esmaspäev, 21. aprill 2014

Ukraina küsimus

Viimase aja sündmused Ukrainas ja Venemaa jätkuv agressiivne retoorika ka teiste endiste liiduvabariikide suunas on ajakirjanduse kihama pannud. Leitakse üles iga killuke või kellegi jutust välja rebitud lauseke, mis tõestab, et ja-jaa, varsti võtab Venemaa meid ette ja okupeerib Eesti jällegi, nagu ta juba tegi seda 1940.aastal. Ajalugu ju kordub, armastatakse rõhutada. Ja siis on juba igaühe maitseasi, kuidas arutelu sealt edasi läheb. Kes paneb Kaitseliidu pileti ja püssi padja alla, valmis kaitsma Eestit viimase veretilgani, kes hakkab kohvrit pakkima väljamaale põgenemiseks :D

Venemaa tegevus Ukrainas on küll äärmiselt jõhker sekkumine teise riigi siseasjadessse, aga olgem ausad, Venemaa agressiivsed suurriiklikud ambitsioonid pole mingi üllatus. Siiski mina isiklikult praegu hirmu ei tunne ja sedasama kinnitas ka kaitseväe juhataja oma sõnavõtus. 2008.a sõda Gruusias oli minu jaiks küll üsna suur shokk, elasin tookord neile sündmustele kaasa ja mõtlesin hirmuga, et kas see võiks juhtuda ka meiega... Aga seekord võtan ma kõike tunduvalt külmemalt. Venemaa praalivad ähvardused Baltikumi aadressil tunduvad mulle rohkem nagu paukpadrunitega tulistamisena. Et äkki keegi hakkabki kartma :D

Kui ükskord Venemaa või Putin täiesti hulluks on läinud, siis võib tõesti ühel ilusal päeval alata 3.maailmasõda, mille käigus Venemaa Eestile kallale tungib. Hetkel aga ei tundu see tõenäoline. Milleks siis Vene pool üldse näitas hiljuti üles initsiatiivi piirilepingu allakirjutamise lõpuleviimise osas. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt oleks ilma selleta palju lihtsam olnud Eestisse sisse tungida kui riikidevahelist piiri pole. Edasi võiksid nad nihutada selle kontrolljoone Narva taha ja pakkuda seda uuteks piirikõnelusteks. Kuigi me ei tea, mis Ukrainas edasi saab, siiski ei maksa sündmustest ette rutata. Venemaa pole alustanud sõda ja võib-olla on Ukrainale see jätkuv survestamine isegi abiks oma lõhestunud rahva ühe mütsi alla saamiseks ja Venemaa agressioonile vastuhakkamiseks. Sest Ukrainat ei saa tegelikult aidata ei NATO ega Euroopa Liit. Demokraatia ja läänelike väärtuste "import" raha ja relvade abil pole kunagi ühegi riigi elu paremaks teinud, olgu siis Afganistanis või Iraagis. Välisjõudude toetatud "nukuvalitsused" ja nende poliitika ei jää püsima, kui abistajad tagasi tõmbuvad. Iga riik peab eelkõige ise enda sisevastuolud suutma lahendada.

Kommentaare ei ole: