Eelmisel nädalal pidi meie kandis ilmselt valitsema mingi anomaalia või magnettorm. Mu nõudepesumasin läks katki ja seejärel keeldus koostööst ka muusikakeskuse CD-mängija. Kuna esimene masinavärk on eluliselt vajalik, siis panin enda remondimehe ootejärjekorda. Muusikakeskuse kohta mõtlesin, et on siis niiväga vajagi seda kodudiskot. Tuleb raadiost, mis tuleb. Ja parandada nii vana aparaati vaevalt saab, nagunii peab uue ostma.
Täna oli siis remondimehe ootamise päev. Ajaviiteks proovisin CD-mängijat. Korras nagu Norras... Loomulikult tekkis mõte, et, et äkki on nõdepesumasin samuti iseenesest korda saanud. Väheusutav, ja meister nagunii kohe saabumas.
Nagu taiplik lugeja juba arvata võib, nii oligi. Remondimehe käe all töötas masin nagu miilenki. Tundus nii, et viga hoopis selles, et ma pole teinud puhastustsükleid, mida teatud vahenditega umbes kord kvartalis peaks ette võtma. Ja nüüd on rasv kogunenud kuhugi ja tekitanud ummistuse, mille tõttu automaatika ei saanud aru, et pesutsükkel on läbi ega lõpetanud seda normaalselt. Ütlesin eneseõigustuseks, et kasutusjuhendist sellist nõuet puhastuseks polnud ma lugenud. Kui me nüüd kahekesi juhendit uuesti lugesime, siis esimese hooga see samuti silma ei hakanud. Ei olnud seda punkthaaval üles loetud hooldusnõuete loetelude pealkirjades ega ka kusagil mujal paksus kirjas. Siiski leidsime lõpuks selle soovituse üles, ühe muu jutu lõpulausena. No kuulge, nii ei ole aus. Nii oluline asi peaks ikka selgelt nähtavaks tehtud olema, kes see peenikest kirja loeb... Või ongi nii mõeldud, et käsitse oma kodumasinat valesti, nii et see ruttu läbi läheks ja sa uue ostaksid. Kui protestima hakkad, et sind pole hoiatatud, siis torgatakse su nina selle lause peale ja öeldakse, et oma viga. :D
Kui juba tuldud sai, siis vaatas meistrimees üle ka mu pesumasina ja jagas mõningaid nõuandeid. Rääkisime veel teistestki kodumasinatest ja nende hooldus- ja tagavaraosade nüanssidest. Mul oli hea meel, et mingit suurt viga polnud ja makstud visiiditasu eest sain palju kasulikku infot.
Mis ma tahan kokkuvõtvalt öelda. Kui mitmes kord ma imetlen noori ja oma ala hästi tundvaid meistrimehi. Kui mõnikord satub hulka mõni selline vanakooli mees eesti telefoni aegadest, siis te vist aimate juba, mida ma enamasti kogenud olen. Saamatus, aeglus ja vilets töö. Kes ei õpi, see ei söö (ei saa head palka ega ametit). Ja asi pole mitte ainult õppimises, vaid vajaliku töö õppimises. Kõik need pehmete erialade bakalaureused, keda me nüüd jätkuva tasuta kõrghariduse toel tohutute hulkadena koolitame, mis teenust nad meile tulevikus pakkuma hakkavad? On seal midagi sellist, mida me vajame ja mille eest me nõus oleksime maksma? Kõrgelt haritud sotsiaaltöötajaid, kes ei kujuta ennast ette vanuri p*****t pühkimas, pole ju eriti palju vaja? Ilmselt on meie riigil plaan toota hulgaliselt haritud töötuid, sest just niisugust hariduspoliitikat surub peale IRL ja tema valimislubadused olukorras, kus kõrgkoolides kohti on rohkem kui gümnaasiumilõpetajate arv. Aga kes vajalikke töid tegema hakkavad? Või on mõeldud nii, et leiba andva ameti õppimine kutsekoolis tuleb alles pärast kõrgkooli?
