Ootamise nipid

 Kui ootad midagi, mis saab teoks alles teadamata ajal kauges tulevikus, siis tuleb see ooteag väikesteks juppideks teha, vahesündmustega. Nagu minu 14.aprilli ortopeediaeg ja siis sinna otsa veel määramatu aeg opini.

Alustasin siis vaheetappide koostamist. Kõigepealt juuksur enne jõulu, et ei jääks jalgu meile,kel päriselt toimuvad firma peod ja ballid, kus naistel on vaja juuksuri abiga ilusam mina välja panna. See sai täna tehtud, ja lihtsalt see ei käinud. Ärevus selle üle, kuidas ma nii varakult üles saan, et kell 11.30 teises linna otsas olla, ei lasknud magada. Hommikul olid silmad poolkinni, aktiivsusmonitor näitas uneajaks 5,8 tundi, aga üles ma enda ajasin. Esimene etapp autoga Ülemiste keskusse, sealt lennujaama bussiga kesklinna. Edasi buss nr 40-ga Pelgulinna. 

Kojusõidu ajaks olin veel unisem, nii ei jaksanud Ülemistes raha raiskamas käia. Kodus söök ja uinak.

Järgmine tärmin on 14.detsembril kohalike eakate jõulupidu. Kuigi ega sealt erilist lusti oodata pole, aga nagu öeldud, kuigi usk on kadunud, aga lootus sureb viimasena. Ehk kohtun seal mõne kena inimesega.

Edasi tulevad jõulud pereringis ja siis aastavahetus. See viimane kippus esialgu üsna kodusmolutamiseks kujunema, sest sõbrannat "ei kõnetanud" ükski restoran, mis ma välja pakkusin. Valisin siis 3 lemmikut välja ja küsisin,mis talle meeldiks. Nii leidsimegi koha, kus meid oodatakse 31,detsembril kell 19.30 ja toidetakse kuni 22.30-ni. Edasi algab tantsulka, kuhu me ei jää, vaid jõuame kenasti enne südaööd koju,kas viimase bussi või taksoga. Täpselt nagu sõbranna soovis.

Uuel aastal tuleb teise sõbrannaga leida aeg soojamaa nädalaks. Selle kuupäevad võiks sisaldada mu sünnipäeva, siis oleks kaks kärbest ühe hoobiga. Siis tuleb Anne Veski kontsert, paar perekondlikku sünnipäeva ja siis ongi käes 14.aprill, mil selgub edasine ootamise graafik. 

Niiet head ootamist mulle. Pole palju jäänudki!

Küünlaid kulub sel sombusel ajal palju, kuigi elektriarve on ikka kopsakas. Vahepeal vaatan teleka kaminakanalit lohutuseks, sest mulle meeldib elus tuli. Lisaks lastakse sealt jõulumuusikat taustaks. Mul endal kaminat pole ja tütre juurde ei viitsi minna.

Sunday Morning

 Täna oli mu elus üle pika aja päev, kui ma hommikul ärgates tundsin ennast väljapuhanuna ja õnnelikuna. Päike paistis ja kõik tundus võimalik. Ma olin vältinud öiste ärkamistega seotud kiusatusi uue une meelitamisesks pisut süüa või juua. Mõnikord see abinõu aitab, aga mõnikord teeb asja hullemaks. Nagu näiteks eelmisel ööl pärast ärkamist ja suutmatust ja uuesti uinuda, sõin võileiva. Mis  umbes poole tunni pärast viskas üles kurku koos valusa happesähvakaga. Reflukshaigus. Mul on rohud ja sain sellest mõne aja pärast jagu. Aga uuesti magamajäämine võttis aega. Kui ma ei libastu öise söömisega, ja kui uni on saabunud õigel ajal, võin hommikuks kokku saada päris normaalsed unetunnid, kuigi vahepealsete ärkamistega

Selline hommik oligi täna. Päike paistis, mul oli rikkumata isu ja hommikusöök oli mõnus. Kuidas ometi seda kena päeva ära kasutada? Koristamise olin eile teinud, see andis vabad käed. Minna  basseini ujuma, kus ma vähemalt 6 kuud polnud käinud? Pärast Toomase surma oli raske sundida end sinna minema, kus muidu koos käisime.

