20.august

 Taasiseseisvuspäeva tähistamiseks olid meil kenad plaanid olemas. Pidime päeval tütre juures grillima, siis õunamoosi jaoks koos õunu puhastama ja õhtul pidi mu peika tulema minu juurest läbi, enne kui ta oma kursakokkutulekult koju suundub. Tõotas tulla tore päev, ilm ka toetas.

 Aga kõik ei läinud nii, nagu planeerisime.Mu väiksemal lapselapsel oli öö läbi kõht valutanud ja ta oksendas ka. Seega läks väimees temaga EMO-sse ja grillimine jäi ära. Kuna vereproov põletikku ei näidanud, siis tehti veel mingeid uuringuid, ilmselt ultraheli. Midagi ei leitud ja laps saadeti õhtul koju. Valu oli ka veidi järgi andnud ja arvasime, et ilmselt oli kõhugripp. Järgmisel hommikul aga algas valu uuesti ja laps kukkus kokku. Kiirabi viis ta haiglasse ja selgus, et pimesool oli juba lõhkenud. No kuidas küll eelmisel päeval sellest mingeid märke ei leitud või miks teda ööseks haiglasse jälgimisele ei jäetud, et hommikul uus vereproov teha. Oleksid ei muuda midagi, aga lapse seisund on praegu väga halb. Kõhuõõnde on pandud dreen, et sealt seda sodi välja saada, põletikunäidud on laes ja laps on nii nõrk, et ainult magab. 

Ma lihtsalt ei tea, miks meil ei lasta natukenegi rahus või õnnelik olla. Mingid uued haigused või mured peavad kogu aeg lisanduma. Ma tundsin lausa süümekaid, et olin koos peikaga õnnelik, kui tähistasime mõnusalt pidupäeva. Arvasin, et lapsega on kõik korras. Mitte et ma midagi teha oleks saanud. Nüüd jääb üle loota, et ta ikka lõpuks terveks saaks, aga see võib palju aega võtta. Täna oli ta vähemalt jõudnud voodist korra üles tulla ja ise WC-s käia. Aga ta ütles, et pea hakkas ringi käima. Pole ime, kui ta ei söö midagi ja selge see, et jõudu pole. Vähemalt ei visatud teda kiirkorras haiglast välja ja ta on jälgimise all. Tilgutitega saab anda talle nii toiduaineid, vedelikku , antibiootikume kui valuvaigisteid

Kolm on kohtuseadus

 Sel suvel olen ennast ületanud. Olen osalenud lausa kolmel suveüritusel ja seda viimase kuu jooksul. 21.juulil käisin Marko Matvere kontserdil Kurna pargis, siis 25.07 sõitsin Eisma sadamasse vaatama etendust "Naisteranna needus" ja 11.augustil käisin Rae külaplatsil kuulamas Jaagup Kreemi ja Taavi Langi. Lisaks veel osalesin eelmisel päeval oma sõbrannade traditsioonilisel suvisel kokkusaamisel. Ja 3.august oli samuti suhtlemise päev. Käisime sõbrannaga Toomase haual, seejärel meie küla laadal ja lõpuks koos restoranis söömas. Mõne teise inimese jaoks on see tavaline suvine meelelahutuste kava, aga minusuguse asotsiaalse tüübi jaoks oli see tõeline eneseületus. Tegelikult ega ma ennast väga palju sundima ei pidanudki, ja kuigi need emotsioonid mind veidi väsitasid, aga oli tore.

Kontserdid olid mõnusad, ehe esitus on ikka midagi muud,kui telekast vaadata. Ilmaga vedas ka, 11.augustiks lubas küll vihma ja üsna sünged pilved olid taevas, aga vihmast siiski pääsesime. Olin just loobumas, sest esiteks ei viitsi, teiseks vihmahirm ja kolmandaks arvasin, et kahe mehe esitus pole ikka see, mis päris Terminaator.

Tegelikult oli väga vinge kontsert. Mindud sain tänu sellele, et olin eelnevalt palunud oma naabrimeest, et võtku mind oma auto peale, kui ta ise läheb. Tundus, et ta oli selle unustanud ja ohkasin kergendatult. Siis aga jõudis ta koju ja helistas, et 5 minuti pärast on start. Ei jäänudki muud üle, kui soojad riided selga, vihmakeep kotti ja minek. Kuidas ma ütlen, et mina ei tulegi, kui ise selle käru üles ajasin.

