esmaspäev, 28. veebruar 2011

Keda valida?

Tegelikult valisin juba ära. Aga selle küsimusega vahtisin mõne aja tõtt küll. Erakond, keda valida, oli selge, aga isik, kelle nime taha ristike teha, jäi lahtiseks. Ja see pole mitte esimest korda, kui minu valimisringkonnas pole ühtegi mulle meeldivat kandidaati. Kõrval linna valimisringkonnas on mitu tuntud nime, aga meil vaid üksainus, ja seegi pole eriti sümpaatne tegelane. Kus on minu peibutuspart?

Aru ma ei saa, miks minu erakond mind niimoodi peedistab. Kas meie valimisringkond on nii väike, et siia ei raatsita panna häälemagneteid või ollakse seal "tagatubades" kindlad, et nende põlises kantsis saavad nad valitud enivei, olgu nimekirjas kes tahes. Mina olen oma otsuses üsna kindel ja minu hääle nad ka said. Ei andnud ma seda jonni pärast nimekirja esinumbrile. Seda meest ma ei ole nõus valima, kuigi ma oma häälega ta riigikogusse aitan. Olgu pealegi, ega ta rumal pole, vaatamata oma mölapidamatusele. Oma hääle pidin andma seega kellelegi, kellest ma mitte midagi ei tea. Valisin siis ühe NAISE.

Siit ka minu ettepanek. Valimisnimekirjas võiks olla võimalus, et valin lihtsalt erakonna, kui minu ringkonnas meelepärast kandidaati pole. Ja need ebaisikulised hääled võiks üle kanda neile ükskõik mis ringkonnas kandideerijatele, kes isiklikult rohkem hääli on kogunud. Et nii seda tagatubades valmis tehtud järjekorda veidi kõigutada. Tegelikukult võiks kogu ülekantavate häälte süsteem käia nii, et edasi antakse mitte partei etteantud nimekirja alusel, vaid selle järjekorra alusel, kes kandidaatidest ise rohkem hääli on saanud. Siis oleks valijal kasvõi natukegi tunnet, et tema valib, kes konkreetselt istub edaspidi parlamendis. Ja see, kes on rahva ees oma margi täis teinud, sinna enam ei saa.

Mida soovitada aga neile, kes ei oska isegi erakonda eelistada? Oma otsuse tegemisel ei tasuks liiga tõsiselt võtta kõiki neid üleelusuurusi lubadusi. Need on mõeldud lollide häälte püüdmiseks, kes ise mõelda ei oska. Ei näita need ei armastust ega hoolimist valijast. Rääkimata juba sellest, et enamikku lubadustest pole võimalik täita. Raha ja kompromissid koalitsiooniparneritega mängivad ju hiljem põhirolli.

Iga valimislubaduse puhul peaks küsima, et kui te kuhugi raha juurde annate, siis kellelt te ära võtate? Tuleks meenutada iga partei senist tegevust ja mõelda, kas nende uued lubadused üldse haakuvad senise poliitikaga. Nende puhul, kes seni midagi pole suutnud korda saata, jääb vaid toetuda heale usule ja värske liidri isikuomadustele. Selle veksli saab mängu panna vaid ühe korra. Kuigi siiani on praktika näidanud, et need vekslid on välja lunastamata jäänud. Siiski tuleks ka uutele ideedele võimalus anda, muidu jääb kogu õhkkond liiga sumbunuks.

Nagu elus ikka, ei maksa sõnad midagi. Neid võib küll hiljem meelde tuletada, et sa ju ütlesid või lubasid, aga see ei muuda tegelikkust. Me ei hinda päriselus teisi inimesi mitte ilusa jutu järgi, vaid nende tegude põhjal. Ja selle alusel, mida me arvame, et neilt tegelikult oodata võib varasema käitumise põhjal. Miks peaks erakondadesse ja nende lubadustesse teisiti suhtuma, kui näiteks pruuti moosivatesse peigmehekandidaatidesse? Kui mõni lubab sind eluaeg kätel kanda, kas sa siis usud seda sõna-sõnalt? Muidugi mitte, otsustad ikka selle järele, mis mees ta muidu on ja mida ta tegelikult sinu heaks teinud on. Kui teine kandidaat lubab sulle kinkida mesinädalateks kauni puhkusereisi, aga endal pole raha isegi üüri maksmiseks, kas pead seda lubadust reaalseks? Ei ole mõtet unistada miljonäriprouale kohasest tulevikust, kui kõik peigmehekandidaadid on üsna keskmise sissetulekuga. See, mida neil pakkuda on, pole küll kaugeltki täiuslik, aga mõnel on parema tuleviku jaoks realistlikumad plaanid, teine aga on vaid unistaja. See erakond, keda mina eelistan, on küll öelnud valesid asju, aga nende tegudel pole viga midagi.

