teisipäev, 3. august 2010

Tundehetk


Kuigi ma ise luuletusi kirjutada ei oska, siis luuleliseks lähen mõnikord ikka. Teiste poolt kirjutatu abil.

Seda tohutult kuuma ja tundeküllast 2010.a.suve võiks jääda meenutama Leelo Tungla luuletus:



See ainumas, seesama lahendus

mõrule tarkusele,
külmale teadmisele,
kibedale abitusele,
ülekeevale jõule,
tigedale tüdimusele,
väsimusele, väsimusele,
igatsusele
haprale usule,
lamedale tuimusele,
tumedale aimusele

üksainus seesama
lahendus:
armastus.

Tuhandenäoline, ainukordne,
ainsanäoline, tuhandekordne
armastus,
milles rõõm mõõdab su suurust,
mure muudab su sügavust.


Need luiged oma poegadega... Kui nad oleksid maalitud või padjale tikitud, siis tunduks see naivismi või kitšina. Aga nähes neid niimoodi ehedas looduses, oli lihtsalt imeline. Eriti veel sobival hetkel ja vastavas meeleolus...

4 kommentaari:

neiud ärevil ütles ...

Armastus muudabki ju kõik meie ümber ilusaks.

muusake ütles ...

Ja armastus on kõige lahendus... Armastuse tungal.

sjgelle ütles ...

Loen nüüd Underi elulugu ja võin selle põhjal kinnitada: armastus ajab looma, vähemasti on ta üks allikas, kust saab juua.

(Muide, pole seda luuletust enne kuulnud.)

soodomakomorra ütles ...

ainuüksi selleks on juba sind ja su blogi vaja,et mul oleks ülimalt kahju, kui ma sellest luuletusest oma elus oleksinilma jäänud.

mind võib vabalt edasi harida ja maailma seeläbi natuke paremaks muuta:)