle ja pole teada, millal Tallinna tuleb. Seega kaotasin lootuse tema abi peale ja hakkasin otsima uut töömeest, kes selle ära teeks. Nagu te teate, korralikke töömehi on vähe ja neil on järjekord. Aga dushi oli mul hädasti vaja, sest kui ma seda lekkiva toruga dushi kasutasin, siis põrand ujus. Kaua võib?

Dushivoolik sai lõpuks siiski vahetatud. Ma ekstra jätsin alles ühe tööandja, kelle raamatupidamist olen teinud, aga tahtsin loobuda, sest tal olid dokumendid väga korrast ära. Aga kuna ta tundus olevat mees, kes igasuguste töödega hakkama saab, siis mõtlesin, et sellist võib mul oma väikeste probleemide lahendamisel vaja minna. Nii ma talle ütlesingi, et jätkan ta raamatupidamise tegemist, kui ta mind mu olmemuredega mõnikord aitab. Palusingi nüüd abi selle dushivooliku vahetamisel. Ta tuligi kohale ja pärast tükk aega pusimist sai asi korda.

Kui eelmine töömees haige oli, siis kutsusin vahepeal katlaabi kohale ja tundus, et see mees polnud kõige kirkam kriit karbis. Pusis ja vahetas mingi pumba ära, aga süsteem ikka tööle ei hakanud. Ütles, et võib-olla tuleb lisaks kogu automaatika plaat välja vahetada. Siis pidas kellegagi nõu ja kuulis, et ehk pole pumba pistik korralikult ühendatud. Nii oligi ja asi sai korda. Hurraa! 400 eurot polnud just tappev summa. Kuni eilseni olin rahul. Kui läksin katlamajja, nägin, et reetlik punane veateade plinkis jälle. Lülitasin boilerit välja-sisse, ja süsteem läks tööle. Aga selge, et korras pole see ikkagi. Nüüd mõtlen, kas helistada katlaabisse ja nõuda garantii korras parandamist. Aga looda sa, nagunii küsitakse uue väljakutse ja töö eest uus korralik summa.

Olin olnud tükk aega õnnelik, et kaks muret murtud. Kuni käisn katlamajas ja nägin, et sealne probleem pole kuhugi kadunud. Kaks sammu edasi, üks tagasi. Neid teisi asju, mis parandamist ootavad, ma parem üles ei loe. Kui  jõuan , siis tegelen nendega. Esialgu on vaja see katlamure kaelast ära saada.

Kas vingun veel või räägin midagi positiivset ka? Naabrimehega oleme jälle sõbrad. Pärast minu kurjustamist ta lõpuks vabandas korralikult ja loodetavasti läheb järgmine tasaarvlemine libedamalt.

Sõbrannadega kokkusaamisele ma ei läinud, aga kui nad olid juba kohal ja helistasid, et sõida ka siia, siis ma veidi ärritusin jälle. Oli ju jutt, et nad enne annavad teada, kas kokkusaamine toimub üldse. Ja lennujaamast sõbranna juurde sõites oleks nad möödaminnes võinud ka minu juurest läbi tulla. Võib-olla oleksin ikkagi kaasa sõitnud, kuigi ööbima poleks jäänud. Või kui oleksin teadnud, et nad jäävad kolmeks päevaks, oleksin järgmine päev läbi käinud. Keegi mind ei informeerinud ja tundsin ennast täitsa kõrvalejäetuna. Jah, oleksin võinud ise helistada ka, aga jutt jäi, et nemad helistavad mulle ja jagavad infot. Pärast kokkusaamist helistasin teisele sõbrannale ja küsisin, kuidas kokkusaamine läks. Püüdsin mitte solvumist välja näidata ega etteheiteid teha, sest kust ma ikka uusi sõpru saan. Ehk järgmisel aastal laabub kõik paremini.

