Ja mitte minutitki vähem

 Eile oli meil elektrikatkestus, plaanilised hooldustööd. Eks neid ole ennegi olnud, aga mitte nii pikalt, kella 10-15. Tütar veel arvas, et nagunii saavad varem valmis, aga ei minutitki vähem. Isegi kauem läks.

Mind ajab iga rutiinist erinev päevakava närvi ja nii ka seekord. Kuna mu uni on ettearvamatu, siis polnud ma kindel, kas jõuan kohvi teha ja hommikusööki süüa enne, kui elekter kaob. Samas, mõnikord magan kella 12-ni, kui vahepeal öösel üleval olen.

Hakkasin siis plaani pidama, et kuidas ma selle elektrita aja üle elan. Nagu me teame, midagi ei saa teha, ainult raamatut lugeda. Kahjuks raamatukogust laenutatud raamat oli just läbi saanud. 

Aga no söömise mure ikka kõigepealt. Siis tuli mul meelde, et mul on ju kriisihirmus ostetud gaasipliit, mis peaks olema isegi ballooniga ühendatud. See tuleks panipaigast kusagilt kola seest välja otsida ja mure murtud. Lisaks hoiatasin tütart, et võib-olla tulen tema juurde lõunat sööma. Või siis hommikusööki, ja lõuna söön kusagil kohalikus söögikohas. Meenus, et bensukast saab ju ka kohvi ja pirukat, kui hommikusöögi maha magan. Nende mõtetega suutsin oma ärevuse niipalju maha rahustada, et jäin magama.

Tegelikkuses läks nii, et ärkasin 9.30, tormasin kiiruga kööki ja sain oma hommikusöögi söödud. Siis läks elekter ära ja mina läksin uuesti magama. Kui ärkasin, hakkas söögimõte mind jälle piinama. Mis rõõmu minu eas enam on, kui süüa ka ei saa. Oleksin võinud endale mingi võileiva teha, aga tahtsin sooja sööki. Inimene tahab ikka seda, mida ta parajasti saada ei või. Kaalusin siis kuhugi välja sööma minekut. Aga oh häda, nagu ikka hommikul, olid mu juuksed padja peal rähklemisest "kortsus", oleks vaja koolutada, et kõlbaks inimeste silma alla minna. Koolutaja vajab jälle elektrit...

Tegin siis juukseid kammiga märjaks ja silusin, niipalju kui sain. Ja läksin tütre juurde. Kedagi polnud kodus, aga söök pliidi peal oli soe. Tõstsin siis endale ette, nagu kolme karu muinasjutus ja kui kõht täis, tuli ka pererahvas koju. Muidugi olid nad koeri jalutamas.

Imestate ilmselt, et õige nüüd asi, millest suurt numbrit teha. Aga tegelikult, me oleme linnamajades elektrist nii sõltuvad, et kui seda pole, jääb elu seisma.

Telefon siiski töötas ja mulle tuli sõnum, et raamatukogus on mu järjekorda oodanud raamat tagasi toodud. Läksin  ja tõin ta ära. Kui koju jõudsin, oli elekter tagasi, signalisatsioon lõugas, nagu see alati reageerib voolukatkestusele. Hakkasin siis raamatut lugema ja eks ma jagan järgmine kord teiega muljeid.  See on üks kõmuline raamat, mida ma mingil juhul endale ei ostaks, aga huvi pärast vaataks, mis seal sees on.

Mälestused

 Eilne päev tõi kurva uudise- Emmeliinat ei ole enam. Esialgne ehmatus, et mis siis juhtus, sai peagi vastuse. Varem polnud juttu olnud mingist tema tõsisemast terviseprobleemist, ja peagi selgus, et Emmeliina eluküünla kustutas liiklusõnnetus, kus hoolimatu juht ajas ta alla heledalt valgustatud ülekäigurajal. Selliseid uudiseid kuuled ikka ajakirjandusest , aga kui see on seotud su tuttava inimesega, siis on see eriti julm ja masendav. Kuna juht lahkus pärast allaajamist sündmuskohalt, ja andis enda üles alles järgmisel päeval, siis võib arvata, et ta oli purjus.

Olime Emmeliinaga tuttavad juba ammusest ajast. Läbi blogi ja vastastikuste kommentaaride tundus, et tean tema elust palju. Meil oli tema ja Helvega millalgi kinniste blogide kooslus, mille nimi oli ÜSK. Üksildaste Südamete Klubi. Kuigi tol ajal olid meil abikaasad olemas, aga üksildasena tundsime ennast ikkagi aeg-ajalt. Mingil ajal see ühendus ammendas ennast, aga blogimist jätkasime vahelduva eduga edasi ja suhtlesime ka FB vahendusel.

Oleme ka silmast silma kohtunud mitu korda. Avastasin, et ühe ilusa pildi tegime Tartus kohvikus, kus seinte peal olid minu hea maalikaaslase teosed. Ja vaadates kuupäeva, selgus, et see foto oli tehtud täpselt 15 aastat tagasi, 26.oktoobril 2010.a.

 

Usun, et Emmeliinal pole selle vastu midagi, et selle pildi siin välja panen. Ta oma blogis avaldas tihti endast pilte, mis olid nii ilusad ja stiilsed. Kõik need kübarad ja sallid. Nagu ta suvel ühes postituses ütles, et teda peeti välismaa prouaks. Nii oligi, ta kohe oskas ja viitsis oma väljanägemisega vaeva näha. 

Emmeliina tundis suurt huvi nii oma perekonna kui ka kodukoha ajaloo vastu. Ja nagu ta ise ütles, tema kodu oli täis pilte,  armsaid mälestusesemeid nii lastest kui kogu elatud elust. Mida ta ei raatsinud ära visata. Ja nüüd peavad tema lapsed seda tegema. See saab väga valus ja raske olema.

Kogu see kurb sündmus tuletab veelkord meelde, et tuleb hinnata iga päeva ja olla tänulik selle eest, mis elu meile pakub. Emmeliina oskas seda väga hästi. Ta nautis nii muusikat kui igasuguseid kultuuriüritusi, suhtles palju sõpradega ja oma perega. Ilus elu oli tal.

Ups!

 Paar päeva tagasi õnnestus mul ära kaotada oma blogirolli nimekiri. Juhtus see kuidagi protsessi käigus, kui ma üritasin Raisakulli blogi nimekirja lisada. Muidugi ei ole Raisakull ega tema blogi milleski süüdi, aga nii see  läks.

Kõigepealt ei ilmunud see blogi nimekirjas nähtavale, kuigi ta oli uusi postitusi kirjutanud, mida ma lugeda tahtsin. Üritasin uuesti, ja ups! järsku oli kogu nimekiri kadunud. Proovisin tagasi minna ja  käivitada vastavaid seadistusi, et taastada eelmine seis, aga ei midagi. Mis lännu, tuu lännu. Kuigi arumaeimõista, kuidas. Ma ei vajutanud kusagil "delete" ja isegi kui mingi "save" oli vale asja kohta, siis tavaliselt küsitakse kustutamise puhul ikka üle, et oled kindel?

Esimese hooga arvasin, et saab ka ilma, ma ju enam-vähem mäletan, kelle blogisid ma loen. Ja siis lihtsalt guugeldan neid autori järgi. Paraku on mõned, kes harva kirjutavad ja nii võivad mul nende postitused märkamata jääda. Hakkasin siis blogirulli taastama. Algul tegin seda googeldamise abil, aga see läks tüütuks ja võttis palju aega. Siis võtsin appi hea blogisõbra nimekirja, kellega meil enam-vähem samad eelistused on ja tegin sealt copy-paste. Aitäh, Kaamos!

Eks edaspidi tuleb mul veel mõni "kadunud hing" meelde, aga esialgu käib küll.