Enne ja nüüd

 Hakatuseks pean ilma kiitma. Kui üks ilmatark ennustas, et mai lõpus tuleb kuumalaine ja teine ähvardas, et meid tabab veel üks külmaperiood, siis õnneks polnud kummalgi õigus. Tuli just selline mõnus parasvöötme kliimaga kevad, paistis päike ja sai ka vihma. Tulbid pidasid seetõttu kaua vastu ja muud õitsevad põõsad rõõmustasid samuti silma. Muru ei pidanud liiga sageli niitma ja kasta polnud ka eriti vaja. Umbrohule muidugi meeldis selline ilm. Aga selle vastu aitavad nobedad näpud. Minu omad olid esialgu mu selle kevade suurprojektiga hõivatud. 

Alustame päris algusest. Kui ma oma praegusesse aeda kolisin, siis esimese asjana hakkasin tütre rajatud istumisnurga asemele lillepeenart rajama. Tellisin koorma mulda ja asusin tööle. Varem olid seda ala ümbritsenud kenad puidust aiapiirded, aga tormiga lendu läinud naabri batuudiga kokkupõrke tagajärjel jäid püsti vaid toetavad postid.

Kuna plangud olid tegelikult terved, aga asusid tütre kodu juures, siis võttis aega, kuni ma järgmise etapi ette võtsin. Vedasime plangud minu juurde, selleks oli vaja orgunnida transport. Peitsisin need ära ja  kinnitasime piirded postide külge. Pärast seda nägi peenar välja selline.

Möödunud kevadel oli mul plaan panna peenrapiire ja ühtlasi laiendada peenart, sest suurte taimede juured olid juba täitsa maapinnal ja uut mulda oli hädasti juurde vaja. See omakorda eeldas kompostihunniku tühjaks tegemist. Seda oli nagunii vaja teha, sest ta kippus lagunema ja vajas kõpitsemist. Üllatuslikult oli kõdunemata kiht üsna õhuke ja alt tuli vastu ilus kompostimuld.

Üks raske tööpäev  kulus selle tühjendamise peale.

Mu selg ja liigesed said kõvasti vatti ja mõtlesin, et puhkan veidi, käin massaazis ja alles siis, kui selg paranenud, kaevan peenra laiemaks ja paigaldan piirde. Tänu soodsale ilmale suutsin selle töö siiski järgmisel päeval ära teha. Kandsin juurde mulda, mis kompostist sain. Seda jäi veel ülegi, saab ka teistele peenardele lisada.

Ja lõpptulemus sai siis selline. 

Kuna mul polnud oma tublit tööd võimalik kellelegi teisele näidata, sest tütar oli komandeeringus, siis pidin oma suursaavutuse blogisse jäädvustama. Tegelikult oli see töö mulle praeguse tervise juures pisut üle jõu käiv, aga kuna piire oli juba ostetud, siis ei saanud ka tegemata jätta.  Olen enda üle nii uhke, et

ära tegin. Siiski otsustasin, et niipea mingit uut projekti ei planeeri. Lepin sellega, mis on.

Ilm on jätkuvalt hukas

 Kuigi päeval on tihti näha päikest, aga soe pole ikkagi. Öökülmad on natuke tagasi tõmmanud, või olen mina loobunud selle pärast muretsemast. Kui ühel ööl ärkasin ja kraadiklaas näitas -2, siis võtsin taskulambi ja läksin ikkagi pimedas liiliaid katma. Kõiki ei näinud ega jaksanud katta. Siiski on liiliad enam-vähem ühtmoodi elus, nii need, mida katsin, kui need mida ei katnud. Mõningaid  külmakahjustusi on küll näha. Nii ei teagi, kas sest öisest katmisest oli abi või tegin pimedas tallamisega hoopis rohkem kahju. Hommikul oli maa valge ja tulbid longus. Aga hiljem tõusid nad jälle püsti. Murtudsüda oli nii suur, et tema katmisest loobusin. Tunduski, et õied on kahjustada saanud. Nüüd aga on seegi taim pisut kosunud ja hakkab isegi natuke õitsema. 