Aga täna tundus see täiesti hea mõte, saaksin liigutada puusa ja põlve, ilma raske koormuseta. Mõeldud-tehtud! Pakkisin asjad ja läksingi.

Mulle tundus, et vastuvõtulaua tütarlaps tundis mu ära, kuigi polnud kaua käinud. Sain oma pensionäri pileti koos sauna kasutamise võimalusega.

Noh, see oli küll ilus algus, aga esimene pääsuke ei too veel kevadet. Esimest korda üle pika aja ma ei suutnudki oma tavapärast kilomeetrit ära ujuda. Tulemuseks jäi 900 m, kui tundsin, et puus jääb valusaks ja ise väsinud. Edasiste treeningute käigus on arenguruumi.

Aga materjali unistamiseks pakkus see käik ka. Ujusin ühel rajal kahekesi ühe minuvanuse härrasmehega. Niisama mõttemänguks kujutlesin, et ta on mu kaaslane (nagu Toomas), kellega tulime koos ujuma. Kahjuks seda oli raske ka fantaasias uskuda. Siis kujutlesin, et kui me järgmisel pühapäeval jälle basseinis kohtume, siis ta tunneb mu ära ja teretab. Või lausa alustab vestlust...

Unistamist ei keela keegi ja kui see unistus mind järgmisel pühapäeval innustab ujulasse minema. siis on ju hästi. Isegi kui ma enam ei kohtu oma "peikaga". Usk võib kaduda, aga lootus jääb. Et ka minu jaoks on kuskil keegi..

Vana katla kius

 Uus katel on kohe-kohe saabumas, aga vana katel näitab oma viimaseid trikke. No mitte otseselt katel, aga kogu küttesüsteem.

Koridoris on mul väike radikas ja see ei läinud pärast remonti soojaks. Ainult ühest otsast oli katsudes veidi leige. Eks pikk elu on õpetanud, et sel juhul tuleb radiaatorit õhutada. Vanade malmradiaatoritega olin seda teinud, aga see uus plekkradiaator oli teistugune. Mingid nupud seal olid, aga nende keeramine ei andnud tulemust.

Ülemine nupp käis lihtsalt ringi, aga alumist õnnestus näpitstangidega niipalju lahti keerata, et sealt hakkas vett nirisema. Kuni see vesi oli juba päris soe, keerasin kraani kinni ja lootsin, et radikas läheb soojaks. Ei läinud.

Täna hommikul otsustasin uuesti üritada ja näpitstangidega ülemist nuppu kruttida. Mõningat edu isegi saavutasin, sealt susises pisut õhku välja. Tahtsin ikka eriti head tulemust saada ja läksin taas alumise kraani kallale. Ilmselt keerasin seda liiga palju, niiet see nupp jäi mulle pihku ja radikast pahises vett nagu kosest. Oletasin, et nupp läks katki ja seda tagasi panna ei saagi. Jumal küll, mida ma teen? Põrandal oli juba väiksemat sorti tiik tekkinud ja vett tuli aina juurde. Keerasin siis radika regulaatori 0 peale ja see veidi vähendas veevoolu. Nii õnnestuski imekombel see neetud kraan tagasi keerata. Ise olin muidugi üleni selle musta veega üle valatud.

Hakkasin siis vett põrandalt kuivatama. Seda sai kokku vaata et ämbritäis. Kui alumisele korrusele jõudsin, nägin, et vett oli ka sinna läbi lae nirisenud. Ohh-hissand küll! Kui sealt ka kuivaks sain, tuli pähe mõte, et küllap on nüüd katlaringluses vett liiga vähe. Lugesin juhendit ja seal öeldi sama, et kui manomeetri näit on alla 0,8, tuleb vett juurde lasta. Aga kus see kraan asub, seda juhendis ei näidatud.

Mõistatasin jupp aega katlamajas ja valisin lõpuks ühe kraani välja. Võtsin julguse kokku ja keerasin seda. Kuuldus vee  pahinat ja manomeetri osuti hakkas tõusma. Ähmaselt mäletasin, et see peaks olema 1 ja 2 vahel.

Olin sellest seiklusest täiesti läbi. Oli mul vaja seda radikat näppida, oleks oodanud, kuni katlamehed tulevad ja palunud neil sellega tegeleda. Aga no ikka ise...