Oma tervisemuredest jaurama ei hakkagi. Loodan, et arstide abiga saab midagigi paremaks. Praegu on küll puusavalu nii talumatu, et muruniitmine või koristamine on tõsine väljakutse. Võimlemine ei tule kõne allagi. Täna võtsin lisaks tavapärasele valuvaigistile diclofenakki, et hakata koristama, ja nüüd valutab magu. Eks tuleb maorohtu võtta. Panen uue aja füsioterapeudi juurde ja ütlen, et lõpetame need võimlemise naljad ära ja liigume edasi järgmisse etappi ortopeedi konsultatsiooni juurde. Ja hakkame puusaliigese vahetuse  oppi ootama.

Kui üldse midagi mulle rõõmu teeb, siis õitsev aed. Liiliad hakkavad lõpetama ja nüüd on selge, miks ma peenra äärde lõvilõuad istutasin. Muidu oleks täielik tühjus.

Silmarõõmu pakub ka imeilus siilikübar, mis oli võimsaks põõsaks kasvanud.

Kas viga on minus?

 Kui ma viimati kurtsin oma tegevsõbrannale suhteid oma teiste ülikooliaegsete kursaõdedega, siis ta küsis üsna õelalt, et millal sinust niisugune solvuja on saanud. Ohhissand, kes meist ei solvuks aeg-ajalt,kui meile öeldakse midagi alavääristavat või halvustvat Või jäetakse minu jutt üldse tähelepanuta.

Konkreetme lugu ,mis ma talle kurtsin, seisis selles, et kus ja kuidas me sel suvel oma ülikooliaegsete sõbrantsidega kohtume. Olin pakkunud välja,et mina oma sünnat veebruaris ei tähista, vaid teeks seda suvel . Näitesks 2.augustil Õnnesummeril,kus esineb meie koorekiht, Smilers, Terminaator ja Anne Veski. See sõbranna lubas teiste käest küsida, kas see sobib neile, Kõigil ju omad suveplaanid. Vastust ei tulnud.

Kuni mingi nädal tagasi helistas mulle sõbrants, kelle maakodus olime enamasti kokku saanud suvel. Aga minu pakkumisest polnud ta kuulnudki ja tal olid 2.augustiks hoopis teised plaanid. Ja nagu selgus,olid ka sellel sõbrantsil, kellele alguses olin oma plaani välja pakkunud, sel kuupäeval ees hoopis teised asjad. Muidugi ma san aru, et minu pakutud kuupäev või üritus ei pruugi teistele sobida,aga et mulle sellekohast tagasisidet ei antud, paneb mind imestama. Nagu minu kutse sel viisil minu juubelit tähistada ei olnudki neile oluline.

Muidugi ei ostnud ma neid õllesummeri pileteid ilma kinnituseta ära ja üksi ma sinna minema ei hakka. Seda enam,et mul tuli nagunii plaande muutus. Mul maasugulasel on 50.juubel ja kuna mu tütar ei saa minna koos mehe ja lastega, sest need stardivad järgmisel päeval Rootsi sugulasi vaatama, siis tulin asendusliikmena plaani mina. Nagu sünnipevalaps ütles,tule siis koos emaga, nagu siis, kui me kõik veel vallalised ja lastetud olime.

Nii ma teengi, aga mõtlen,kas ma oma solvumist sõbrannadele välja näitan, et nad minu kutsele ei reageerinud. Ilmselt pean selle jutuks võtma, sest ma tõesti olen solvunud. Ja ma ei lähe nendega kokkusaamisele, mitte solvumise pärast, vaid sellepärast, et ma ei suuda 3 päeva järjest suhelda, sealjuures kaks ööd võõras kohas magades. Ma ise neile helistama ei hakka.Kui küsivad, kuidas me kokku saame, ütlen, et kahjuks seekord jääb mul see kohtumine vahele.

