Kõigepealt tuleks tsiteerida keelepedantide igavest vahetegemist „üritusel“ ja „sooritusel“ ehk siis „üritus“ on vastavalt luhtunud ja „sooritus“ õnnestunud katse. Seega peaksime vältima üritamist ja püüdlema ikka sooritamise suunas. Peaks ütlema endale, et ma ei ürita midagi teha, vaid võtan end kokku ja teengi ära. Kõlab küll vaid keelelise kenitlemisena, kuid tegelikult on seal sisuline ja väga põhimõtteline nüansivahe.
Novot, ja selle täpsustava definitsiooni kohaselt ma praegu justnimelt üritan tegeleda oma kaalu vähendamisega :P
Viimasel ajal on väga kuum teema LCHF dieet. Minu jaoks pole selles midagi põhimõtteliselt uut ega revolutsioonilist. Mõni teist võib-olla mäletab mu aastatetagust kaaluteemalist postitust "Rasvade rehabilitatsioonist" :D Olen ammu olnud arvamusel, et kaalu kasvu ei põhjusta mitte rasva sisaldav toit, vaid liigne süsivesikute tarbimine. See omakorda võib tekitada suhkrusõltuvuse, millest on sama raske välja rabelda kui mõnest teisest sõltuvuse liigist.
Nüüd aga on see tõde jõudnud massidessse. Kui millestki nii palju räägitakse, siis paratamatult jääb midagi külge. Lugesin blogidest teiste ponnistustest ja kaalu kaotamise võiduhõigetest ning tekkis endalgi tahtmine proovida. Süsivesikute vältimine on LCHF puhul sarnane Atkinsiga, mida ma tänuga meenutan, aga selles dieedis aetakse lausa lusikaga võid ja vahukoort (muidugi suhkruta) näost sisse ja kaal muudkui langeb.
Miks ma siis ei võta ennast kokku ega "tee ära", nagu õige oleks? Põhjusi on mitu. Kõigepealt mu sügavalt sissejuurdunud toidunautimise harjumus, millest on väga valus loobuda. Millega ma ennast muidu hommikul voodist välja tulema meelitan, kui mind pole ootamas kaks krõbedat röstsaia, üks soolalõhe ja teine Nõo suitsujuustu keeduvorstiga, millel kindlasti peal soola ja pipraga maitsestatud tomativiilud? Lisaks sinna juurde kohvikruus lusikatäie suhkru ja sortsu piimaga. Ja kuidas ma suudaks taluda terve pika päeva mõttetuid ja tüütuid toimetusi, kui mind õhtul ei ootaks külm õlu? Armsakssaanud Raksi torujäätisest kohvi kõrvale head seriaali või raamatut nautides peaksin samuti loobuma. Mis mõtet üldse sellisel elul oleks?
Kuigi ilus ja sale olemine mind enam eriti ei innusta dieeti pidama, nagu varemalt, siis terviseteemast ei saa minagi üle ega ümber. No kuni viis kilo oleks vaja ära anda küll ;) Seega ma siis üritan, ehk harjutan ennast tasahilju mõningate loobumistega. Proovisin hommikukohvi, kuhu on pandud ainult vahukoort ja mitte suhkrut. Selgus, et polnud väga vigagi. No vähemalt võid või kookosrasva ma sinna küll lisama ei hakka ;)
Siis sõin õhtul, kui mul telekat vaadates, nagu ikka, süda vesiseks läks ja midagi head tahtsin, võileiva asemel hoopis hapukoore ja sibulaga heeringat. Nälg kadus ära, aga olgem ausad, sellist naudingut see küll ei pakkunud, nagu mu tavaline patune juustuleib tomativiilude ja klaasi piimaga. Aga kogu asja point ongi ju selles, et toitu ei manustata mitte naudingu, vaid nälja pärast :D Rasvane amps võtab painava magusa ja muidu näksimise isu ära, seda tean ma juba vanast ajast. Ja kui organism on korra alustanud rasvalõhustamise protsessi, siis paneb ta ühe soojaga edasi, kui seedekulglast enam midagi võtta pole ja asub kogutud rasvapolstri kallale, selle asemel, et ajusse hakata nälja hädasignaale saatma, nagu juhtub süsivesikate söömise järel, mis tekitavad veresuhkru kiireid kõikumisi.