Ja kas radikas läks nüüd soojaks? Kus sa sellega, ikka ainult ühest nurgast leige.

Ilm läks külmaks

 ...ja lumi tuli maha. Seda viimast oli meie kandis vähe, niiet see pole kõneväärt. Aga postituse kirjutamiseks andis ainet hoopis teine jätkulause.

...ja mu maja katel läks katki. Eile hommikul ärgates tundsin, et tuba veidi jahedavõitu. Hakatuseks mõtlesin, et katla andurid polnud jõudnud nii kiiresti kohaneda ilmamuutusega. Keerasin radikale suurema soojuse peale. Tavaliselt järgneb sellelele veesulin, aga nüüd oli täielik vaikus. Aimasin halba ja läksin katlaruumi vaatama. Nii oligi, vilkus veateade. Seda oli juhtunud ka suvel, aga siis vahetati pump ära ja kuigi veateadet vilgutas veel mõne korra, siis katla sisse-välja lülitamisega sai asi korda. Tegin nüüdki sama, aga see ei aidanud, umbes minuti pärast taastus endine seis. Pagan küll, peab see siis nädalavahetusel juhtuma, kui avariiteenistuse hind on kallim. Aga kaua sa ikka külmetad, helistasin katlaabisse. Lubati kella kahe ja nelja vahel tulla vaatama. Ei tuldud, vaid helistati, et enne ei jõua, kui kell 19, avariisid palju.

Kui meistrimees saabus, lootsin, et ehk on see lihtne variant, et gaasiklapp on miskipärast kinni läinud. Seda oletas telefonis esmane väljakutse vastuvõtja, kes soovitas see must nupp üles leida ja klapp uuesti lahti teha. Mina sellist nuppu ei leidnud ja olin ikka sunnitud tellima asjatundja. Nagu selgus kohe, polnud asi selles klapis. Mõne aja pärast tuli mees ebameeldiva teatega, et katla automaatika on rikkis ja selle väljavahetamine maksab 800 eurot. Samas pakkus spetsialist, et kuna katel on vana, oleks mõistlik see uuema mudeli vastu välja vahetada. Seda on mulle varemgi soovitatud, aga mõtlesin, et kuni väiksemate remontidega hakkama saab, ei hakka seda suurt tööd ette võtma. Nüüd tundub, et on aeg. Seda enam, et meistrimees pakkus, et kuna uue katla tellimine võtab nädala aega, aga ilm külm, siis oleks variant, et täna, st. pühapäeval toob ta uue elektroonika, aga kui saabub katel, võtavad selle tagasi ja lahutavad katla hinnast maha selle maksumuse. Ilmselt nii ma teengi. Uus katel maksab umbes 3500+ tööraha, aga mis parata. Praegu on mul alumisel korrusel +15 kraadi. Ülemist korrust sain soojendada õhksoojuspumba abil, ja magada oli päris mõnus 20-kraadises toas. Aga all langeb iga päev temperatuur 1-2 kraadi ja kaua nii vastu ei pea.

Hakkasin siis kehvale seisule vaatamata otsima helgemat vaatenurka. Leidsingi. Kui ma oleks pidanud tasulisele puusaopile minema, siis oleks see maksnud 5000-6000 eurot. Aga viimase perearsti külastuse ajal täitsime uuesti selle neetud küsitluslehe minu seisundi kohta ja saime tulemuseks 13  punkti. Meenutan, et see käpardist füsioterapeut sai mingil ime viisil mulle 34 punkti, kuigi seisund oli praegusega võrreldes üsna sama. Nüüd ehk panin mõnes punktis halvema hinnangu, ja arvasin, et ilmselt tuleb skoor umbes 20 punkti. Kust eelmine kord 34 punkti tuli, on mõistatus. Ilmselt oli füsiterapeudil tabel tagurpidi ees. Igal küsimusel oli 4 võimalikku vastust: saan teha, teen väikeste raskustega, teen suurte raskustega, ei saa üldse teha. Et kui ma ütlesin, et mingit tegevust saan suurte raskustega teha, siis pani ta mulle 3 punkti, mitte 1, sest küsimused olid nummerdatud kasvavas järjekorras.