Teine solvumine on seotud mu naabrimehega, kellega jagame oma paarismaja. Meil on üldiselt head suhted, oleme koos saanud tehtud maja suured remondid, nagu fassaadilaudade vahetus ja katuseremont. Sellega võrreldes on praegune küsimus üsna vähetähtis. Aga ikkagi solvav.

Vist 3 aastat tagasi otsustas meie tark valitsus, et ka paarismajad peavad moodustama korteriühistu. Esialgu sellega muud jama ei kaasnenud, ei pidanud juhatust valima ega aastaaruannet Äriregitrile esitama. Ainus firma, kes sellest muudatusest otsustas kasu lõigata,oli veefirma Elveso. Kui varem saadeti mõlemale boksile oma veearve, sest kummalgi olid veemõõtjad olemas,siis nüüd otsustas firma kokku hoida. Miks taadelda kahte näidukit,ja saata kaks arvet,kui võib "korteriühistule" saata ühise arve. Vaadaku ise, kuidas omavahel summad jagatud saavad.

Esimesel aastal katsetasin varianti,et ühe kuu maksan arve mina, ja teisel naabrimees, siis üsna varsti sai selgeks, et see ei toimi. Ta venitas arve maksmisega, pidin talle seda meelde tuletama, tekkisid viivised ja kartsin,et ühel hetkel võidakse meil võlgnevuse pärast vesi kinni keerata.

Järgmise sammuna võtsin veearve maksmise enda peale, ja kaks korda aastas tegime tasaarvelduse, palju tema mulle hüvitama peab. No see kulges ka üsna konarlikult, sest minu vana veemõõtja näidik valetas ega läinud üldkuluga kokku. Lasin siis endale uue näidiku paigaldada, ja nüüd on minu kulu pluss naabri kulu kooskülas veefirma esitatud arvega.

Kõik võiks kena olla,vahetasime juuni lõpu seisuga oma näidud,tegin arvestuse, palju tema mulle peaks üle kandma. Selle arvestuse saatsin talle 5.juunil. Vahepeal oli laulupidu,kus ta osales ja siis sõitis pruudiga oma karavanautoga puhkama. Raha muidugi mulle enne üle ei kandnud, sest ta on ju nii hõivatud mees. Kui ta lõpuks jälle koju saabus, saatsin talle meeldetuletuse, et veeraha pole mulle laekunud. Mees vastas, et oli unustanud ja tegeleb sellega lähipäevil.

See oli nädal tagasi, ja täna nad sõitsid jälle ilmselt nädalavahetuseks või kauemaks oma karavaniga puhkama. Mida aga pole, see on veekulu ülekanne minu arvele.

Ma isegi ei tea, miks see mind nii palju ärritab. Mul on söögiraha piisavalt ja ükskord ta kannab selle summa üle nagunii. Aga minu arust oleks ta esimese meeldetuletuse peale pidanud vastama, et vabandust, et unustasin, teen kohe ülekande ära.

Ja nüüd ma ei teagi,kas teha veel üks meeldetuletus juba teravamas võtmes, et hei, ma olen pensionär ja olen maksnud sinu eest 6 kuu veearved ja sa ei leia seda 5 minutit, et mulle ülekanne ära teha.

Tegelikult on naabrimees täitsa normaalne mees, kui mul on abi vaja, võin alati teda paluda. Olen ma tõesti üks vinguv penskar või on selline käitumine ikkagi solvav?

Ma vähemalt üritasin

 Käik füsioterapeudi juurde lõppes mulle võimlemisharjutuste kompleksi üleandmisega. No mis seal ikka,uskusin,et nende pidev tegemine aitab tugevdada mu reie sisekülje ja väiliskülje lihaseid ja hoida mu haige puusa toonust.

Lubasin endale, et kui laupäev on vihmane, siis alustan nende harjutustega. Muidugi oli päev vihmane, õues muud teha ei saanud ja nii ma võtsin joonised ette ja alustasin. 

