teisipäev, 18. jaanuar 2011

Oskus lõpetada

Olen viimasel ajal hakanud jälle raamatuid lugema. Mis seal salata, loodus ei salli tühja kohta. Kuna blogindus hakkab mind oma lummusest vabaks laskma, siis tekkis taas aega ja huvi lugemiseks.

Viimane loetud raamat oli nelja naise ühislooming. Raamatut ostes mõtlesin huviga, mis sellisest erinevate autorite komplotist välja võiks tulla. Kas tekib üldse mingit tervikut või jääb see vaid nagu ühiste kaante vahel olevaks jutukoguks. Peab ütlema, et täiesti huvitav oli lugeda. Raamatut sulgedes pidin tõdema, et naised ei oska lõpetada. See käib nii käesoleva romaani kui ka elu kohta laiemalt.

Elus jäävad naised kaua meenutama möödunud suhteid ja heietama lõputult oma peas, miks nii läks või oma südames süüdistama juhtunus ennast või partnerit. Mehed aga reeglina lõpetavad hoobilt ja unustavad kõik. Lähevad eluga edasi ja keskenduvad täielikult uuetele suhetele. Lõpetada ei oska eriti need, kes ei suuda endale uut algust leida. Ja see on enamasti naiste probleem. Mitte niivõrd sellepärast, et uut meest on raskem leida, kui seetõttu, et nad jätavad enda vanasse suhtesse liiga kauaks kinni. Muidugi on sellele reeglile erandeid nii naiste kui meeste hulgas.

Tagasi raamatu juurde. Lugemine ise läks ludinal ja poole peal olin üsna rahul, kuigi mõningate detailide kallal norisin mõttes natuke. Aga lõpp kiskus minu meelest küll päris metsa. Jälle see "Söö. Palveta. Armasta"-sündroom. Ükskõik, kuidas naistegelane oma eelnevale elule ja suhetele tagasi ka ei vaataks, siis ikkagi ainus mõeldav õnnevariant on uus mees.... Ma ei vaidlegi, et meestel on naiste elus väga oluline roll, aga see pole ainus lahendus. See ajas mind lausa naerma, et neljast naisest kahe jaoks on "häppi-end" 50-aastane hallipäine leskmees, kelle naine on hiljuti vähki surnud... Ma ei oska seda teisiti nimetada, kui maitselageduseks. Kolmas umbes 40-aastane naine leiab laevareisi ajal suurepärase üheöösuhte 22-aastase süütu rikka naftaseigi pojaga. Miks ka mitte, kruiisidel juhtub ikka selliseid romaane. Aga et selle kähkuka tagajärjel otsustatakse nädala pärast abielluda, naine kolib musulmanimaale ja hakkab sellele rikkale suguvõsale pärijat sünnitama.... No andke andeks, see on igasugusest elus pettunud naise unenäofantaasiast ka tükk maad ebareaalsem lahendus! Ma oleks aru saanud, kui sama lõppstsenaariumi oleks pakutud noorukese blondiini Miina tulevikuks. Noor tüdruk võib tõesti uskuda, et see ongi õnn ja rikka naftaperekonna jaoks oleks sellisel pruudil tarbimisväärtus olemas. Ja lehma-Meeri õnnelik lõpp oleks pigem võinud olla hoopis kohtumine mingi Euroopa riigi jõuka põllumehega, kellega koos käsikäes võrdsete partneritena oma äri edasi ajada.

Kõige enam naisteka-romaani-tüüp oli rikas lesk Margot, kes abikaasa ootamatu surma järel seisis iseendaga silmitsi. Tema "häppi-end" oli väga igav ja klisheelik. Uus rikas lesk, kellega jätkata sealt, kus pooleli jäi. Täielik Rosamunde Pilcher :D Kuigi pean tunnustama selle tegelaskuju loonud autorit, et niisuguse "esindusnaise" elu tagamaad olid üsna hästi lahti räägitud, siiski oleks lõpus oodanud midagi äkilisemat. Kasvõi mõnda nooremat meest, kes lendab rikkuse ja tuntuse peale nagu liblikas tule peale. Või siis huvitavaid suhteid hoopis mõne tema täiskasvanud poja sõbraga. Kellega oleks segiläbi nii füüsiline kirg kui seni harjunud ema-poja lähedusssuhte jätkamine. Või siis oleks selgunud, et rikkus on ootamatult masu käigus haihtunud ja tuleb silmitsi seista eluraskustega.

Kõige etem lõpp oli Marianne lool. Taaskohtumine ja lähenemine tütrega. Ei saa ma siingi norimata läbi. No ei ole ju mõistlik, et tütar, kel raha palju pole, sõidaks korraks Londonisse, kus kruiisilaev randub, vaid selleks, et ema rinnal nutta. Sedasama juttu oleks ta võinud emaga rääkida siis, kui see järgmisel päeval kodumaale laekub. Ja mina ise oleks selle 50-aastasel naisel lasknud hoopis mõnusalt maha astuda sellelt välise sära karussellilt. Lõpetada need kurnavad trennid, alati viimase peal hoolitsetud välimuse tagaajamine ja lasta tal näiteks paksuks minna. Hakata vabalt võtma nii tütre kui meestega. Sellekohane vihje oli täiesti olemas selle karakteri salapattude jutus. Ega see ei peaks tähendama enda täiesti käestlaskmist ja joodikuks hakkamist.