Olin küll maruvihane, et kogu protsess tema käpardlikkuse pärast 3 kuud edasi lükkus, aga nüüd sain järgmisse vooru ja mulle määrati ortopeediaeg- aprillikuusse. Ja see pole mitte opiaeg, seda tuleb oodata ehk veel ligi aasta. Aga kes kannatab, see kaua elab. Kannatused on suurenenud küll, juba olen hakanud kepiga käima.

Aga ikkagi positiivselt: opist kokkuhoitud 6000 euroga saan nüüd katla ära vahetada ja jääb üle ka hambakroonide panekuks.

Ja mitte minutitki vähem

 Eile oli meil elektrikatkestus, plaanilised hooldustööd. Eks neid ole ennegi olnud, aga mitte nii pikalt, kella 10-15. Tütar veel arvas, et nagunii saavad varem valmis, aga ei minutitki vähem. Isegi kauem läks.

Mind ajab iga rutiinist erinev päevakava närvi ja nii ka seekord. Kuna mu uni on ettearvamatu, siis polnud ma kindel, kas jõuan kohvi teha ja hommikusööki süüa enne, kui elekter kaob. Samas, mõnikord magan kella 12-ni, kui vahepeal öösel üleval olen.

Hakkasin siis plaani pidama, et kuidas ma selle elektrita aja üle elan. Nagu me teame, midagi ei saa teha, ainult raamatut lugeda. Kahjuks raamatukogust laenutatud raamat oli just läbi saanud. 

Aga no söömise mure ikka kõigepealt. Siis tuli mul meelde, et mul on ju kriisihirmus ostetud gaasipliit, mis peaks olema isegi ballooniga ühendatud. See tuleks panipaigast kusagilt kola seest välja otsida ja mure murtud. Lisaks hoiatasin tütart, et võib-olla tulen tema juurde lõunat sööma. Või siis hommikusööki, ja lõuna söön kusagil kohalikus söögikohas. Meenus, et bensukast saab ju ka kohvi ja pirukat, kui hommikusöögi maha magan. Nende mõtetega suutsin oma ärevuse niipalju maha rahustada, et jäin magama.

Tegelikkuses läks nii, et ärkasin 9.30, tormasin kiiruga kööki ja sain oma hommikusöögi söödud. Siis läks elekter ära ja mina läksin uuesti magama. Kui ärkasin, hakkas söögimõte mind jälle piinama. Mis rõõmu minu eas enam on, kui süüa ka ei saa. Oleksin võinud endale mingi võileiva teha, aga tahtsin sooja sööki. Inimene tahab ikka seda, mida ta parajasti saada ei või. Kaalusin siis kuhugi välja sööma minekut. Aga oh häda, nagu ikka hommikul, olid mu juuksed padja peal rähklemisest "kortsus", oleks vaja koolutada, et kõlbaks inimeste silma alla minna. Koolutaja vajab jälle elektrit...

Tegin siis juukseid kammiga märjaks ja silusin, niipalju kui sain. Ja läksin tütre juurde. Kedagi polnud kodus, aga söök pliidi peal oli soe. Tõstsin siis endale ette, nagu kolme karu muinasjutus ja kui kõht täis, tuli ka pererahvas koju. Muidugi olid nad koeri jalutamas.

Imestate ilmselt, et õige nüüd asi, millest suurt numbrit teha. Aga tegelikult, me oleme linnamajades elektrist nii sõltuvad, et kui seda pole, jääb elu seisma.

Telefon siiski töötas ja mulle tuli sõnum, et raamatukogus on mu järjekorda oodanud raamat tagasi toodud. Läksin  ja tõin ta ära. Kui koju jõudsin, oli elekter tagasi, signalisatsioon lõugas, nagu see alati reageerib voolukatkestusele. Hakkasin siis raamatut lugema ja eks ma jagan järgmine kord teiega muljeid.  See on üks kõmuline raamat, mida ma mingil juhul endale ei ostaks, aga huvi pärast vaataks, mis seal sees on.