Harjutused tundusid lihtsad, tõsta või kõverda jalga,ise lebades maas ühel küljel. Mis see siis ära ei ole. Esimese korra kohta ma ei teinud iga harjutust mitte 10 korda, nagu soovitati, vaid umbes kolm korda. Aega võttis programmi läbimne 15 min,mitte 45 minutit. Lohutasin ennast, et alguseks käib küll.

Järgmisel päeval tabas mind üllatus. Mu puus oli valusam kui enne võimlemist, vaevu suutsin kõndida. Kas see tähendab, et ei kannatagi enam võimelda, või pean jätkama, kuni läheb paremaks.

Teadmine on üks, et harjutamine teeb meistriks/ terveks, aga mu isiklik kogemus kaldub pigem sinnapoole, et kui valus, siis ei jaksa. Otsustasin uurida, kus ujulates suvel oleks võimalik ujumas käia. See teeb mu puusale kindlasti head. Mu kodune kooliujula on juulis kinni.

Jumalate kättemaks

Kui olin ma noor tütarlaps, uskusin seda,et õnnelikuks ma saan. Nagu te võite arvata, oli see teekond õnneni pikem kui ma arvasin. Oli kauneid hetki, mis ei kestnud piisavalt kaua, ja oli pikemaid suhteid, millle lõpus õnn oli asendunud millegi muuga, nagu lapse pareimad võimalused või materiaalsed kaalutlused. Ilma õnneta ma ka ei jäänud, aga seda teekonda võib nimetada "complicated".

Aga mulle tundub,et viltuminek algas sellest,kui ma läksin pärast keskkooli korraldatud suvelaagrisse. Mu isa, kes oli usklik, ütles, et sellesse "võsaleeri" sa ei lähe.Muidugi ma läksin, sest kõik teised ju ka läksid. Ja juhtus nii, et ma vigastasin köieveos oma põlve. Enne seda kaotasin ka oma süütuse. See viimane sündmus ei mõjutanud mind nii palju,kui põlvevigastus. Mul läks aastaid,et saada diagnoos- meniski vigastus. Oppi mulle ei pakutud ja õppisin sellega lõpuks elama.

Siin on "võsaleeri" lõpupidu,kus mina olen juba lombakas.

Tänaseks päevaks on selge, et see omaaegne väljaravimata põlvevigastus on mulle põhjustanud parema puusa vigastuse. Kui haige vasak põlv vajus välja,läks kogu luustiku taskaal paigast ära, ja siin ma olen, puusa 3.astme kulumine, mida ootab ees puusaliigese väljavahetamine. Sellega läheb ilmselt aega ja mu füsioterapist arvab,ei kui võimlemine aitab, saab oppi määramatuks ajaks edasi lükata.

Ma ei tea, millele loota,kas võimlemisele või opile. Eks elu näitab

Aga tookord,kui ma 18-aastaselt läksin suvepäevadele ehk "võsaleeri", nagu mu isa seda nimetas ja keelas mul minemast. Muidugi ma läksin ja ilmselt Jumal karsistas mind selle eest.

Hiljem käisin ma ka pärisleeris ja see parandas mu tolleaegsei muresisd palju. Aga isa needusega "võsaleeri" teemas ma enam vaielda ei saa, isa on ammu lahkunud. Tuleb siis Jumala kättemaks ära kannatada.

 

Enne ja nüüd

 Hakatuseks pean ilma kiitma. Kui üks ilmatark ennustas, et mai lõpus tuleb kuumalaine ja teine ähvardas, et meid tabab veel üks külmaperiood, siis õnneks polnud kummalgi õigus. Tuli just selline mõnus parasvöötme kliimaga kevad, paistis päike ja sai ka vihma. Tulbid pidasid seetõttu kaua vastu ja muud õitsevad põõsad rõõmustasid samuti silma. Muru ei pidanud liiga sageli niitma ja kasta polnud ka eriti vaja. Umbrohule muidugi meeldis selline ilm. Aga selle vastu aitavad nobedad näpud. Minu omad olid esialgu mu selle kevade suurprojektiga hõivatud. 