Lisatud:
Nagu selgus, käib ajakirjanduses just praegu samal teemal arutelu ja mulle meeldis Tiiu Randma artikkel. Samas asuvad süsteemis sees olevad inimesed vasturünnakule,kaitstes oma töökohti ja soovides, et kõik jääks nii nagu on. Sealjuures väites, et uuringute põhjal probleemi noortel kõrgkooli lõpetajatel töö leidmisel pole. Mulle tundub küll, et nende uuringutega on asi kahtlasevõitu. Umbes nii, et andke ette tulemus, mida soovite näha, ja küll meie leiame sobiva 100-liikmelise valimi, kes kinnitavad seda arvamust.
11 kommentaari:
"vanuri p*****t pühkima" hakkab sissetoodud filipiinlane, sest tema ei taha nii kõrget palka. Meie maal juba katsetatakse seda. Vanurid nagunii tahavad vaid ise rääkida ja keelt mõistmatu on sobiv kuulama.
Nali, naljaks, asi on tegelikult väga tõsine
See aeg on juba käes. Me võtame ikka veel tööjõudu juurde, kohtadele, kus palk juba väljaõppinud inimestel on 1200-1300 eurot kätte. Igale kohale on u 70 kandidaati. Testid läbib seitse, seitsmest proovipäevale tuleb kaks, tööle jääb üks ja see läheb ka kahe nädala pärast minema, sest töö on füüsiline ja liiga raske. Näide viimasest nädalast.
Väike täpsustus. Tagumikku pühivad ikka tasuta kutseharidusega hooldajad-põetajad. Sotsiaaltöötaja istub lauataga ja korraldab vägesid, teeb igasugu taastusplaane jne. Igatahes väga kaugel otsesest (füüsilisest) tööst abivajajatega.
Jah, miks ka mitte peale kõrgharidust kutseharidusse minna- minu enda näitel, kuid iseasi on see, kas seegi lõplik lahendus on. Hea haridusega hooldajal on üks samm Eesti Vabariigi uksest välja ja marjamaale...;)
Tahtsin öelda, et kõrgharidusega sotsiaaltöötajaid koolitakse nii palju, et kõik laua taha istuma ei mahu. Nii ka igasuguseid muid peeneid erialasid, millega hiljem erialast rakendust väga raske leida. Ja siis on see kõrgelt haritud inimene (õigusega) pahane, et miks riik mulle tööd ei ole. Ja sellesama sotsiaaltöötaja näitel pole ta ka nõus madalama tasemega hooldaja tööd tegema.
Seda ma ei tea, võib-olla vaadatakse riikliku tellimuse arvud üle ja ei koolitata edaspidi enam nii palju spetsialiste, kellele hiljem erialast tööd ei leidu. aga minu arust lapsepõlve pikenduseks igaks juhuks kõiki kõrgkooli saata rahva raha eest on suur priiskamine.
Ma ei taha ütelda, et vene ajal tulid kõrgkoolist tingimata mingid spetsialistid. Ütlus, et igale "tipikale" keskharidus oli mõnigi kord asjakohane.
Seevastu kaasajal on üldse kohatu rääkida, mõned erialad erandina, et kõrgkoolis koolitatakse spetsialiste. Kohati jääb mul küll mulje kõrgharidusest kui sellisest laiendatud huviharidusest. Ning need mõned erandiga erialad kõrgkoolis on võrreldavad ehk hea ning süvendatud kutseharidusega.
Jätan vahepealse mõttekäigu vahele ja jõuan selleni, et ega tänased tudengid eriti ei põegi nn. hariduse üleproduktsiooni pärast. Kõrgkooli diplom, eriti selle keskhariduslik (bakalaureus)osa on pigem linnuke CV-s "uutele väljakutsetele".
Veel mõttekäike vahele jättes jõuan aga põhilise sõnumini - haridust pole kunagi palju.
Bianka, oi kui õige jutt. Kuna valdan hästi vaid üht teemat, siis näited elust enesest: nn. kõrgkooli teise kursuse tüdrukud tulevad hooldekodusse vanuripraktikale. Nad ei oska mitte kui midagi, aga mis kõige kurvem - nad ei tahagi osata,sest tevad, et seda tööd nad kunagi tegema ei hakka. Hea küll, ehk ei hakka, aga kui sa ise ei oska, siis sa pole juhendama ka võimeline.
