Sunday Morning

 Täna oli mu elus üle pika aja päev, kui ma hommikul ärgates tundsin ennast väljapuhanuna ja õnnelikuna. Päike paistis ja kõik tundus võimalik. Ma olin vältinud öiste ärkamistega seotud kiusatusi uue une meelitamisesks pisut süüa või juua. Mõnikord see abinõu aitab, aga mõnikord teeb asja hullemaks. Nagu näiteks eelmisel ööl pärast ärkamist ja suutmatust ja uuesti uinuda, sõin võileiva. Mis  umbes poole tunni pärast viskas üles kurku koos valusa happesähvakaga. Reflukshaigus. Mul on rohud ja sain sellest mõne aja pärast jagu. Aga uuesti magamajäämine võttis aega. Kui ma ei libastu öise söömisega, ja kui uni on saabunud õigel ajal, võin hommikuks kokku saada päris normaalsed unetunnid, kuigi vahepealsete ärkamistega

Selline hommik oligi täna. Päike paistis, mul oli rikkumata isu ja hommikusöök oli mõnus. Kuidas ometi seda kena päeva ära kasutada? Koristamise olin eile teinud, see andis vabad käed. Minna  basseini ujuma, kus ma vähemalt 6 kuud polnud käinud? Pärast Toomase surma oli raske sundida end sinna minema, kus muidu koos käisime.

Aga täna tundus see täiesti hea mõte, saaksin liigutada puusa ja põlve, ilma raske koormuseta. Mõeldud-tehtud! Pakkisin asjad ja läksingi.

Mulle tundus, et vastuvõtulaua tütarlaps tundis mu ära, kuigi polnud kaua käinud. Sain oma pensionäri pileti koos sauna kasutamise võimalusega.

Noh, see oli küll ilus algus, aga esimene pääsuke ei too veel kevadet. Esimest korda üle pika aja ma ei suutnudki oma tavapärast kilomeetrit ära ujuda. Tulemuseks jäi 900 m, kui tundsin, et puus jääb valusaks ja ise väsinud. Edasiste treeningute käigus on arenguruumi.

Aga materjali unistamiseks pakkus see käik ka. Ujusin ühel rajal kahekesi ühe minuvanuse härrasmehega. Niisama mõttemänguks kujutlesin, et ta on mu kaaslane (nagu Toomas), kellega tulime koos ujuma. Kahjuks seda oli raske ka fantaasias uskuda. Siis kujutlesin, et kui me järgmisel pühapäeval jälle basseinis kohtume, siis ta tunneb mu ära ja teretab. Või lausa alustab vestlust...

Unistamist ei keela keegi ja kui see unistus mind järgmisel pühapäeval innustab ujulasse minema. siis on ju hästi. Isegi kui ma enam ei kohtu oma "peikaga". Usk võib kaduda, aga lootus jääb. Et ka minu jaoks on kuskil keegi..

Vana katla kius

 Uus katel on kohe-kohe saabumas, aga vana katel näitab oma viimaseid trikke. No mitte otseselt katel, aga kogu küttesüsteem.

Koridoris on mul väike radikas ja see ei läinud pärast remonti soojaks. Ainult ühest otsast oli katsudes veidi leige. Eks pikk elu on õpetanud, et sel juhul tuleb radiaatorit õhutada. Vanade malmradiaatoritega olin seda teinud, aga see uus plekkradiaator oli teistugune. Mingid nupud seal olid, aga nende keeramine ei andnud tulemust.

Ülemine nupp käis lihtsalt ringi, aga alumist õnnestus näpitstangidega niipalju lahti keerata, et sealt hakkas vett nirisema. Kuni see vesi oli juba päris soe, keerasin kraani kinni ja lootsin, et radikas läheb soojaks. Ei läinud.

Täna hommikul otsustasin uuesti üritada ja näpitstangidega ülemist nuppu kruttida. Mõningat edu isegi saavutasin, sealt susises pisut õhku välja. Tahtsin ikka eriti head tulemust saada ja läksin taas alumise kraani kallale. Ilmselt keerasin seda liiga palju, niiet see nupp jäi mulle pihku ja radikast pahises vett nagu kosest. Oletasin, et nupp läks katki ja seda tagasi panna ei saagi. Jumal küll, mida ma teen? Põrandal oli juba väiksemat sorti tiik tekkinud ja vett tuli aina juurde. Keerasin siis radika regulaatori 0 peale ja see veidi vähendas veevoolu. Nii õnnestuski imekombel see neetud kraan tagasi keerata. Ise olin muidugi üleni selle musta veega üle valatud.

Hakkasin siis vett põrandalt kuivatama. Seda sai kokku vaata et ämbritäis. Kui alumisele korrusele jõudsin, nägin, et vett oli ka sinna läbi lae nirisenud. Ohh-hissand küll! Kui sealt ka kuivaks sain, tuli pähe mõte, et küllap on nüüd katlaringluses vett liiga vähe. Lugesin juhendit ja seal öeldi sama, et kui manomeetri näit on alla 0,8, tuleb vett juurde lasta. Aga kus see kraan asub, seda juhendis ei näidatud.

Mõistatasin jupp aega katlamajas ja valisin lõpuks ühe kraani välja. Võtsin julguse kokku ja keerasin seda. Kuuldus vee  pahinat ja manomeetri osuti hakkas tõusma. Ähmaselt mäletasin, et see peaks olema 1 ja 2 vahel.

Olin sellest seiklusest täiesti läbi. Oli mul vaja seda radikat näppida, oleks oodanud, kuni katlamehed tulevad ja palunud neil sellega tegeleda. Aga no ikka ise...

Ja kas radikas läks nüüd soojaks? Kus sa sellega, ikka ainult ühest nurgast leige.

Ilm läks külmaks

 ...ja lumi tuli maha. Seda viimast oli meie kandis vähe, niiet see pole kõneväärt. Aga postituse kirjutamiseks andis ainet hoopis teine jätkulause.

...ja mu maja katel läks katki. Eile hommikul ärgates tundsin, et tuba veidi jahedavõitu. Hakatuseks mõtlesin, et katla andurid polnud jõudnud nii kiiresti kohaneda ilmamuutusega. Keerasin radikale suurema soojuse peale. Tavaliselt järgneb sellelele veesulin, aga nüüd oli täielik vaikus. Aimasin halba ja läksin katlaruumi vaatama. Nii oligi, vilkus veateade. Seda oli juhtunud ka suvel, aga siis vahetati pump ära ja kuigi veateadet vilgutas veel mõne korra, siis katla sisse-välja lülitamisega sai asi korda. Tegin nüüdki sama, aga see ei aidanud, umbes minuti pärast taastus endine seis. Pagan küll, peab see siis nädalavahetusel juhtuma, kui avariiteenistuse hind on kallim. Aga kaua sa ikka külmetad, helistasin katlaabisse. Lubati kella kahe ja nelja vahel tulla vaatama. Ei tuldud, vaid helistati, et enne ei jõua, kui kell 19, avariisid palju.