Alustame päris algusest. Kui ma oma praegusesse aeda kolisin, siis esimese asjana hakkasin tütre rajatud istumisnurga asemele lillepeenart rajama. Tellisin koorma mulda ja asusin tööle. Varem olid seda ala ümbritsenud kenad puidust aiapiirded, aga tormiga lendu läinud naabri batuudiga kokkupõrke tagajärjel jäid püsti vaid toetavad postid.

Kuna plangud olid tegelikult terved, aga asusid tütre kodu juures, siis võttis aega, kuni ma järgmise etapi ette võtsin. Vedasime plangud minu juurde, selleks oli vaja orgunnida transport. Peitsisin need ära ja  kinnitasime piirded postide külge. Pärast seda nägi peenar välja selline.

Möödunud kevadel oli mul plaan panna peenrapiire ja ühtlasi laiendada peenart, sest suurte taimede juured olid juba täitsa maapinnal ja uut mulda oli hädasti juurde vaja. See omakorda eeldas kompostihunniku tühjaks tegemist. Seda oli nagunii vaja teha, sest ta kippus lagunema ja vajas kõpitsemist. Üllatuslikult oli kõdunemata kiht üsna õhuke ja alt tuli vastu ilus kompostimuld.

Üks raske tööpäev  kulus selle tühjendamise peale.

Mu selg ja liigesed said kõvasti vatti ja mõtlesin, et puhkan veidi, käin massaazis ja alles siis, kui selg paranenud, kaevan peenra laiemaks ja paigaldan piirde. Tänu soodsale ilmale suutsin selle töö siiski järgmisel päeval ära teha. Kandsin juurde mulda, mis kompostist sain. Seda jäi veel ülegi, saab ka teistele peenardele lisada.

Ja lõpptulemus sai siis selline. 

Kuna mul polnud oma tublit tööd võimalik kellelegi teisele näidata, sest tütar oli komandeeringus, siis pidin oma suursaavutuse blogisse jäädvustama. Tegelikult oli see töö mulle praeguse tervise juures pisut üle jõu käiv, aga kuna piire oli juba ostetud, siis ei saanud ka tegemata jätta.  Olen enda üle nii uhke, et

ära tegin. Siiski otsustasin, et niipea mingit uut projekti ei planeeri. Lepin sellega, mis on.

Ilm on jätkuvalt hukas

 Kuigi päeval on tihti näha päikest, aga soe pole ikkagi. Öökülmad on natuke tagasi tõmmanud, või olen mina loobunud selle pärast muretsemast. Kui ühel ööl ärkasin ja kraadiklaas näitas -2, siis võtsin taskulambi ja läksin ikkagi pimedas liiliaid katma. Kõiki ei näinud ega jaksanud katta. Siiski on liiliad enam-vähem ühtmoodi elus, nii need, mida katsin, kui need mida ei katnud. Mõningaid  külmakahjustusi on küll näha. Nii ei teagi, kas sest öisest katmisest oli abi või tegin pimedas tallamisega hoopis rohkem kahju. Hommikul oli maa valge ja tulbid longus. Aga hiljem tõusid nad jälle püsti. Murtudsüda oli nii suur, et tema katmisest loobusin. Tunduski, et õied on kahjustada saanud. Nüüd aga on seegi taim pisut kosunud ja hakkab isegi natuke õitsema. 

Hakkan üha rohkem kalduma selle poole, et katsugu nüüd taimed ise ilma minu abita hakkama saada. Tugevamad jäävad ellu. Seda võib öelda ka tulpide kohta. Tänavune hahkhallitus kahjustas neid kõvasti, aga mõned olid ikkagi nii tugevad, et nägin päris palju õisi.