Teoorias olen seega tugev ja kui ükskord asjaks läheb, küll siis tulemused ka tulevad. No kus nad pääsevad! Mis puutub õllesse, siis tegin endaga diili, nagu Atkinsi ajalgi, et kui sa hea laps oled ja ülejäänud päevadel korralikult dieeti pead, siis laupäeval saad õlut :P Ma tean küll, et see ei maitsegi siis enam NII hästi ja pärast on laialijooksnud enesepiiramise "vasikaid" raskem jälle "aedikusse" ehk reegleid järgima ajada, aga noh, see on nagu selline psühholoogiline trikk. Siis on ometigi midagi "head" oodata, mille nimel piinavaid loobumisi stoilise rahuga ära kannatada :DDD
Pihta ei hakka ma praegu veel sellepärast, et ei taha oma niigi vähest "entusismi" asjata raisata. Ees on ootamas mitu sünnipäeva ja selliste katkestustega nagunii erilist tulemust loota pole. Aga pärast seda peaks "üritus" muutuma "soorituseks". Või siis mitte :P
10 kommentaari:
mu esimene katsetus lchf-ga ebaõnestus täiega - kui vaim pole valmis, siis ei suudagi teha. Teisel katsel suutsin kõik loogiliseks mõelda ja lchf oma ellu integreerida. PS! lusikgaga võid ega kookosrasva sisse ei aja, söön normaalset kodust toitu ja kui väljas käin, siis palun friikate asemel toorsalatit või köögivilju. Magusa nõiaringist sain välja ja mulle hetkel nii sobib. Ma selle ei saa-ei taha-ei oska koha suutsin enda jaoks seljatada. Kui seda ei suuda, siis ei saagi sellist toitumist harrastada ja tuleb otsida see, mis sobib.
Täpselt nii on ka minuga olnud. Kui mu vaim pole korralikult valmis olnud piirangutega nõustuma, siis ei tule dieedist midagi välja. Alles siis, kui ihu ja hing on kokkuleppele jõudnud, et tahavad ühte ja sama, tasub alustada :D
Ja muidugi ei kavatse ma mingeid pseudujahusid jms. sealt netipoest tellima hakata, et pseudokooke küpsetada. Tegelikult ma kooke ei armastagi :P
Peaasi, et Su ajust rasv ei kaoks! Aju koosneb teatavasti 60% rasvast. :)
Siis peab hoolega peale passima, et kui lisaks teksadele ka müts suureks hakkab jääma, peab dieedi ära lõpetama :)))
Kas suhkru asemel mett pole lubatud kohvi sisse panna? Olen proovinud, täitsa joodav. Igal juhul parem, kui ilma suhkruta.
Ma panen ka praegu mett kohvi sisse, aga üldiselt ei tohiks midagi panna. Kohvi olen joonud kunagi ilma suhkruta ja täitsa OK oli. Teega on natuke raskem, sinna kohe peaks mett lisama. Eks paista, kui range reziimi peale mul õnnestub ennast panna :P
ah, pole see suhkru puudumine kohvis veel kedagi saledaks teinud. Muidu oleksin kogu elu paberõhuke.
Aga muidugi on igasugu katsetused ja sooritused kaaluvallas teretulnud. Üritamised ilmselt mitte. Vahva tõlgendus nendele sõnadele.
Suhkur kohvis ei tee tõesti paksuks ega selle puudumine ei aita saleneda. Nipp on selles, et ära jäetakse praktiliselt kõik süsivesikud, nii suhkur, leib-sai, kartul, riis jms. See käivitab organismis ketoosi, nagu paastuminegi. Mõru maitse suus, halb hingeõhk, janu, aga rasvad sulavad :P
Lugesin siin kirjandusest, et see LCHF võib olla kolme eri astme rangusega. Kuna mina kaua ei viitsi dieeditada, siis pean võtma kõige rangema variandi, ehk süsikaid tuleks vaid köögiviljast ja sealt ka võimalikult vähe. Ja-jah, ma tean, et see pole kõige õigem ja peaks üldse alatiseks oma toitumist muutma, aga elu on selleks liiga lühike :D Ja ma ei tea ÜHTKI paksu, kes oleks igaveseks suutnud oma saledust säilitada ja toitumisharjumusi jäädavalt muuta. Üks pidas 10 aastat vastu, siis hakkas ikka sööki nautlema ja sai paksuks tagasi. Aga väikesi "sooritusi" olen ennegi teinud ja nüüd üle pika aja üritan (irw) taas.
Minu LCHF dieet algas suurepäraselt ja entusiasmi oli kümne eest. Ja tulemsued olid kohe käega katsuda. Ja siis tuli elu vahele. Nädal aega laagris, kus ise sööki valida ei saanud- polnud aegagi. Ja siis suvepuhkus sõbrannade ja kohvikutega ja ... Ma tean. Ma olen nõrk. samas kasutan nüüd igapäevaselt julgelt tavalist võid ega otsi erinevaid lahjasid tooteid. Minu jaoks kõige suurem puudus ongi see, et ei tohiks ka puu ja juurvilju süüa. aga ma niii armastan neid.
Minu "ürituse" paar esimest päeva kulgesid üpris korralikult ja mõtlesin juba, et tubli-tubli, hakkame kohe asjaga pihta. Ja siis said mul aias ploomid valmis :D Ma ei söönud neid sugugi mõõdutundetult, aga nagu suhkrunäljas loom minu sees oleks seejärel lahti pääsenud. See nõudis aina veel ja veel süsivesikuterikast toitu ja nii ma andsin alla. Lükkasin LCHF edasi, kuni see kiusatus on läbi :P Aga ehtsat võid eelistan ma margariinile juba ammu, nüüd hakkasin hommikukohvi sisse piima asemel vahukoort panema. Mõnus on ja kõht seisab rahulikult kauem täis.
Postita kommentaar