Tee ometi midagi!

Nii ütlesin ma täna hommikul väga tungivas ja närvilises toonis mehele. Ja ta tegigi, kuigi algul arvas, et mis temagi oskab selle jamaga ette võtta. My hero :)

Alustame algusest. Reede hommikul kuulsin saunaruumist imelikku häält. Ei saanudki aru, on see linnu või hiire tekitatud või kust see tuleb. Mul polnud ka mahti rohkem oma pead vaevata, oli reede ja kolmeteistkümnes, lisaks veel täiskuu ja mul oli kavas minna tegema oma aasta raskeimat käiku, surnuaiatuuri, mis sisaldas kohtumist vennaga. See omakorda tähendas sukeldumist tema murede ja probleemide maailma, otsustamist, mida ja kuidas talle abi pakkuda ja mille suhtes süda kõvaks teha. Mõtlesin küll, et ehk oleks õigem mõnel teisel päeval sõita, aga mul oli söögikraam ostetud ja ilmaolud tundusid reedel Võrumaal paremad olevat kui nädalavahetusel.

Aga tagasi sauna saladuste juurde :D Täna hommikul polnud säutsumine vaibunud, vaid veelgi kõvemaks läinud ja ma ei kannatanud seda enam välja. Nii lendasingi mehele peale, et "tee ometi midagi!" Mees hakkas asja uurima ja leidis, et hääl ei tule mitte korstnast ega seina vahelt, vaid ventilatsioonitorust. Kruvis siis selle katte maha ja hõikas mulle, et tule vaata, mis siin on.

Selle käigus kukkus põrandale prahti, seina peale linnusitta ja kaas ise oli ka sellega kaetud.

Seda kõike nägin ma alles hiljem, sest kui mees ütles, et näe, mingi koib paistab, siis ei julgenud ma ligigi minna. Mees asjatas siis ise, käskides mul tuua taskulambi ja pika joonlaua. Lõpuks kutsus mind appi, et kinni püüda põrandale pudenenud linde. Ma ei suutnud ka selles teda aidata, sest rapsiv poolsurnud lind ajab mu paanikasse. Mees sai kätte algul ühe ja hiljem ka teise, kes oli pugenud saunaahju alla ja viis nad õue.

Need olid lennuvõimetud linnupojad, sest hull emalind oli pesa teinud sellesse ventilatsioonitorusse, mille pikkus saunaruumist välja oli umbes 2 meetrit.

Mõlemad suutsid küll liikuda, aga vaevalt neist elulooma saab. Linnupoja nokk oli veel lapik ja nagu mees teadis, oleks tal veel tükk aega kasvada vaja, enne kui ta iseseisvalt süüa hankida saaks. Kurb oli neid armetukesi vaadata ja korraks käis peast küll mõte läbi, et kasvataks nad kuidagi suureks. Aga selle plaani heitsime kõrvale. Esiteks ei oska nad veel ise oma nokaga süüa ja teiseks, linde on meil ümbruskonna võsas nii kohutavalt palju, et ise veel kaks tükki juurde kasvatada tundub lausa jabur. Võib-olla on neil võimalus ellu jääda, sest mingid linnud hakkasid nende ümber sebima, ehk annavad neile süüa. Aga õhtul luusivad siin naabrite kassid ringi... Egas midagi, las looduslik valik teeb oma töö.

Siiski olen ma siiamaani shokis selle leiu üle. Uskumatu, kuhu linnud oma pesa suudavad teha. Samas polnud me mingit säutsumist varem kuulnud, kuigi pojad olid ju päris suured. Üks seletus on, et nende ema suri ja nad jäid nälga. Nimelt leidsin ma reedel maalt tagasi tulles lillepeenrast linnulaiba. Teine võimalus on, nagu mees arvas, et pesa polnudki mitte päris sauna ventilatsiooniava peal, vaid palju ligemal välisseinas olevale õhu väljumisavale. Poegade omavahelise olelusvõitluse tagajärjel lükati need kaks nõrgemat pesast välja ja nad koperdasid mööda toru kuni teise otsa. Oli kuidas oli, täiesti jube kogemus. Luuki me kinni ei kruvinudki ja valvame, ega mõni uus poeg veel välja ei tule. See toru ei lähe luugiavast mitte otse ülespoole, vaid keerab kohe laega paralleelseks. Sealt kaugemalt ei saa neid niisama lihtsalt kätte ka.

Väljastpoolt asja uurides selgus, et teistel ventilatsiooniavadel olid ikka restid ees, ainult sel ühel oli kadunud. Ei tea, millal see oli juhtunud, õnn et see sauna oma oli, mitte näiteks köögi või elutoa ventilatsiooni oma :D Eks mõne aja möödudes tuleb seegi avaus kinni panna, aga praegu veel ei söanda, ehk on mõned pojad torus sees.

Me ei ela ometi keset metsi, aga loodus tungib hullusti elamisse sisse. Alles see oli, kui pääsukesed üritasid meie grillimisterassile pesa teha, nüüd on õnneks paar aastat rahu olnud. Oleme pidanud metsmesilaste vastu plastiliini täis topppima kõik telliskivivoodri ja puitseina vahelised väikesed avaused, sest nad tegid sinna vahele pesa ja muudkui lendlesid ümber meie peade, kui me terrassil istuda tahtsime. Ei julge neid inetuid plönne ära ka võtta, äkki tulevad uuesti tagasi. Eks oma rolli mängib tühjal naaberkrundi üha võimsamalt vohav võsa ja harvendamata kasemets.