Kui meistrimees saabus, lootsin, et ehk on see lihtne variant, et gaasiklapp on miskipärast kinni läinud. Seda oletas telefonis esmane väljakutse vastuvõtja, kes soovitas see must nupp üles leida ja klapp uuesti lahti teha. Mina sellist nuppu ei leidnud ja olin ikka sunnitud tellima asjatundja. Nagu selgus kohe, polnud asi selles klapis. Mõne aja pärast tuli mees ebameeldiva teatega, et katla automaatika on rikkis ja selle väljavahetamine maksab 800 eurot. Samas pakkus spetsialist, et kuna katel on vana, oleks mõistlik see uuema mudeli vastu välja vahetada. Seda on mulle varemgi soovitatud, aga mõtlesin, et kuni väiksemate remontidega hakkama saab, ei hakka seda suurt tööd ette võtma. Nüüd tundub, et on aeg. Seda enam, et meistrimees pakkus, et kuna uue katla tellimine võtab nädala aega, aga ilm külm, siis oleks variant, et täna, st. pühapäeval toob ta uue elektroonika, aga kui saabub katel, võtavad selle tagasi ja lahutavad katla hinnast maha selle maksumuse. Ilmselt nii ma teengi. Uus katel maksab umbes 3500+ tööraha, aga mis parata. Praegu on mul alumisel korrusel +15 kraadi. Ülemist korrust sain soojendada õhksoojuspumba abil, ja magada oli päris mõnus 20-kraadises toas. Aga all langeb iga päev temperatuur 1-2 kraadi ja kaua nii vastu ei pea.

Hakkasin siis kehvale seisule vaatamata otsima helgemat vaatenurka. Leidsingi. Kui ma oleks pidanud tasulisele puusaopile minema, siis oleks see maksnud 5000-6000 eurot. Aga viimase perearsti külastuse ajal täitsime uuesti selle neetud küsitluslehe minu seisundi kohta ja saime tulemuseks 13  punkti. Meenutan, et see käpardist füsioterapeut sai mingil ime viisil mulle 34 punkti, kuigi seisund oli praegusega võrreldes üsna sama. Nüüd ehk panin mõnes punktis halvema hinnangu, ja arvasin, et ilmselt tuleb skoor umbes 20 punkti. Kust eelmine kord 34 punkti tuli, on mõistatus. Ilmselt oli füsiterapeudil tabel tagurpidi ees. Igal küsimusel oli 4 võimalikku vastust: saan teha, teen väikeste raskustega, teen suurte raskustega, ei saa üldse teha. Et kui ma ütlesin, et mingit tegevust saan suurte raskustega teha, siis pani ta mulle 3 punkti, mitte 1, sest küsimused olid nummerdatud kasvavas järjekorras.

Olin küll maruvihane, et kogu protsess tema käpardlikkuse pärast 3 kuud edasi lükkus, aga nüüd sain järgmisse vooru ja mulle määrati ortopeediaeg- aprillikuusse. Ja see pole mitte opiaeg, seda tuleb oodata ehk veel ligi aasta. Aga kes kannatab, see kaua elab. Kannatused on suurenenud küll, juba olen hakanud kepiga käima.

Aga ikkagi positiivselt: opist kokkuhoitud 6000 euroga saan nüüd katla ära vahetada ja jääb üle ka hambakroonide panekuks.

Ja mitte minutitki vähem

 Eile oli meil elektrikatkestus, plaanilised hooldustööd. Eks neid ole ennegi olnud, aga mitte nii pikalt, kella 10-15. Tütar veel arvas, et nagunii saavad varem valmis, aga ei minutitki vähem. Isegi kauem läks.

Mind ajab iga rutiinist erinev päevakava närvi ja nii ka seekord. Kuna mu uni on ettearvamatu, siis polnud ma kindel, kas jõuan kohvi teha ja hommikusööki süüa enne, kui elekter kaob. Samas, mõnikord magan kella 12-ni, kui vahepeal öösel üleval olen.

Hakkasin siis plaani pidama, et kuidas ma selle elektrita aja üle elan. Nagu me teame, midagi ei saa teha, ainult raamatut lugeda. Kahjuks raamatukogust laenutatud raamat oli just läbi saanud. 

Aga no söömise mure ikka kõigepealt. Siis tuli mul meelde, et mul on ju kriisihirmus ostetud gaasipliit, mis peaks olema isegi ballooniga ühendatud. See tuleks panipaigast kusagilt kola seest välja otsida ja mure murtud. Lisaks hoiatasin tütart, et võib-olla tulen tema juurde lõunat sööma. Või siis hommikusööki, ja lõuna söön kusagil kohalikus söögikohas. Meenus, et bensukast saab ju ka kohvi ja pirukat, kui hommikusöögi maha magan. Nende mõtetega suutsin oma ärevuse niipalju maha rahustada, et jäin magama.

