Esmaspäev, 9. mai 2022

9.mai ja venelased

 Mõnes mõttes kartsime me kõik seda 9.maid. Meie jaoks pole see mingi tore päev, aga venkude jaoks nii siin- kui sealpool piiri on see väga oluline püha. Ja selleks, et see oleks piisavalt võimas, pole ükski hind liiga kõrge.

Eelkõige kartsime, mida on oodata suure Venemaa poolt. Kas väike Punn üritab ennast suuremaks puhuda tuumalöögi abil või kasutab pidupäevakõnes mingeid muid ähvardusi, mis lasevad tal ja tema riigil jätkuvalt paista "võitjana". Kummaline ja ootamatu, aga seda ei juhtunud. Ei ähvardusi ega "Suure Võidu" kinnitust. Muu propagandamöla oli ikka, aga tunduvalt väikesemas kontsentratsioonis. Kas tõesti väike Punn on aru saanud, et ta on selles sõjas kaotaja ega soovi kedagi läänes enam rohkem vihastada? Muidugi, me ei tea, mis tal varrukas on, aga Euroopa ühtsus on ennast üha paremini väljendanud. Ehk siiski võidab demokraatia, mitte diktatuur, kui valitsemismeetod.

Teiseks, ka siin Eestimaal, paistis see päev kulgevalt suht rahumeelselt. Isegi Aljosha külastajate arv oli väiksem, kui prognoositud. Intsidente, kui kedagi türmi viidi, oli ka vähe. Aga samas ma olen Andrus Ansipiga ühte meelt, nii nagu15 aastat tagasi, kui ta selle kuju lasi teisaldada, vaatamata sellele, et see põhjustas majandusele üksjagu sanktsioone. Näiteks meie firma ei saanud 5 aastat otse Venemaalt sütt osta, vaid kogu äri käis läbi Läti, kus otseloomulikult lisandus hinnale  sealne kasum. Nüüd soovitab meie endine peaminister mitte pikendada nende venelaste elamislubasid, kes töötavad meie riigi ideoloogiale vastu. Loogiline samm, ja vihahoos  ma hetkel kujutan isegi ette busse või ronge, mis sellist kontingenti Vene piirile transpordivad. Nii nagu omal ajal eestlasi küüditati.

Aga samas on ka huvitavad arutluskäigud, et kes me ikkagi oleme. Pärast 50-aastast nõuka (ehk Vene) okupatsiooni. Ehk kes on meid kui rahvust mõjutanud? Sellele küsimusele vastust otsima ajendas mind Indigoaalase kirjutis ja selle all olevad kommentaarid. Ka mina olen enamuse oma elust elanud nõuka võimu all, aga ometi ei arva ma, et olen osa vene kultruuriruumist. Ma oskan vene keelt väga hästi, omal ajal käisin isegi vene keele oliümpiaadidel, aga ikkagi ei võtnud ma vene värki omaks. Ma ei suuda ka praegu vaadata vene krimifilme, mis on minu jaoks liiga jõhkrad. Samas ei meeldi mulle ka saksa kultuur, nende filme ei suuda ma samuti vaadata. Muidugi austan ma nende korra- ja tööarmastust, ja loomulikult oleme nende kultuurist mõjutatud. Aga ikkagi, kui ma hakkasin mõtlema, kelle kultuur meile kõige lähedasem on, jäin jänni. Jah, soomlased on meie sugulasrahvas, aga ikkagi on erinevused suured. Nüüd, kui nad ilmselt on loobunud venelastele meelejärgi olemisest ja kaaluvad NATOga liitumist, tunduvad nad juba palju meeldivamad. Lätlastega meil justkui peale ajalooliste kannatuste muud ühist ei ole, aga antud situatsioonis oleme samas paadis. Kõige kenam oli meie ajaloos Rootsi aeg, mis tõi haridust ja vabadust, aga tänapäevases kontekstis on ikkagi meie väärtushinnangud erinevad. Siiski, nii Rootsi kui Soome viimase aja arengud NATO suunas on vägagi tervitatavad.

