Kalendri järgi ongi suvi, aga tegelikult on september ikka olnud rohkem sügise nägu. Sel aastal aga on ilm nagu juulis, päeval krutib temperatuuri 25 kanti päikese käes ja kuna aeg-ajalt antakse ka vihma, siis kõik lokkab. Eriti muidugi muru, mida peab tihedalt niitma. Sügist meenutab vaid see, et öösel on siiski jahe ja hommikul ei taha kaste lõunakski ära kuivada. Seetõttu peab muru niitmisega ootama õiget aega. Ja siiski on see nagu silo, nätske ja paks. Kuna mul pole kogujaga niiduk, pean pärast riisuma. Muruniitmisest räägingi nii palju seetõttu, et tüütu ja ei tahaks enam. Aga muidu olen ilmaga väga rahul.
Aed õitseb, nagu suvele kombeks. Üks floks, mis muidu esimesena õitsema läks ja siis ka esimesena ära närtsis, tegi võimsa taastulemise. Kui teistel floksidel tuli hahkhallitus kallale, siis see sort ei haigestunud.
Hortensiatega sama lugu. Kui teised põõsad muutusid määrdunudpunasteks, siis üks sort Phantom säilitas oma kauni õhetavroosa jume.
Siilkübarad õitsevad pikalt, ja kollane päevakübar on üldse väsimatu õitseja olnud kogu suve.
Ka lõvilõuad tegid uue tulemise. Kuna mul oli sel aastal saanud kogemata nii ilus kirju rida,kus erinevad värvid vaheldusid, siis otsustasin teha nii, nagu tütar, et lasta neil seemned valmida ja ise külvata. Seetõttu ei lõiganud ma pärast esimest õitsemist rootsikuid ära, nagu tavaliselt ja talusin neid õiteta varsi. Aga nüüd algas uus õitsemine, rikkalikum isegi kui esimene.
Maasikate korduvviljelev sort annab iga päev midagi suhu pista.
Roosid alustavad oma teist ringi. Tulipunane Kordes Brilliant ja valge Aspirin.
Hiidpäevalill avas oma esimese õie, kui teised juba enam-vähem läbi on saanud. Tal on igas lehekaenlas mitu õienuppu, niiet õisi jagub kuni öökülmadeni. Palju suuri lehti altpoolt võtsin ära, sest need varjasid roose.
Viimane, kollane päevaliilia näitab oma särava päikese värvi hiiglasuuri õisi veel mitmetel päevadel. See sort hakkas hiljem õitsema kui teised, aga kuna tal oli palju õievarsi, siis jätkub õisi veel tükiks ajaks.
Muidugi õitsevad ka tavapärased sügislilled nagu sügisaster ja helmikpööris koos roosa maraniga. Ainult gladioole mul sel sügisel pole, paar õit, mis tulid, olid nirud, teised varred kuivasid üldse ära.
Ilmad on imeilusad ja neid tahaks kuidagi veel ära kasutada. Laupäeval tähistasime tütre juures grillimisega nii kooli algust kui vanavanemate päeva. Kuna järve ujuma minekuks on siiski vesi jahedavõitu, siis pühapäeval otsustasin siseujulasse minna ja oma kilomeetri ära ujuda. Graafik on mul selline, et 500 m ujun, siis käin saunas ja seejärel ujun teise 500m. Kuna mu põlv enam kõndida palju ei võimalda, siis ujumine on selline sportimise viis, mis liiga ei tee. Kuigi see mulle ju meeldib, aga pean tunnistama,et see oli esimene kord sel aastal pärast Toomase surma. Muidu käisime ikka kahekesi, aga üksi oli raske ennast sundida ujulasse minema. Nüüd on algus tehtud ja loodan, et see saab mu igapühapäevaseks rutiiniks, nagu see varem oli,
Ilusatest ilmadest veel niipalju, et ka sel nädalal on neid veel tulemas ja nii pidasin plaani, et võiks kuhugi koos peikaga minna. Kuna ma teadsin, et tal on üks maja remontimise projekt pooleli, siis ootasin pühapäevaõhtuni, et küsida, kaugel ta oma töödega on ja kas tal ka minu jaoks aega on. Vastus oli ootuspärane, et töö alles pooleli ja enne aega pole, kui ettevalmistatud lauad on oma kohale maja katusealusele naelutatud.
Ütlesin, et võtku kedagi appi, siis läheb kiiremini. Tema vastu, et pole sellist inimest, keda kutsuda ja ilusad ilmad tuleb ära kasutada, et töö tehtud saaks. Selge, ei maksa unistada, et ilusa ilmaga minuga aega veeta saaks. Ütlesin siis, et eks me või ju ka halva ilmaga koos kuhugi minna. Et kui mina tulen tema linna teatrisse, kas võtan talle ka pileti või ei söanda ta avalikus kohas minuga ennast näidata. Eks jutud või jõuda tema eks-naiseni ja ega mina ei tea, kui lõplik nende lahkuminek on. Sellele küsimusele ma vastust pole saanud. Kõnekas vaikus...