Tegelikkuses läks nii, et ärkasin 9.30, tormasin kiiruga kööki ja sain oma hommikusöögi söödud. Siis läks elekter ära ja mina läksin uuesti magama. Kui ärkasin, hakkas söögimõte mind jälle piinama. Mis rõõmu minu eas enam on, kui süüa ka ei saa. Oleksin võinud endale mingi võileiva teha, aga tahtsin sooja sööki. Inimene tahab ikka seda, mida ta parajasti saada ei või. Kaalusin siis kuhugi välja sööma minekut. Aga oh häda, nagu ikka hommikul, olid mu juuksed padja peal rähklemisest "kortsus", oleks vaja koolutada, et kõlbaks inimeste silma alla minna. Koolutaja vajab jälle elektrit...

Tegin siis juukseid kammiga märjaks ja silusin, niipalju kui sain. Ja läksin tütre juurde. Kedagi polnud kodus, aga söök pliidi peal oli soe. Tõstsin siis endale ette, nagu kolme karu muinasjutus ja kui kõht täis, tuli ka pererahvas koju. Muidugi olid nad koeri jalutamas.

Imestate ilmselt, et õige nüüd asi, millest suurt numbrit teha. Aga tegelikult, me oleme linnamajades elektrist nii sõltuvad, et kui seda pole, jääb elu seisma.

Telefon siiski töötas ja mulle tuli sõnum, et raamatukogus on mu järjekorda oodanud raamat tagasi toodud. Läksin  ja tõin ta ära. Kui koju jõudsin, oli elekter tagasi, signalisatsioon lõugas, nagu see alati reageerib voolukatkestusele. Hakkasin siis raamatut lugema ja eks ma jagan järgmine kord teiega muljeid.  See on üks kõmuline raamat, mida ma mingil juhul endale ei ostaks, aga huvi pärast vaataks, mis seal sees on.

Mälestused

 Eilne päev tõi kurva uudise- Emmeliinat ei ole enam. Esialgne ehmatus, et mis siis juhtus, sai peagi vastuse. Varem polnud juttu olnud mingist tema tõsisemast terviseprobleemist, ja peagi selgus, et Emmeliina eluküünla kustutas liiklusõnnetus, kus hoolimatu juht ajas ta alla heledalt valgustatud ülekäigurajal. Selliseid uudiseid kuuled ikka ajakirjandusest , aga kui see on seotud su tuttava inimesega, siis on see eriti julm ja masendav. Kuna juht lahkus pärast allaajamist sündmuskohalt, ja andis enda üles alles järgmisel päeval, siis võib arvata, et ta oli purjus.

Olime Emmeliinaga tuttavad juba ammusest ajast. Läbi blogi ja vastastikuste kommentaaride tundus, et tean tema elust palju. Meil oli tema ja Helvega millalgi kinniste blogide kooslus, mille nimi oli ÜSK. Üksildaste Südamete Klubi. Kuigi tol ajal olid meil abikaasad olemas, aga üksildasena tundsime ennast ikkagi aeg-ajalt. Mingil ajal see ühendus ammendas ennast, aga blogimist jätkasime vahelduva eduga edasi ja suhtlesime ka FB vahendusel.

Oleme ka silmast silma kohtunud mitu korda. Avastasin, et ühe ilusa pildi tegime Tartus kohvikus, kus seinte peal olid minu hea maalikaaslase teosed. Ja vaadates kuupäeva, selgus, et see foto oli tehtud täpselt 15 aastat tagasi, 26.oktoobril 2010.a.

 

Usun, et Emmeliinal pole selle vastu midagi, et selle pildi siin välja panen. Ta oma blogis avaldas tihti endast pilte, mis olid nii ilusad ja stiilsed. Kõik need kübarad ja sallid. Nagu ta suvel ühes postituses ütles, et teda peeti välismaa prouaks. Nii oligi, ta kohe oskas ja viitsis oma väljanägemisega vaeva näha. 

