Ikka sama jama

Kuigi sügis tahab vägisi suvelt viimased ametlikud nädalad varastada, on siiski natuke suve tunda, kuigi ilm on jahe. Õitsejaid on peenral veel küll.

Siilkübarad õitsevad jätkuvalt, ka uus ja väike lilla

Päevakübar on nagu suur päikeselaik.

Ja päevalilled, mu arm.

Hortensiad vahetavad värvi.

Sügisaster on nagu mätas täis õisi  ja floksid ei anna ka veel alla.

Aga minu elus on ikka sama jama. Ega polegi imestada, sest vaevalt minu vanuses midagi uut ja huvitavat juhtuks. Muutused võivad ainult halvema suunas olla.

Hääküll, peika külaskäiku võib ju positiivseks pidada. Eriti seetõttu, et ta mu katkisi elektriseadmeid parandas. Aga muidu, polnud temast mu üksinduse leevendamisel palju abi. Sõime-jõime ja rääkisime, aga paraku, erilist lähedust ei tekkinud. Ei tea, kas kutsun veel teda külla, aga ega ma kohe ei peagi otsustama. Reis, kuhu pidime koos minema, jääb sel aastal ära. Minu puusa seisukorra tõttu.

Eks see puusa teema ongi mul praegu kõige enam päevakorral. Kuna külalise tõttu tahtsin oma aeda paremas valguses näidata, siis rassisin kolm päeva järjest. "Rassimine" on muidugi liialdus tavalise inimese jaoks 2-tunnise aeglase asjatamise kohta, aga minu jaoks selline füüsiline koormus paneb mu seljale ja puusale paraja põntsu. Tavaliselt ongi nii, et ühel päeval teen midagi ja siis järgmine päev puhkan. Nüüd siis kolm päeva jutti niitsin muru, lõikusin hekki ja äraõitsenud lillevarsi, võitlesin umbrohuga ja puhastasin grilli. Ja tulemus oli ette teada. Puus muutus nii valusaks, et ka järgmisel kahel päeval puhkamist ehk mittemidagi tegemist ei parandanud olukorda märkimisväärselt.

Mis mõnes mõttes oligi hea, sest reedel oli mul füsioterapeudi aeg ja ma kavatsesin kasvõi nutta ja teha selgeks, et kiiremas korras on vaja ortopeedi konsultatsioonile saada. Nüüd oligi seis nii kehv, et ma teesklema ei pidanud ja sain selle suunamise. Perearst tegeleb nüüd sellega ja eks paista, mis edasi saab. Muidugi hakkasin hirmuga mõtlema, mis siis saab, kui tõesti operatsioonini jõuan. Kuidas ma oma elu korraldan. Mu kodu on kahel korrusel ja ilmselt esialgu on trepist käimine välistatud. Alumisel korrusel on köök ja üks voodi ka, aga teisel korrusel on dushiruum ja kogu mu tööelu atribuudid. Eks neid kreeme, rohtusid, riideid, arvuti ja kaustad saab ju alla tuua. Aga pesemise probleem jääb. Tütar saab mulle süüa tuua ja tema juures saaks pesemas käia, aga kuidas ma autosse ja sealt välja saan? Eks siis, kui see aeg tõesti kätte jõuab, uurin nendelt, kes selle läbi on teinud, kuidas see täpsemalt korraldatud on.

Arvasin, et üks hea uudis on ka mul varuks. Nimelt ilmus meie küla FB grupis kuulutus, kus üks koolipoiss otsis lisatööd, nagu näiteks muruniitmine. Tellisin siis poisi kas teisipäevaks või kolmapäevaks ära. Aga kui eile talle sõnumi saatsin, siis vastust ei tulnud. Ootasin kella viieni ja siis ajasin oma vanad kondid välja, tõmbasin muruniiduki käima ja tegin ise ära. Ilusat ilma ei saa raisku lasta. Muidugi ei tulnud mingit teadet ka täna. Ilmselt leidis poiss mingi parema ja tasuvama töö ega tahtnud hakata vabandama, et minu juurde tulla ei saa. Egas midagi, palju neid muruniitmisi siis veel jäänud on- kolm-neli.  Küll saan kuidagi hakkama. Lisaks tavalisele valuvaigistile veel diclofenak hinge alla, pärast väike viinakokteil valuvaigistamiseks ja teeme ära.

