Minu ülevaatus

 No eelkõige on jutt ajendatud mu auto ülevaatusest.

Mul on enda arust täiesti tutikas auto, alles ma ta ostsin, aastal 2016. Ja meie armas Kevin ehk koer-pereliige saabus samal aastal.

No muidugi annan ma endale aru, et tibake aega on edasi läinud, Kevin pole enam kutsikas ja minu autol on ka vaja ülevaatust teha. Esimene kord oli see aastal 2020 ja selle tegi koos hooldusega vastava margi hooldufirma. Seega mul endal sellest erilisi mälestusi pole. Ise hooldasid-kontrollisid ja ise ka kinnitasid, et kõik on OK.

Jah, ma teadsin, et millalgi tuleb nüüd juba varem kui 4 aasta pärast uuesti ülevaatusele minna. Aga noh, uus auto ikkagi ja nagu kuulda oli, Maanteeamet saadab teate, kui see aeg käes on. Teadet polnud tulnud ja arvasin, et sel aastal pole veel probleemi.

Sel nädalavahetusel oli plaan minna oma sõbrantsidega iga-aastasele üksteise ülevaatusele. Kui ma hakkasin ennast selle  suurürituse jaoks üles lööma, ehk valisin ehteid, mida endale  külge riputada, siis vaatasin ka samas karbis olevat auto registreerimistunnistust. Ja "missa-kostad-kussa-pistad", auto ülevaatus oleks pidanud aset leidma juba kevadel. Kallil laupäevasel päeval polnud teha enam muud, kui loota, et mind ei kontrollita ka seekordse sõidu ajal, nagu viimase 5 kuu jooksul ja ma ei saa trahvi.  Nii ka läks.

Aga täna panin enda autokesele kohe ülevaatuse aja kirja. Vaatasin huviga, mis nad mu autoga seal kõik tegid. Kuigi mul on "uus ja vähesõitnud" auto, olin ikkagi mures. Sest see oli mu iseseisva autoomaniku esimene ülevaatus. Varem oli sellega tegelenud mu mees.

Ülevaatus lõppes õnnelikult ja mulle öeldi, et kõik on korras.

Korras oli ka mu isikliku ülevaatusega sõbrannade poolt. Ma nagu ei tahtnudki minna, sest olen juurde võtnud jms. Aga selgus, polnud nemadki paremini ajaproovile vastu pannud. Leppisime kokku, et ei hakka mõõtma-kaaluma, kes kõige paksem on.  Esiplaanil olev tütarlaps paistab ikkka kõige suurem :)

Aga muidu, täitsa kobedad mutid, kas pole?