Väga palju sõltub tegelikus riigi juhtimises sellest, kui ühtne on erakond ja kuidas on seal võim jaotunud. Kuidas jagatakse olulisi ametiposte, kas truudele järelekiitjatele või võimekatele inimestele. Kui palju seal üldse on võimekaid inimesi. Missugune on oskus ja tahe teha koostööd teiste jõududega, sest keegi ei hakka valitsema üksi.

Ei maksa ajada segi partei ja mõne üksiku liikme tegusid. Igas seltskonnas leidub mõni võimuahne või ennasttäis liige. Siiski ei tasu selle põhjal otsustada kogu erakonna üle. Ükski neist pole vigadeta, aga kust võtta paremaid? Riik vajab juhtimist ja kedagi me peame sellesse ametisse volitama. Valimata jätmine on suurim lollus. Isegi kui teie meelest on valida halva ja veel halvema vahel, tuleks seda teha. Sest nagu vaimukalt ja piltlikult tehti selgeks NO99 lavastuses "Ühtse Eesti suurkogu", et kuigi teie ei taha tegelda poliitikaga, siis poliitika tegeleb teiega nagunii.

11 kommentaari:

muusake ütles ...

Mul on ka väga oma nägemus, kuid leian, et kui kogu viisakas Euroopas elatakse proportsionaalse tulumaksuga, siis miks meie kuidagi ei saa sellest üle ega ümber? Jah, olen tulumaksufriik ja valin selle järgi. Saab siis sellest asja või mitte. Ja üksikkandidaati ka seekord valida ei saa, sest meie ringkonnas õiget pole!
http://www.kesknadal.ee/uudised?id=14329
See mõte, et kes millestki kaotab ja kes millestki võidab on ka ammu selgeksmõeldud. Elaksin ühtsemalt ja vaesemalt, seda enam et nii väikese rahvana, nagu me ju oleme.
On siis vaja pidevalt maailmas oma majandusimedega kogu aeg silma paista? Ja kelle arvelt? ;)

muusake ütles ...

Artiklis on üks tore tulumaksulugu, aga üldiselt valin parteid, kes teles mälumängu võitis. Targad inimesed ikka ennekõike... Jõudu kõigile valivatele!

Bianka ütles ...

Ma juba ehmatasin sõnatuks, et sa oled Kesknädala püsilugeja...

Mis tulumaksu puutub, siis selline mudel saab minu arust tõrgeteta toimida siis, kui riigis on juba teine rikaste põlvkond, kes pärib eelmise põlvkonna vara ja kellel rikkuse juurdetulek enam nii oluline ei ole. Ka on juba rajatud stabiilne platvorm ettevõtluseks ja pole vaja enam nii palju juurde investeerida. Praegu aga viiksid rikkad ettevõtluse, töökohad ja maksud lihtsalt riigist minema ja kasu poleks sellest kellelgi. Riigikassasse raha rohkem laekuma ei hakkaks. Maksusüsteem on minu meelest väga tundlik valdkond. Ettevõtjad on nii kaua korralikud maksumaksjad, kuni nad leiavad, et maksud on mõistlikud. Kui aga üle pingutatakse, siis hakatakse otsima nende maksmisest kõrvalehiilimise teid. Neid on alati. Nagu juhtus selle auto erisoodustuse maksuga. Kuni see oli 2000 krooni, ei viitsinud keegi sellest kõrvale hiilida, Kui aga tõsteti kahekordseks, ei maksa enam keegi. Riigikassasse laekumine mitte ei kahekordistunud, vaid vähenes.

Minu arust maailm muutub ja need vanad riigid on hakanud ka oma senist poliitikat ümber vaatama, nüüd kus näljased idaeurooplased neile konkurentsi pakkumas on. Sama lugu, nagu sellega, et Soome ametiühingud on oma ettevõtlusele juba kena käki keeranud. Töötajad mitte ei saa paremaid tingimusi, vaid jäävad oma tööst ilma, sest ettevõtted kolivad mujale (näiteks Eestisse). Või ei planeerita enam lendamist Finnairiga, sest need alailma streigivad.

muusake ütles ...

Head mõttekäigud, kuid minuarust võiks olla üldse rohkem debatte, et mis saaks siis kui...läheksime seda või teist teed? Ja nii saaks kompleksivabalt eri stsenaariume läbiarutleda, mõelda. Sama ka selle paljukirutud Eesti riigi tulevikuvisiooniga. Alati on olemas mitu head või mitu halba teed või võimalust. Kunagi ei ole nii, et on ainult ÜKS võimalus, üks hea partei. Aga praegu on kõik omakasuks maskeerunud ja raske on näha täiesti objektiivseid tulevikunägemusi... Mulle näib, et Eesti on valinud praegu hästi äärmusliku tee, aga tahaks midagi natuke pehmemat, inimlikumat ja aeglasemaid teid riikide edulugudesse. A-la ,,Eesti on ikka ja alati nii väike ja nii tubli,,,:)

Eve Piibeleht ütles ...