Üks väga halb uudis oli veel, seoses lapselapsega. Ma ei saa selles kuidagi abiks olla, see röövib vaid mu niigi viletsa ööune. Kui mu elus eelmised suured kriisid olid, läksin kirikusse ja palusin Jumalalt abi. Sain ka. Nüüd mõtlesin, et minu unegraafikuga ei ole mul kuidagi võimalik kella 10-ks kirikusse jõuda. Siis aga guugeldasin ja sain suureks rõõmuks teada, et meie kodukirikus algab jumalateenistus kell 12. See on täiesti tehtav.

Kaks sammu edasi, üks tagasi.

 Tegelikult valitseb mu elus praegu kaos. Kõik on halvasti, valesti, katki või haige. Tundus, et mitte keegi minust ei hooli ega aita mul sellega toime tulla. Siis tuli meelde, et tütreke ikka aitab, kus saab või väühemalt annab head nõu. Tegelikult on mul veel inimesi, kellelt konkreetse asja kordategemiseks abi paluda, aga noh, hetkel on kõik ummikseisus.

Konkreetseks minnes, on minu kui üksiku naise elamises on päris palju asju, mis on katki või ei tööta. Ja neid tuleb vaikselt aina juurde. Jah, ma tean ka paarisuhtes inimestel lähevad asjad katki, aga siis teeb  väiksemad tööd meespool ise korda. Nagu minulgi varem elukaaslane tegi. Ise saan mõne asja putitamisega hakkama, nagu katki käinud ruloo akna ees. Panin toru peale liimi ja kerisin katte nii kõrgele, et see enam raskusjõu tõttu lahti ei vajunud. Alla jäänud prao katsin osavalt auto armatuuri päikese eest varjamiseks mõeldud hõbedase kattega. Hea lahenduus sai, lükkan uue ruloo hankimise tulevikku.

Ja siis ütles katlamaja boiler üles. Mitte päris, kui lülitada see välja ja siis uuesti sisse,siis töötas mõne aja. Muidugi, vaja katlahooldus kohale kutsuda. Aga ma ei saanud seda esialgu teha, sest ootasin teist töömeest, kes oleks pidanud ära vahetama mu bidee dushivooliku, mis lekkis. Ta elab ise Haapsalus, aga pidi tulema Tallinna 2 nädalat tagasi mingit tööd tegema neljapäeval-reedel, ja siis lubas enne kojuminekut minu töö ka ära teha. Selgus, et töö sai tal juba neljapäeva lõuna ajal tehtud, aga mina olin juuksuris. Lasta tal kaks tundi oodata, kuni koju jõuan, tundus häbematu. Nii leppisime kokku, et kohtume esmaspäeval. Ja siis jäi ta haigeks, ravis ennast terve nädala. Uuel nädalal küsisin, kuidas tervis ja plaanid on. Selgus, et Tallinna asemel läks ta hoopis mujale tööle ja pole teada, millal Tallinna tuleb. Seega kaotasin lootuse tema abi peale ja hakkasin otsima uut töömeest, kes selle ära teeks. Nagu te teate, korralikke töömehi on vähe ja neil on järjekord. Aga dushi oli mul hädasti vaja, sest kui ma seda lekkiva toruga dushi kasutasin, siis põrand ujus. Kaua võib?

Dushivoolik sai lõpuks siiski vahetatud. Ma ekstra jätsin alles ühe tööandja, kelle raamatupidamist olen teinud, aga tahtsin loobuda, sest tal olid dokumendid väga korrast ära. Aga kuna ta tundus olevat mees, kes igasuguste töödega hakkama saab, siis mõtlesin, et sellist võib mul oma väikeste probleemide lahendamisel vaja minna. Nii ma talle ütlesingi, et jätkan ta raamatupidamise tegemist, kui ta mind mu olmemuredega mõnikord aitab. Palusingi nüüd abi selle dushivooliku vahetamisel. Ta tuligi kohale ja pärast tükk aega pusimist sai asi korda.

