Keit ja tema "süü"

Keit-Pentus-Rosimannus kirjutas tänases "Postimehes" südantlõhestava eneseõigustuse, kuidas kuri ajakirjandus teda asjata pikalt vintsutanud on ja mõistnud süüdi asjades, mida ta pole teinud. Nagu ta ütles, tema ainus "süü" on see, et ta on oma isa tütar. See osa loost ongi inimlikult mõistetav, et tütrel oli valus vaadata isa murdumist ja haigestumist firmat tabanud murede ja raskuste tõttu. Iga hea tütar tõttaks appi, vaataks üle raamatupidamise ja püüaks päästa mis päästa annab, vahetaks meile raamatupidajaga ja otsiks lahendusi. Aga mitte kõik abinõud pole kõrge poliitiku jaoks sobilikud või eetiliselt vastuvõetavad, kuigi juriidiliselt võib asi tunduda JOKK.

Ministriproua tunnistas, et ta on siiani kõik süüdistusi talunud vaikides, ennast kaitsmata, aga nüüd, kus kohus ta süütuks tunnistas, räägib ta lõpuks "kõik" südame pealt välja. Selline lähenemine juhtunule oleks olnud mõistlik ja isegi lugupidamist vääriv, kui see praegune pikk kirjatükk oleks sisaldanud keeruliste asjaolude ja tegeliku olukorra tagamaade ausat lahtiseletamist. Aga rääkida üle seda, mida me nagunii teame, ja millest ka kohus lähtus tema õigeksmõistmisel, pole ju mõtet. Kahju sinu mainele on nagunii sündinud, järgmiseks peaministriks sa enam saada ei või, milleks nende pooltõdedega vehkida. Kui tõtt rääkida ei julge või ei saa, siis ole parem vait. JOKK ja kogu moos :D

Eks ma laon nüüd välja, missugune oleks minu arvates pr. Pentuse kui oma isa tütre lugu, mis tunduks tõesena. Isa oli lihtne autojuht, aga ta poliitikust tütrel oli mõjukaid tutvusi. Kas oli isal endal ambitsioone saada ettevõtjaks, või pani tütar koos väimehega talle selle mõtte pähe, see polegi oluline. Võimalik, et firma käivitamiseks ja autode ostuks vajalikud laenud aitas noorem põlvkond välja ajada. Minu arust pole selles midagi imelikku, me kõik aitaks oma vanemaid samal viisil (kui meil oleks tutvusi). Aga võib-olla oleksid pangad tookord isegi ilma tutvusteta olnud sama lahked. Oli kuidas oli, bisnes võis pihta hakata.

Jama saab alguse sealtmaalt, kui äri hakkas viltu kiskuma ja tekkisid võlad. Sedagi võib juhtuda igaühega, eriti kui ostetud on liiga kallilt ja loodetud äritegevus ei too piisavalt sisse, et laene maksta. Võib-olla oli viga ka selles, et firma rahaasju ei aetud korrektselt. On üsna levinud praktika, et need, kel oskusi ja võimalusi, üritavad pankrotist nii välja tulla, et ise päris paljaks ei jääks. Kuidas see pankrotipesast vara välja kantimine toimuda saaks, kui nii majadel kui autodel on laenu katteks tõkendid ja hüpoteegid peal, mina ette ei kujuta. Aga seda on tehtud ja ilmselt tehakse veel. Vaevalt et lihtne autojuht seda oleks osanud, aga noorpere Rosimannusel ilmselt oli vastavaid tutvusi. Nii püütigi juristide abiga teha nii, et hundid söönud, aga lambad terved. Et firma läheb küll pankrotti, aga varad jäävad teise firma all alles ja kahju jääb pankade kanda (need ju nagunii rikkad kui kröösused). Esialgu tundus, et see skeem läkski õnneks, võlausaldaja pidi leppima, et varatust firmast pole enam võimalik raha tagasi saada. Kui tegu oleks tavalise pere või firmaga, siis võimalik, et sellega see lugu olekski lõppenud. Aga ministri või poliitiku pere tegemised on kõrgendatud tähelepanu all ja leidus "õelaid" inimesi, kes juba unustatud kahjunõude üles kaevasid ja esitasid kohtusse hagi perekond Pentus-Rosimannuse ja Autorollo asju ajanud juristide vastu, kelle teadlik tegevus kahjustas võlausaldajate huve.

Loomulikult sekkus asjasse ka ajakirjandus ja meie tubli naispoliitik Keit tõmmati selle skandaali sisse. JOKK seisneb selles, et kuna ta polnud otseselt firma juhtimisega seotud ega andnud kuhugi allkirju, siis teda ei saa kohtulikult süüdistada firma pankroti põhjustamises ega varade peitmises. Aga oleks täiesti naiivne arvata, et ta ei teadnud, mis toimus või kuidas firma varasid liigutati. Jah, teadmist on raske tõendada ja selle eest kohtus süüdi ei saa mõista, aga üks kõrgel positsioonil poliitik ei saa sellist sahkerdamist oma peres lubada, isegi kui ta otseselt ise ei osale. Eks muidugi loodeti, et see välja ei tule...

Mul oli kogu selle loo ajal Keit Pentus-Rosimannusest tõesti kahju kui inimesest ja poliitikust, sest selle loo suure kella külge panekuga püüti kahtlemata tema positsiooni õõnestada. Temasugust võimekat naispoliitikut oleks tegelikult riigitüüri juurde hädasti vaja ja kurb, kui see viga tema edasisele karjäärile kriipsu peale tõmbab. Aga seda tema eneseõigustust lugedes mu kahjutunne vähenes, sest sellise jutuga astub ta täpselt sama reha otsa, mis Rein Lang. Süüdistab ajakirjandust, et see tegeles nuhkimisega ega tunnista kordagi, et tema või ta perekond on midagi valesti teinud. Proua Pentus-Rosimannus läheb vaikides mööda asjaolust, et keegi sai isa firma pankroti ja selliste kahtlaste rahaliigutamiste tagajärjel kannatada ja jäi oma rahast ilma. Niimoodi ennast süütu kannatajana esitledes lunastust ära ei teenita, kulla Keit :P Kusjuures salapäraselt haihtus ikka väga suur summa. Kui vastab tõele, et suurimaks võlausaldajaks on Kredex, siis seda hullem, on ju tegu riigi rahadega, mille jagamine või kaotsiminek ühe ministri perekonna firmas on äärmiselt tundlik teema. Ja rumalal poliitikul, kes olukorra tõsidust adekvaatselt hinnata ei oska, pole kõrgetele ametikohtadele asja M.O.T.T.