Olen Sinuga, Bianka, sajaprotsendiliselt nõus selle maksunduse koha pealt. Tõde, et rikkuse ümberjagamine ei tee vaeseid rikkamaks, vaid viib edasipüüdlikud inimesed lõplikult kuhugi piiri taha, ei jõua kahjuks paljudele kohale. Heanäide ka selle erisoodustusmaksu kohta, ka meie enne maksime - ja nüüd mitte. Sama juhtub tulumaksuga. Kõrgepalgalised kohad on rahvusvahelistes organisatsioonides ja need korraldatakse niimoodi ümber, et maksubaas läheb kuhugi teise riiki. Nii lihtne see asi tegelikult ongi.

soodoma ja gomorra ütles ...

Hääletatud:)

p.s. kas sa Bianka lähed kergesti riidu:)?

Bianka ütles ...

Tahaks öelda, et olen rahumeelne inimene, aga poliitikateemalisest vaidlusest katsun parem hoiduda. Seeei paranda maailma ega veena kedagi ümber, aga sõpradest võib ilma jääda. Või vähemalt mõneks ajaks omavahel turri ajada :D

muusake ütles ...

Kui veel maksudest naksutada, siis-
(Praegu aga viiksid rikkad ettevõtluse, töökohad ja maksud lihtsalt riigist minema...) Kuhu need rikkad siis oma ettevõtluse viiksid? Kas sinna, kus progresseeruvat tulumaksu veel ei ole- Venemaa, Läti, Leedu VÕI sinna kus progresseeruv tulumaks ammu olemas- Soome, Rootsi, Saksamaa? Ja siis on ju veel ka see ettevõtete tulumaks?

Bianka ütles ...

Tunnistan ausalt, et nii tark ma pole, et teaks kõigi maade maksuseadusi. Aga need ettevõtjad (eriti rahvusvahelised firmad), kellel on suurm haare, nemad teavad. Loen Äripäeva ja seal ikka aeg-ajalt valgustatakse skeeme, kuidas makse on optimeeritud.

Umbes nii, et emaettevõte registreeritakse kusagil maksuparadiisis Neitsisaartel või Kaimani saartel vms. Tööd tehakse tütarettevõtetes Hiinas, Bulgaarias, Rumeenias (ma ei tea, kus soodne on, aga ida-euroopa ja aasia on selliseid maid täis). Saksat-Soomet- Rootsit ei vali loomulikult keegi (naerukoht!) Nende maade kapital kipub hoopis kodumaalt lahkuma. Sellepärast tahakski Merkel kõigile peale suruda ühesugused maksuseadused. Paraku pole see reaalne. Mõni alltööhange võib jääda ka Eestisse. Kõrgepalgaliste juhtide palgad ja dividendid aga vormistatakse muudes maades, kuhu lähevad ka maksud (see on SUUR raha). Umbes nii see käib. Väiksematel tegijatel on jälle omad nipid, kuidas makse vältida.

Anonüümne ütles ...

Tere. Esialgu ma seostasin neid iga valimisringkonna sundnimekirju nn valimisvabadusega eelmise riigikorra ajast. Mina valiksin isiklikult praeguse peaministri, mida ma teha ei saa. Ta on selle valusa aja igati mehiselt vastu pidanud ja kõik sõnavabadusega seotud tobedused välja kannatanud. Selle erakonna nimekirjast vaatavad mulle vastu magusa naeratusega ilusat juuksetukakest omavad kutid, keda ma isegi tunnen ja tean. Valin hoopiski maamehe Toomas Marrandi. Reet

Bianka ütles ...

Valides Toomas Marrandi, valisid sina, Reet, peaministriks Sven Mikseri ja sa ei toeta Ansipi jätkamist. Need pole siiski isikuvalimised, vaid parteide valimised. Mismoodi hakkaks valitsema riiki sotsiaaldemokraadist peaminister, me ei tea. Nende suured lubadused aga tähendavad laenuvõtmist, et riigieelarvet tasakaalus hoida. Laenu tagasimaksmine ja intressid aga jääksid tuleviku tulude arvelt maksta. Tasuta hüvesid pole, nii lihtne see ongi. Sellepärast toetan ka mina Ansipit, et ta on suutnud riigi rahakotti tasakaalus hoida. Lisaks ka kõiki ministreid kontrollida suutnud, et omavahelist kaklemist pole olnud. See on taganud meile stabiilsuse. Mikser praegu veel selleks suuteline pole.