Eks ta ole, autorid pakkusid oma tegelaste jaoks just sellised lõpud nagu nemad õigemaks pidasid. Mis seal ikka, võib-olla ongi nii, et iga naise jaoks on eluloterii peaauhind vaid hea mees. Või ei saa ma naistest aru, nii nagu mehedki tihti ohkavad. Ma ise kahtlustan ka, et ma oleks pidanud ehk mehena sündima. Ega ma ei kurda, mulle meeldib naine olla. Ainult et meeste mõttemaailm tundub minu jaoks tiba loogilisem. Kuigi ega mehedki alati ei oska lõpetada...

8 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Olen ikka püüdnud omamaised ja -keelseid autoreid lugeda, aga seda küll mitte.
Sa jutustasid nii kenasti sisu ära, andsid tegijaile iseloomustused ja nüüd mul polegi enam lugeda vaja;)

Bianka ütles ...

Lugeda tasub ikka, sest need lood, mis nad igaüks endast ja oma minevikust rääkisid, on üsna huvitavad.

See tegelaste edaspidine elu pärast kruiisi oli vaid nagu järelsõnaks raamatule ja kujutas endast väga väiksest osa tervikust. Kui seda poleks olnud, siis polekski mul millegi kallal viriseda olnud. Jälle kord see oskus õigel ajal lõpetada :D

killuke ütles ...

Mind pani see mõtlema, kuidas ma ei hakkaks sugugi enda kõrvale uut/head meest otsima, kui peaksin üksi jääma! Hindaks ilmselt palju rohkem täiesti omapäi olemist, kui mingi uue mehe imelike kiiksudega harjumist :D

muusake ütles ...

Ei, pojaealised mehed ja tolle sõbrad jäävad üldse mängust välja. Minu arust oleks lahe areng selles eas naise ootamatu frigiidseks muutumine ja seega peaks ta siis ikkagi mingeid muid lahendusi otsima hakkama, kui uus mees...;) Sama mõte, et eestlasi üldiselt ei loe va. Tõnu Õnnepalu- lisaks mõttekaaslasele ka eakaaslane.

Bianka ütles ...

Olen eesti kirjanduse üle mõtiskledes samuti tõdenud, et "päris" kirjaniku mõõdu annab välja vaid Tõnu Õnnepalu. Aga alati ei jaksa nii palju süveneda ja ajaviitekirjandusena loen ka teisi. Ikkagi meie enda elust sündinud lood. Kusjuures ühe viimatiloetud raamatuga olen kohe täitsa rahul (eks ma räägin sellest edaspidi). Nii et ei maksa lootust kaotada.

Selle raamatu naised otsisid mingit müstilist ideaalset meest. Sellist nähtust pole ju olemas. Õigem oleks otsida ideaalset suhet. Aga selle heaks peab ka ennast muutma, arenema koos partneriga ja see on hoopis teine teema. Rääkimata sellest, et elu teise poole lähenedes peaks juba selge olema, et ideaali pole nagunii võimalik saavutada. Iga mees nagu nainegi võtab uude suhtesse kaasa palju oma endisest elust. Harjumused, võrdlused eelmiste kaaslastega, vanad sõbrad ja kohustused ning suhted oma lastega. Leskmehel on see pakett ehk isegi komplitseeritum kui teistel. Ta võis olla küll suurepärane mees oma surnud naisele, aga uues suhtes võib see võrdlus hoopis kahjuks tulla.

Olen sama meelt Killukesega, et uue mehega kohanemine küpsemas eas, kui enda isiksus ja harjumused on juba välja kujunenenud, on raske. Kuigi mitte võimatu. Miks peaks naine seda iga hinna eest tahtma? Tänapäeval saab seksi ka ilma püsisuhtes olemata ;)

Emmeliina ütles ...

meeste otsimise kujutlusmatkad mulle meeldivad. tegelik elu...on midagi muud.
Iga jutustaja ja kirjeldaja pole veel kirjanik.

aga seksi kohta tuli meelde jutt elust enesest: hakkas meil käima päevakeskuses määrdunud palitu ja kaabuga härrasmees. Küll pakkusime talle ajalehti lugeda, küll internetti või videofilme. Miski polnud hea. Lõpuks küsimuse peale, mida siis ? vastas härra: no kui te seksi ja suppi ei paku, siis pole siin midagi teha.
tee siis pärast linnavalitsusele selgeks mis teenuseid nad rahastama peaksid.

Bianka ütles ...

Väga lahe kild, Emmeliina! Ma olen samuti arvanud, et meeste õnneks pole palju vaja. Ja nüüd sai see taas praktikas tõestust: suppi, seksi ja sooja tuba. Naised aga ei tea ise ka, mida nad tahavad. Ja kui saavad, mida tahavad, siis ikka pole rahul :D

Meestejaht pakub mulle ka alati huvi ;) Kui seda mitte nii surmtõsiseks elueesmärgiks ei seata, vaid kirjeldatakse naljaga pooleks, saaks igati nauditava raamatu. Praegu ei tule küll pähe ühtki sellist näidet eesti naiskirjanikult.

muusake ütles ...

Minu mehe lemmikväljend on ka sarnane. Mees on nagu koer, toida teda, vahel süga kõhualust ja lase mõnikord välja jooksma...
Meestejaht ammendas ennast ühel hetkel ära, pool elu sellega juba tegeldud ka, kaua võib? ;)
Aga süvenemata ma lugeda kahjuks ei saa, telekat saan küll vaadata nö. meele lahutust.