Kunagi, kui ise õppisin, siis räägiti meile imelisest Rootsimaa meetodist, kus enne kallist koolitamist pannakse inimesed õpitavat tööd tegema - näiteks puuetega lastega. Ja alles siis vaadatakse, kas ta on sobiv, et tema peale riigi raha kulutataks.
Ei Muusake, neid pehme tooli kohti ei jätku kõigile ja siis tuleb otsida uusi väljundeid. Meie kursuselt on viis tükki vanglas:D
Ega ma arvagi, et kuskil sooje kohti ,,kõigile,, jagub. Miskipärast ma siiski usun, et raamatukogu ja arhiiviinimeste hulgas on ,,väljalangejate kaod,, suuremad...
PS. Mis seal vanglaski hullemat? Tean mitmeid toredaid kujusid, kes seal praegu või mingi periood head tööd teinud. ;)
Ühest küljest olen nõus Hundiuluga, et haridust pole kunagi liiga palju. Aga teisest küljest "rikub" see noore ära. Ta hakkab arvama, et lihtne töö pole enam tema jaoks, et ta "väärib muud". Ja ta aina viriseb ja kritiseerib riiki, et see peaks kindlustama tööga, võimaldama talle inimväärse elu jne. Iseenda rolli tekkinud olukorras arvestamata. Nagu ütles Tiiu Randma:"Ehk oleks aus sisseastumisel öelda: õpinguid läbides arendate oma silmaringi, saate sotsiaalselt küpsemaks ja õpivõimelisemaks, aga teie erialal on Eestis raske rakendust leida." Paraku on noored enamasti nii eluvõõrad, et ei mõtle õppima minnes tuleviku praktiliste töövõimaluste peale.
Missugune on õige proportsioon ja lahendus, ei tea. Selge on see, et tasuta asju pole olemas ja tasuta saadut võetakse iseenesetmõistetavalt ega hinnata. Kui aga hariduse (olgu või ebapraktilise) eest peab ise maksma, siis hakatakse ka mõtlema, kas see on seda väärt või missugune eriala valida.
Veel hooldekodude teemast. Nagu Emmeliina ütles, enamus noortest ei mõtlegi käsi määrida ja nii ei jaga nad ka pehmel toolil istudes asja objektiivselt. Üks mu tuttav sai heasse hooldekodusse tööle huvijuhina või midagi niisugust. Tema tööks oli vanakeste ehk klientide meelt lahutada, üritusi korraldada ja nendega rääkida. Aga kui parasjagu polnud meelelahutuse aeg, siis ka neid pesta ja kasida. Tema meelest oli see normaalne, aga ta on minuealine inimene ;) Noortel aga on suhtumine teine: "mis te õige mõtlete, mul on KÕRGHARIDUS"...
Sain just praegu tagasisidet, et ühele keskharidust ,nõudvale suht heapalgalisele arhiivikohale (kaks miinimumi kätte)Tallinnas laekus CV-i keskuse kaudu 300 sooviavaldust. Ma arvan, et inimene kellel rahapuudus käes (ka noored) võtab üsna peagi kõik tööpakkumised nurisemata vastu. Vanuritega on aga nii, et eks neid kipub ka suguseltsis tekkima ja arvatavasti sealt saadaksegi oma esimesed tagumikupühkimise kogemused kätte. Hiljem juba asi käpas...;)
minu meelest tulebki siin mängu see paljuräägitud kohanemisvõime. ja selle algteema - võimekus ümber õppida. Kui ikka näed, et antud alal tööturul must auk, siis õpi kasvõi puudlite pügajaks. Nii et peale "silmaringi avardamise" võiks olla lisaks üks oskustöö.
Kunagi tuli meil brannedega teemaks, et mida meie oleksime teinud, kui meid oleks Siberisse saadetud. Ehk mis on mu tugev oskus, mis aitaks ellu jääda. Päris põnevaks läks.
Postita kommentaar