Tänase päeva kommentaaridest jäid silma nii Prantsusmaa kui Saksamaa liidrite kõned. Ja see asjaolu, et väikese Punni kõrval võiduparaadil ei seisnud ühtegi teise riigi liidrit. Isegi mitte Lukashenkot. Putin on kaotanud maailma silmis. Nagu räägitakse, läheb ta pärast tänast pidupäeva operatsioonile, misiganes tal ka viga pole. Ja nagu juhtus omal ajal Savisaarega, kui sul pole enam tervist, kaotad ka võimu. Tahaks loota, et selles jubedas sõjas võidavad ikkagi euroopalikud väärtused. Nii meie kui ukraina rahva hüvanguks.

4 kommentaari:

reet ütles ...

Saksa filmidest tean tegelikult väga vähe, aga mõtlesin Indigoaalase juures kultuuriruumi all peamiselt inimeste üldist käitumist, suhtumist omandisse, seadustesse jne. Samuti seda, et eestlased on siiski pigem puhtusehoidjad, mittelagastajad, töökad, mitte looderdajad, viisakad, mitte tänavalesülitajad jne. Vene kultuuriruumiga tundub ainus seos olevat, et eestlaste kodud on külalistele mõnevõrra avatumad kui Lääne-Euroopas, aga ma ei ole ka korralikult statistikat teinud.
Ja loomulikult on Indigoaalase juures kõige asjalikum Notsu kommentaar, nagu ikka ja alati. :)

Bianka ütles ...

Tegelikult on see väga mitmekihiline teema, kes me, eestlased oleme. Õigus on kõigil, kes arvamust avaldasisd Indigoaanlase juures. Siiski erinevad mõtted selles osas, kellena me ennast ise näeme, kellena meid näevad teised maailma rahvad ja kellega on meil geneetiline ja kultuuriline ühisosa.

Kunagi kusagilt kuulsin, et meie geneetiline ühisosa venelastega on suurem kui soomlastega. No maitea... aga olgu kuidas on, keeleliselt oleme me soomlastega sama lähedased kui rootslased taanlastega. Laias laastus peetakse meid ikkagi Ida-Eurooplasteks rohkem kui põhjamaalasteks, kellena me ise tahaks olla.

Välismaal reisides saab huvitavaid peegeldusi, kuidas teised meid näevad. Algusaegade reismiste käigus kõnetati meid enamasti kui venelasi. Edaspidi on juhtunud ka, et meid rohkem peetakse soomlasteks. Aga nagu ma aru olen saanud, lisaks vabale enesekindlasele käitumisele, mis on omane põhjamaalastele, eristab meid ka see, kuidas me tippi anname. No nagu ei tahaks anda, sest see on ju "nende töö" ja kes meile igapäevase teenindamise eest peale maksab. Olen reisides püüdnud seda viga teadlikult parandada :)

Pean vist oma reismuljetest kujunenud identiteediteemast omaette postituse tegema. Muidu läheb kommentaar liiga pikaks.

Emmeliina ütles ...

kindlasti tee omaette postitus.

Eesti keele riigieksami (olin välisvaatleja) lugemisosa tekst:
Valdur Mikita Euroopa ja läänemeresoome vahel: üks inimene, kaks kultuuri (katkend teosest "Kukeseene kuulamise kunst" (600 sõna)
Mikita: Suur osa kultuurist on prügi, mis tuleks ära koristada.
1.Missugused tänapäeva ühiskonna nähtused ohustavad eesti kultuuri ja eestlasi?
2.Selgita, mis on Mikita teoses kultuuriprügi.
3.Iseloomusta eestlast kui läänemeresoomlast ja eestlast kui eurooplast tuues esile kaks ja kaks tunnust.

Mina jääksin jänni, nagu meie ajal öeldi.



TT ütles ...

Ei väsi kordamast, et vene rahvast võib päästa vaid totaalne sõjaline lüüasaamine, ainuüksi Kremli kääbuse kukutamisest ei piisa.