Emmeliina tundis suurt huvi nii oma perekonna kui ka kodukoha ajaloo vastu. Ja nagu ta ise ütles, tema kodu oli täis pilte,  armsaid mälestusesemeid nii lastest kui kogu elatud elust. Mida ta ei raatsinud ära visata. Ja nüüd peavad tema lapsed seda tegema. See saab väga valus ja raske olema.

Kogu see kurb sündmus tuletab veelkord meelde, et tuleb hinnata iga päeva ja olla tänulik selle eest, mis elu meile pakub. Emmeliina oskas seda väga hästi. Ta nautis nii muusikat kui igasuguseid kultuuriüritusi, suhtles palju sõpradega ja oma perega. Ilus elu oli tal.

Ups!

 Paar päeva tagasi õnnestus mul ära kaotada oma blogirolli nimekiri. Juhtus see kuidagi protsessi käigus, kui ma üritasin Raisakulli blogi nimekirja lisada. Muidugi ei ole Raisakull ega tema blogi milleski süüdi, aga nii see  läks.

Kõigepealt ei ilmunud see blogi nimekirjas nähtavale, kuigi ta oli uusi postitusi kirjutanud, mida ma lugeda tahtsin. Üritasin uuesti, ja ups! järsku oli kogu nimekiri kadunud. Proovisin tagasi minna ja  käivitada vastavaid seadistusi, et taastada eelmine seis, aga ei midagi. Mis lännu, tuu lännu. Kuigi arumaeimõista, kuidas. Ma ei vajutanud kusagil "delete" ja isegi kui mingi "save" oli vale asja kohta, siis tavaliselt küsitakse kustutamise puhul ikka üle, et oled kindel?

Esimese hooga arvasin, et saab ka ilma, ma ju enam-vähem mäletan, kelle blogisid ma loen. Ja siis lihtsalt guugeldan neid autori järgi. Paraku on mõned, kes harva kirjutavad ja nii võivad mul nende postitused märkamata jääda. Hakkasin siis blogirulli taastama. Algul tegin seda googeldamise abil, aga see läks tüütuks ja võttis palju aega. Siis võtsin appi hea blogisõbra nimekirja, kellega meil enam-vähem samad eelistused on ja tegin sealt copy-paste. Aitäh, Kaamos!

Eks edaspidi tuleb mul veel mõni "kadunud hing" meelde, aga esialgu käib küll.

Kõik läheb mööda, ka see

 Alles ma kurtsin, et sügis tuli liiga vara. Lülitasin maja kütte sisse ja siis lõppes jahedus ära ja tuli uus vananaistesuvi. Räägitakse, et see saab ka uuel nädalal otsa ja tulevad öökülmad. Las nad siis tulevad, ehk lõpeb sellega seoses ka muru mõõdutundetu kasvamine. 

Selle muru-murega on nii, et mu haigele puusale ja põlvele see töö enam üldse ei meeldi. Otsisin abi tasulisest muruniitjast, aga see ei tulnud kohale. Ühe korra niitis väimees ja siis jälle korra niitsin ise. Täna ootan ja loodan, et lapselaps tuleb appi.