Mälestused

 Eilne päev tõi kurva uudise- Emmeliinat ei ole enam. Esialgne ehmatus, et mis siis juhtus, sai peagi vastuse. Varem polnud juttu olnud mingist tema tõsisemast terviseprobleemist, ja peagi selgus, et Emmeliina eluküünla kustutas liiklusõnnetus, kus hoolimatu juht ajas ta alla heledalt valgustatud ülekäigurajal. Selliseid uudiseid kuuled ikka ajakirjandusest , aga kui see on seotud su tuttava inimesega, siis on see eriti julm ja masendav. Kuna juht lahkus pärast allaajamist sündmuskohalt, ja andis enda üles alles järgmisel päeval, siis võib arvata, et ta oli purjus.

Olime Emmeliinaga tuttavad juba ammusest ajast. Läbi blogi ja vastastikuste kommentaaride tundus, et tean tema elust palju. Meil oli tema ja Helvega millalgi kinniste blogide kooslus, mille nimi oli ÜSK. Üksildaste Südamete Klubi. Kuigi tol ajal olid meil abikaasad olemas, aga üksildasena tundsime ennast ikkagi aeg-ajalt. Mingil ajal see ühendus ammendas ennast, aga blogimist jätkasime vahelduva eduga edasi ja suhtlesime ka FB vahendusel.

Oleme ka silmast silma kohtunud mitu korda. Avastasin, et ühe ilusa pildi tegime Tartus kohvikus, kus seinte peal olid minu hea maalikaaslase teosed. Ja vaadates kuupäeva, selgus, et see foto oli tehtud täpselt 15 aastat tagasi, 26.oktoobril 2010.a.

 

Usun, et Emmeliinal pole selle vastu midagi, et selle pildi siin välja panen. Ta oma blogis avaldas tihti endast pilte, mis olid nii ilusad ja stiilsed. Kõik need kübarad ja sallid. Nagu ta suvel ühes postituses ütles, et teda peeti välismaa prouaks. Nii oligi, ta kohe oskas ja viitsis oma väljanägemisega vaeva näha. 

Emmeliina tundis suurt huvi nii oma perekonna kui ka kodukoha ajaloo vastu. Ja nagu ta ise ütles, tema kodu oli täis pilte,  armsaid mälestusesemeid nii lastest kui kogu elatud elust. Mida ta ei raatsinud ära visata. Ja nüüd peavad tema lapsed seda tegema. See saab väga valus ja raske olema.

Kogu see kurb sündmus tuletab veelkord meelde, et tuleb hinnata iga päeva ja olla tänulik selle eest, mis elu meile pakub. Emmeliina oskas seda väga hästi. Ta nautis nii muusikat kui igasuguseid kultuuriüritusi, suhtles palju sõpradega ja oma perega. Ilus elu oli tal.

Ups!

 Paar päeva tagasi õnnestus mul ära kaotada oma blogirolli nimekiri. Juhtus see kuidagi protsessi käigus, kui ma üritasin Raisakulli blogi nimekirja lisada. Muidugi ei ole Raisakull ega tema blogi milleski süüdi, aga nii see  läks.

Kõigepealt ei ilmunud see blogi nimekirjas nähtavale, kuigi ta oli uusi postitusi kirjutanud, mida ma lugeda tahtsin. Üritasin uuesti, ja ups! järsku oli kogu nimekiri kadunud. Proovisin tagasi minna ja  käivitada vastavaid seadistusi, et taastada eelmine seis, aga ei midagi. Mis lännu, tuu lännu. Kuigi arumaeimõista, kuidas. Ma ei vajutanud kusagil "delete" ja isegi kui mingi "save" oli vale asja kohta, siis tavaliselt küsitakse kustutamise puhul ikka üle, et oled kindel?

Esimese hooga arvasin, et saab ka ilma, ma ju enam-vähem mäletan, kelle blogisid ma loen. Ja siis lihtsalt guugeldan neid autori järgi. Paraku on mõned, kes harva kirjutavad ja nii võivad mul nende postitused märkamata jääda. Hakkasin siis blogirulli taastama. Algul tegin seda googeldamise abil, aga see läks tüütuks ja võttis palju aega. Siis võtsin appi hea blogisõbra nimekirja, kellega meil enam-vähem samad eelistused on ja tegin sealt copy-paste. Aitäh, Kaamos!

Eks edaspidi tuleb mul veel mõni "kadunud hing" meelde, aga esialgu käib küll.