Suvelavastus "Naisteranna needus" Eisma paadikuuris oli samuti hea. Avastasin, et see on esimest korda üldse mul suvelavastust vaadata. Mul on nende suhtes eelarvamus, et nad on sellised lihtsakoelised, teiseks etendatakse neid kusagil võsa vahel või muidu lageda taeva all,kus sõltud ilmast. Lisaks asuvad need mängupaigad kaugel, parkimine on keeruline jne. Nii ma olengi loobunud. Seekord pakkus Tiitreisid etendusele viimist-toomist bussiga ja mängisid head näitlejad. Nii ma selle asja ette võtsingi. Üks väike põhjus oli veel, aga sellest hiljem.

Kogu mu sotsiaalse elu aktiviseerumise võti võib peituda mu peikas. Tagavarapeikaks ma teda enam ei nimeta, sest ülendasin ta reservist tegevteenistusse ehk otsustasin ta endale lõpuks külla kutsuda. Mõeldes, et mis mul ikka kaotada on. Selles osas ma veidi eksisin. Nagu sa ennast veidigi suhtelaadse asjaga seod, käib sellega kaasas oht haiget saada või kaotada hingerahu. Meie esimene kohtumine kulges konarlikult, käisime koos Matvere kontserdil, aga tundus, et see talle ei meeldinud. Ütles, et ei mäletagi, kuna viimati mingil kontserdil käis. Selge, temast ei saa minu kaaslast ürituste külastamisel, nagu Toomas alati oli olnud. Olin pisut pettunud. Teatrisse läksin väikese tagamõttega, et kuna see toimub tema kodu lähedal, äkki kutsub mind pärast etendust külla. Seda ei juhtunud. Ja kui ta terve nädala enam minuga ühendust ei võtnud, siis otsustasin, et teen temaga lõpu. Ei ole mulle vaja seda pidevat telefoni passimist, et ega äkki pole sõnumit tulnud. Ilmselt ma ei meeldinud talle ja ta ei võtagi minuga enam ühendust. Oli mulle seda jama vaja...

Aga esmaspäeva hommikul ta helistas mulle ja ma ei leidnudki sobivat hetke öelda, et meil on kõik läbi. Siiski sain öeldud, et miks sa mind nii kauaks unustusse jätsid. Tema vastu, et palju tegemist oli, keldrist vaja vett välja pumbata, muru niita jne. Seda teemat arendasime veel edasi nii, et ütlesin, et saan aru, et kui tal praegu pole aega minuga suhelda, paneme siis kogu selle asja pausile või lõpetame ära. Selle peale ütles ta, eks sa ise tead,mida sa tahad või mida sa ei taha. No siis võtsin julguse kokku ja ütlesin, missugustel tingimustel olen nõus jätkama. Tundus, et see pani teda mõtlema ja ta ikkagi tahab minuga edasi suhelda. Pakkus ennast lausa uuesti külla ja mina andsin talle selle võimaluse. Kuna olin saanud välja öeldud,mida ma temalt ootan, siis oli see teine kohtumine palju pingevabam. Nagu paljud on öelnud, suhte rikkumise üks põhjus on eeldamine. Et teine tahab või mõtleb nii või naa. Me keegi pole mõttelugejad, ei mehed ega naised. Targem on asjad välja öelda ja vaadata,kuidas teine reageerib.

Mu sõbranna ütles väga targalt, et lõpeta tema võrdlemine Toomasega. Ta on hoopis teistsugune inimene. Mis on tõsi ja temalt ei maksa oodata, et ta oleks Toomase kloon. Kui teda ei huvita etendused või kontserdid, siis olgu. Võib-olla saab teda tasapisi  ümber harjutada. Ja kui ei, siis mu üksindust aitab ta ikkagi leevendada. Ütlesin endamisi, et ehk saab temast mu antidepressant ja ma ei peagi hakkama tablette võtma, et elu rõõmsam paistaks. Elame-näeme...