Kauaoodatud e-konsultatsioon ortopeediga lõppes eitava vastusega. Et pole veel vajadust operatsiooniks, vaatame 3-4 kuu pärast arenguid. See otsus põhines füsioterapeudi hinnangul, mis ei kajastanud mu seisundit objektiivselt. Kui ma temaga vestlesin, siis tundus, et ta on igati päri, et on aeg liikuda järgmisse etappi ehk operatsiooni suunas. Ometi oli ta terviselukku kirjutanud, et ei tea, kas mu puusaliigese seisund on päriselt halvenenud või on see ainult ühekordse ülekoormuse sümptom. No ma ju rääkisin talle, et iga liikumine on juba minu jaoks ülekoormus ja ma pean pärast muruniitmist, aiatööd või kodukoristust paar päeva rahus taastuma. Et neid pealtnäha lihtsaid võimlemisharjutusi ma teha ei saa, sest pärast on puus väga valus. Kirjutas siis mulle veelgi lihtsamad harjutused. Ortopeedi vastuses oli kirjutatud, et kui konservatiivne ravi ei anna tulemust, siis, tuleb kaaluda operatsiooni. Mis konservatiivne ravi? Võimelda ma ei suuda ja valuvaigistid pole mingi ravi. Olin äärmiselt pettunud ja kaalusin füsioterapeudi vahetamist või siis lausa tasulist operatsiooni. Enne aga otsustasin veel oma perearsti käest nõu küsida.

Olen siin vist varemgi kiitnud, kui hea ja osavõtlik perearst mul on. Nii ka seekord sain head nõu. Kirjutas mulle kangemaid valuvaigisteid, saatis põlveröntgenisse, et oleks näha, mis olukord on põlve kulumisega. Et füsioterapeut näeks kompleksset pilti, sest puusa kehv liikuvus halvendab ka põlve seisundit. Lisaks ütles perearst, et tasulist operatsiooni pole mõtet ette võtta, küll me saame selle ortopeedi nõusse. Et järgmine kord küsimustiku täitmisel on ta ise abiks, et mu seisundi hindamisel saavutada sellise tulemuse, mis vaja. Füsioterapeudi poolt antud punktisumma oli liiga kõrge, kuigi ma vastasin enamusele küsimustele, et toimetulek selle või teise tegevusega on suurte raskustega või võimatu. Ainult toolilt püsti tõusmise kohta ütlesin, et seda saan teha- egas ma siis sinna istuma pole jäänud kunagi. Hiljem muidugi taipasin, et oleks tulnud lisada, et pean alati kätega toetama, kas lauale või tooli käetoele.

Enne perearsti juurde minekut olin pabinas, et mis ta saab mu heaks teha. Tahtsin talle ka lille kinkida ja selle ostmine võttis aega. Kui ma parkimiskohta ligidusse ei leia, siis  hakkasin hiljaks jääma. Koha ma leidsin, aga kiirustades unustasin parkimisautomaati auto numbri sisestamata. Arsti ukse taga tuli see küll meelde, aga mõtlesin, et poes käies panin armatuurlauale parkimiskella, sellest peaks piisama. Kui siis auto juurde tagasi jõudsin, ootas mind klaasipuhasti vahel trahvikviitung. No muidugi olin parkimiskella poest lahkudes ära võtnud. Kui koju jõudsin, taipasin, et olin oma jope arsti ukse taha nagisse jätnud. Eriline hajameelsuse päev. Tükk aega kõhklesin, kas minna sellele järele kohe või järgmisel päeval. Kohe minek tähendas tipptunni liiklust, aga järgmisel päeval oleks jope võinud olla jumalteab kuhu viidud ja otsi seda siis mööda maja taga. Nii läksin ikka kohe ja muidugi ootasin iga valgusfoori taga vähemalt kaks sessiooni, kuni liikuma sain. Lohutasin ennast, et tööl käivad inimesed peavad seda tigusammul edasiliikumist iga päev läbi tegema, küll jõuan ka mina ükskord koju.

Niiet loodame, et see etapp mu elust, kui liikuda on raske, saab ka ükskord läbi. Kuigi kardan seda operatsiooni, aga midagi pole parata, muud lahendust pole.

Eile oli imetore ilm. Käisin tütre juures grillimas, istusime terrassil päikese käes ja tunne oli nagu suvel.

Mini_Kevin ehk 3-kuuline kutsikas Terra tegi oma müramisega kõigil tuju heaks. Kevin talus teda stoilise rahuga.

Täna on ka mõnus ilm ja loodetavasti saab muru niidetud, kas abilistega või ilma.