Murelid, ploomid ja kirsid õitsevad ja eks paista, kas külm näpistas õied ära. Vähemalt on õisi pikalt saanud imetleda. Ka mu roosa toomingas aia ääres pakub silmailu.

Täna on meie kandis kõva tuul. Prügikast sõidab mööda terrassi nagu purjekas. Katsusin siis ilmateadetest uurida, missugune tuule kiirus on. Mul on nagu meeles varasemast, et üle 20m/s on kõva tuul. Aga tänaseks pakkus mu telefoni ilmateade kiiruseks 7 m/s. No see pole kellegi tuul. Kusagilt internetist leidsin, et tuule kiirus on 50 km/h. Kas see tähendab siis 50000:3600 ehk siis 14m/s. No tundub küll tugevam tuul olevat. Eks õhtul AK ütleb, kuidas päriselt oli ja kui suuri kahjustusi tekitas.

Saatus

Muidugi tuleb juttu hea blogisõbra Lendava Konna uuest raamatust "Esimesed 100. Saatus". Kuigi raamatuesitlused aina jätkuvad, siis minul on autogrammiga eksemplar käes ja läbi loetud.

See raamat on järg eelmisele raamatule "Esimesed sada. Segadus". Need raamatud räägivad ühe mehe elust alates NSVL aegadest kuni tänapäevani, isegi veidi tulevikust. Ajastukohast äratundmisrõõmu jagub meie põlvkonna inimestele kuhjaga. Siduvaks niidiks on suhted 100 naisega tema kirjul eluteel, mis lõpuks viivad oma saatusega kohtumisele, mis tõmbab naiste loetelule joone alla.

Selle tekstiga tutvustasin Konna raamatut mõnes FB grupis. Aga oma blogis on vaja ikka rohkem tagamaid lahti rääkida. Tunnen hr. Konna nüüd juba 15 aastat. Oleme kohtunud nii isiklikult kui ka interneti erinevaid kanaleid kasutades suhelnud. Eriti tihedalt toimus see algusaegadel, kui meie blogiseltskond aktiivselt kirjutas ja üksteise postitusi kommenteeris. See oli üks omapärane suhtluse vorm, mis minu muidu igavapoolsesse argiellu palju emotsioone tõi. Ja olgem ausad, nii mõnigi meist oli tol ajal natuke Konnasse armunud. Niiet seda uut raamatut oodates olin natuke elevil, kuidas on kajastatud kogu meie seltskonna naiste suhted Konnaga. Ma küll ei kartnud, et ma "Konna 100 naise listis" äramärkimist leian,  sest sedasorti suhteid meil polnud. Aga ikkagi tuli ette nii flirti kui piiripealseid vestlusi. Meie tolleaegse naiskollektiivi rahustuseks pean ütlema, et blogisuhtlusest raamatus juttu pole ja keegi ei pea kartma enda paljastamist.

 Olles lugenud kõiki nelja V.L.Konna raamatut, peab mainima, et kõige sümpaatsem tegelane neis oli Armand, aga "100 esimese" kahe osa vahel on toimunud samuti positiivne areng. Kui "Esimesed 100. Segadus" muutus mulle natuke tüütuks, sest stseenid olid üsna üheülbalised, stiilis "tulin,nägin, võitsin (ehk skoorisin)", kus vaheldusid vaid naiste juuksevärv, jalgade pikkus või tegevuspaik, siis teine osa oli tunduvalt sisukam. Siin polnud naised mitte lihtsalt objektid, vaid juba tegelased mina-jutustaja elus. Ka olustikku oli huvitavamalt kajastatud.

Küllap mõjutab mu arvamust see, et Konna juttude järgi tean ma selleaegseid tegelikke tagamaid paremini. Ja olen kindel, et selle raamatu minategelane pole autor ise, vaid koondkuju tolleaegsest meeste elust ja  valikutest.

Seega soovitan soojalt see raamat soetada ja läbi lugeda, ka neil, kellele "Segadus" väga ei meeldinud.