Kuigi ma ise luuletusi kirjutada ei oska, siis luuleliseks lähen mõnikord ikka. Teiste poolt kirjutatu abil.
Seda tohutult kuuma ja tundeküllast 2010.a.suve võiks jääda meenutama Leelo Tungla luuletus:
See ainumas, seesama lahendus
mõrule tarkusele,
külmale teadmisele,
kibedale abitusele,
ülekeevale jõule,
tigedale tüdimusele,
väsimusele, väsimusele,
igatsusele
haprale usule,
lamedale tuimusele,
tumedale aimusele
üksainus seesama
lahendus:
armastus.
Tuhandenäoline, ainukordne,
ainsanäoline, tuhandekordne
armastus,
milles rõõm mõõdab su suurust,
mure muudab su sügavust.
Need luiged oma poegadega... Kui nad oleksid maalitud või padjale tikitud, siis tunduks see naivismi või kitšina. Aga nähes neid niimoodi ehedas looduses, oli lihtsalt imeline. Eriti veel sobival hetkel ja vastavas meeleolus...
4 kommentaari:
Armastus muudabki ju kõik meie ümber ilusaks.
Ja armastus on kõige lahendus... Armastuse tungal.
Loen nüüd Underi elulugu ja võin selle põhjal kinnitada: armastus ajab looma, vähemasti on ta üks allikas, kust saab juua.
(Muide, pole seda luuletust enne kuulnud.)
ainuüksi selleks on juba sind ja su blogi vaja,et mul oleks ülimalt kahju, kui ma sellest luuletusest oma elus oleksinilma jäänud.
mind võib vabalt edasi harida ja maailma seeläbi natuke paremaks muuta:)
Postita kommentaar