Kui eelmine töömees haige oli, siis kutsusin vahepeal katlaabi kohale ja tundus, et see mees polnud kõige kirkam kriit karbis. Pusis ja vahetas mingi pumba ära, aga süsteem ikka tööle ei hakanud. Ütles, et võib-olla tuleb lisaks kogu automaatika plaat välja vahetada. Siis pidas kellegagi nõu ja kuulis, et ehk pole pumba pistik korralikult ühendatud. Nii oligi ja asi sai korda. Hurraa! 400 eurot polnud just tappev summa. Kuni eilseni olin rahul. Kui läksin katlamajja, nägin, et reetlik punane veateade plinkis jälle. Lülitasin boilerit välja-sisse, ja süsteem läks tööle. Aga selge, et korras pole see ikkagi. Nüüd mõtlen, kas helistada katlaabisse ja nõuda garantii korras parandamist. Aga looda sa, nagunii küsitakse uue väljakutse ja töö eest uus korralik summa.

Olin olnud tükk aega õnnelik, et kaks muret murtud. Kuni käisn katlamajas ja nägin, et sealne probleem pole kuhugi kadunud. Kaks sammu edasi, üks tagasi. Neid teisi asju, mis parandamist ootavad, ma parem üles ei loe. Kui  jõuan , siis tegelen nendega. Esialgu on vaja see katlamure kaelast ära saada.

Kas vingun veel või räägin midagi positiivset ka? Naabrimehega oleme jälle sõbrad. Pärast minu kurjustamist ta lõpuks vabandas korralikult ja loodetavasti läheb järgmine tasaarvlemine libedamalt.

Sõbrannadega kokkusaamisele ma ei läinud, aga kui nad olid juba kohal ja helistasid, et sõida ka siia, siis ma veidi ärritusin jälle. Oli ju jutt, et nad enne annavad teada, kas kokkusaamine toimub üldse. Ja lennujaamast sõbranna juurde sõites oleks nad möödaminnes võinud ka minu juurest läbi tulla. Võib-olla oleksin ikkagi kaasa sõitnud, kuigi ööbima poleks jäänud. Või kui oleksin teadnud, et nad jäävad kolmeks päevaks, oleksin järgmine päev läbi käinud. Keegi mind ei informeerinud ja tundsin ennast täitsa kõrvalejäetuna. Jah, oleksin võinud ise helistada ka, aga jutt jäi, et nemad helistavad mulle ja jagavad infot. Pärast kokkusaamist helistasin teisele sõbrannale ja küsisin, kuidas kokkusaamine läks. Püüdsin mitte solvumist välja näidata ega etteheiteid teha, sest kust ma ikka uusi sõpru saan. Ehk järgmisel aastal laabub kõik paremini.

Oma tervisemuredest jaurama ei hakkagi. Loodan, et arstide abiga saab midagigi paremaks. Praegu on küll puusavalu nii talumatu, et muruniitmine või koristamine on tõsine väljakutse. Võimlemine ei tule kõne allagi. Täna võtsin lisaks tavapärasele valuvaigistile diclofenakki, et hakata koristama, ja nüüd valutab magu. Eks tuleb maorohtu võtta. Panen uue aja füsioterapeudi juurde ja ütlen, et lõpetame need võimlemise naljad ära ja liigume edasi järgmisse etappi ortopeedi konsultatsiooni juurde. Ja hakkame puusaliigese vahetuse  oppi ootama.

Kui üldse midagi mulle rõõmu teeb, siis õitsev aed. Liiliad hakkavad lõpetama ja nüüd on selge, miks ma peenra äärde lõvilõuad istutasin. Muidu oleks täielik tühjus.

Silmarõõmu pakub ka imeilus siilikübar, mis oli võimsaks põõsaks kasvanud.