Hakkan üha rohkem kalduma selle poole, et katsugu nüüd taimed ise ilma minu abita hakkama saada. Tugevamad jäävad ellu. Seda võib öelda ka tulpide kohta. Tänavune hahkhallitus kahjustas neid kõvasti, aga mõned olid ikkagi nii tugevad, et nägin päris palju õisi.

Murelid, ploomid ja kirsid õitsevad ja eks paista, kas külm näpistas õied ära. Vähemalt on õisi pikalt saanud imetleda. Ka mu roosa toomingas aia ääres pakub silmailu.

Täna on meie kandis kõva tuul. Prügikast sõidab mööda terrassi nagu purjekas. Katsusin siis ilmateadetest uurida, missugune tuule kiirus on. Mul on nagu meeles varasemast, et üle 20m/s on kõva tuul. Aga tänaseks pakkus mu telefoni ilmateade kiiruseks 7 m/s. No see pole kellegi tuul. Kusagilt internetist leidsin, et tuule kiirus on 50 km/h. Kas see tähendab siis 50000:3600 ehk siis 14m/s. No tundub küll tugevam tuul olevat. Eks õhtul AK ütleb, kuidas päriselt oli ja kui suuri kahjustusi tekitas.

Saatus

Muidugi tuleb juttu hea blogisõbra Lendava Konna uuest raamatust "Esimesed 100. Saatus". Kuigi raamatuesitlused aina jätkuvad, siis minul on autogrammiga eksemplar käes ja läbi loetud.

See raamat on järg eelmisele raamatule "Esimesed sada. Segadus". Need raamatud räägivad ühe mehe elust alates NSVL aegadest kuni tänapäevani, isegi veidi tulevikust. Ajastukohast äratundmisrõõmu jagub meie põlvkonna inimestele kuhjaga. Siduvaks niidiks on suhted 100 naisega tema kirjul eluteel, mis lõpuks viivad oma saatusega kohtumisele, mis tõmbab naiste loetelule joone alla.

Selle tekstiga tutvustasin Konna raamatut mõnes FB grupis. Aga oma blogis on vaja ikka rohkem tagamaid lahti rääkida. Tunnen hr. Konna nüüd juba 15 aastat. Oleme kohtunud nii isiklikult kui ka interneti erinevaid kanaleid kasutades suhelnud. Eriti tihedalt toimus see algusaegadel, kui meie blogiseltskond aktiivselt kirjutas ja üksteise postitusi kommenteeris. See oli üks omapärane suhtluse vorm, mis minu muidu igavapoolsesse argiellu palju emotsioone tõi. Ja olgem ausad, nii mõnigi meist oli tol ajal natuke Konnasse armunud. Niiet seda uut raamatut oodates olin natuke elevil, kuidas on kajastatud kogu meie seltskonna naiste suhted Konnaga. Ma küll ei kartnud, et ma "Konna 100 naise listis" äramärkimist leian,  sest sedasorti suhteid meil polnud. Aga ikkagi tuli ette nii flirti kui piiripealseid vestlusi. Meie tolleaegse naiskollektiivi rahustuseks pean ütlema, et blogisuhtlusest raamatus juttu pole ja keegi ei pea kartma enda paljastamist.

 Olles lugenud kõiki nelja V.L.Konna raamatut, peab mainima, et kõige sümpaatsem tegelane neis oli Armand, aga "100 esimese" kahe osa vahel on toimunud samuti positiivne areng. Kui "Esimesed 100. Segadus" muutus mulle natuke tüütuks, sest stseenid olid üsna üheülbalised, stiilis "tulin,nägin, võitsin (ehk skoorisin)", kus vaheldusid vaid naiste juuksevärv, jalgade pikkus või tegevuspaik, siis teine osa oli tunduvalt sisukam. Siin polnud naised mitte lihtsalt objektid, vaid juba tegelased mina-jutustaja elus. Ka olustikku oli huvitavamalt kajastatud.

Küllap mõjutab mu arvamust see, et Konna juttude järgi tean ma selleaegseid tegelikke tagamaid paremini. Ja olen kindel, et selle raamatu minategelane pole autor ise, vaid koondkuju tolleaegsest meeste elust ja  valikutest.

Seega soovitan soojalt see raamat soetada ja läbi lugeda, ka neil, kellele "Segadus" väga ei meeldinud.