Keda valida?

Tegelikult valisin juba ära. Aga selle küsimusega vahtisin mõne aja tõtt küll. Erakond, keda valida, oli selge, aga isik, kelle nime taha ristike teha, jäi lahtiseks. Ja see pole mitte esimest korda, kui minu valimisringkonnas pole ühtegi mulle meeldivat kandidaati. Kõrval linna valimisringkonnas on mitu tuntud nime, aga meil vaid üksainus, ja seegi pole eriti sümpaatne tegelane. Kus on minu peibutuspart?

Aru ma ei saa, miks minu erakond mind niimoodi peedistab. Kas meie valimisringkond on nii väike, et siia ei raatsita panna häälemagneteid või ollakse seal "tagatubades" kindlad, et nende põlises kantsis saavad nad valitud enivei, olgu nimekirjas kes tahes. Mina olen oma otsuses üsna kindel ja minu hääle nad ka said. Ei andnud ma seda jonni pärast nimekirja esinumbrile. Seda meest ma ei ole nõus valima, kuigi ma oma häälega ta riigikogusse aitan. Olgu pealegi, ega ta rumal pole, vaatamata oma mölapidamatusele. Oma hääle pidin andma seega kellelegi, kellest ma mitte midagi ei tea. Valisin siis ühe NAISE.

Siit ka minu ettepanek. Valimisnimekirjas võiks olla võimalus, et valin lihtsalt erakonna, kui minu ringkonnas meelepärast kandidaati pole. Ja need ebaisikulised hääled võiks üle kanda neile ükskõik mis ringkonnas kandideerijatele, kes isiklikult rohkem hääli on kogunud. Et nii seda tagatubades valmis tehtud järjekorda veidi kõigutada. Tegelikukult võiks kogu ülekantavate häälte süsteem käia nii, et edasi antakse mitte partei etteantud nimekirja alusel, vaid selle järjekorra alusel, kes kandidaatidest ise rohkem hääli on saanud. Siis oleks valijal kasvõi natukegi tunnet, et tema valib, kes konkreetselt istub edaspidi parlamendis. Ja see, kes on rahva ees oma margi täis teinud, sinna enam ei saa.

Mida soovitada aga neile, kes ei oska isegi erakonda eelistada? Oma otsuse tegemisel ei tasuks liiga tõsiselt võtta kõiki neid üleelusuurusi lubadusi. Need on mõeldud lollide häälte püüdmiseks, kes ise mõelda ei oska. Ei näita need ei armastust ega hoolimist valijast. Rääkimata juba sellest, et enamikku lubadustest pole võimalik täita. Raha ja kompromissid koalitsiooniparneritega mängivad ju hiljem põhirolli.

Iga valimislubaduse puhul peaks küsima, et kui te kuhugi raha juurde annate, siis kellelt te ära võtate? Tuleks meenutada iga partei senist tegevust ja mõelda, kas nende uued lubadused üldse haakuvad senise poliitikaga. Nende puhul, kes seni midagi pole suutnud korda saata, jääb vaid toetuda heale usule ja värske liidri isikuomadustele. Selle veksli saab mängu panna vaid ühe korra. Kuigi siiani on praktika näidanud, et need vekslid on välja lunastamata jäänud. Siiski tuleks ka uutele ideedele võimalus anda, muidu jääb kogu õhkkond liiga sumbunuks.

Nagu elus ikka, ei maksa sõnad midagi. Neid võib küll hiljem meelde tuletada, et sa ju ütlesid või lubasid, aga see ei muuda tegelikkust. Me ei hinda päriselus teisi inimesi mitte ilusa jutu järgi, vaid nende tegude põhjal. Ja selle alusel, mida me arvame, et neilt tegelikult oodata võib varasema käitumise põhjal. Miks peaks erakondadesse ja nende lubadustesse teisiti suhtuma, kui näiteks pruuti moosivatesse peigmehekandidaatidesse? Kui mõni lubab sind eluaeg kätel kanda, kas sa siis usud seda sõna-sõnalt? Muidugi mitte, otsustad ikka selle järele, mis mees ta muidu on ja mida ta tegelikult sinu heaks teinud on. Kui teine kandidaat lubab sulle kinkida mesinädalateks kauni puhkusereisi, aga endal pole raha isegi üüri maksmiseks, kas pead seda lubadust reaalseks? Ei ole mõtet unistada miljonäriprouale kohasest tulevikust, kui kõik peigmehekandidaadid on üsna keskmise sissetulekuga. See, mida neil pakkuda on, pole küll kaugeltki täiuslik, aga mõnel on parema tuleviku jaoks realistlikumad plaanid, teine aga on vaid unistaja. See erakond, keda mina eelistan, on küll öelnud valesid asju, aga nende tegudel pole viga midagi.

Väga palju sõltub tegelikus riigi juhtimises sellest, kui ühtne on erakond ja kuidas on seal võim jaotunud. Kuidas jagatakse olulisi ametiposte, kas truudele järelekiitjatele või võimekatele inimestele. Kui palju seal üldse on võimekaid inimesi. Missugune on oskus ja tahe teha koostööd teiste jõududega, sest keegi ei hakka valitsema üksi.

Ei maksa ajada segi partei ja mõne üksiku liikme tegusid. Igas seltskonnas leidub mõni võimuahne või ennasttäis liige. Siiski ei tasu selle põhjal otsustada kogu erakonna üle. Ükski neist pole vigadeta, aga kust võtta paremaid? Riik vajab juhtimist ja kedagi me peame sellesse ametisse volitama. Valimata jätmine on suurim lollus. Isegi kui teie meelest on valida halva ja veel halvema vahel, tuleks seda teha. Sest nagu vaimukalt ja piltlikult tehti selgeks NO99 lavastuses "Ühtse Eesti suurkogu", et kuigi teie ei taha tegelda poliitikaga, siis poliitika tegeleb teiega nagunii.