Pean praegu kohakaasluse korras lapsehoidja ametit. Või oleks õigem öelda, et see on kujunenud mu põhitööks ja kui aega veidi üle jääb, hüppan endisest töökohast ka läbi ja katsun maksimaalse intensiivsusega tegutsedes seal kuhjunud hädavajalikud asjad ära teha, lootes, et edaspidi läheb lihtsamaks ja jõuan ükskord järje peale.Tütre emapuhkus sai otsa ja ta läks tööle. Loomulikult jäid lapsed otsekohe haigeks ega saanud lasteaias käia. Keegi peab nüüd kogu aeg nendega kodus olema. Sobivat hoidjat pole siiani õnnestunud leida, nii me siin vahetustega mängime lapsehoidjat. Õigemini mina mängin, sest teised osalised on paberitega lapsevanemad ;) Kui haiguslehte enam võtta ei saa, siis tuleb mängu kasutamata ja tulevane puhkus. Mina näiteks olengi praegu kahenädalasel "puhkusel", mille suvel ettenägelikult välja võtmata jätsin.
Kahjuks ei küüni minu lapsehoidja võimekus mitte ligilähedalegi Mary Poppinsi oskustele. Seega pean siis, kui juhe hakkab kokku jooksma ja ma enam ei jaksa nende väikeste röövlitega võidelda, kasutama "abilapsehoidja Pippi" teenuseid. Pippi nimi on kirjas sellisel kujul, kuna nii kirjutatakse seda Rootsis ja selle 6-osalise CD komplekti kinkisid sealsed vanavanemad. Sellise nipi kasutamine annab mulle küll korraks hingetõmbepausi, aga sel on ka palju negatiivseid kaasnähte. Kui ma oleksin neid hukatuslikke tagajärgi kohe ette näinud, kas oleksin jätnud filmi DVD-mängijasse panemata? Vaevalt küll, sest see garanteerib rüblikute tähelepanu ja mulle rahulikuma elu päevas umbes tunniks ajaks... Missuguseid muid abivahendeid veel oleks, kui mu iseenda oskused ja võimed on läbipõlemise piiril?
Mis siis selles üldse halba on? Film on tegelikult väga armas ja haarav illustratsioon meilegi armsaks saanud Astrid Lindgreni raamatule "Pipi Pikksukk". Peaosalist mängiv laps teeb oma rolli võrratult ja on väga sümpaatne. Ainult et, ma olen oma lapsehoidja-mätta otsast vaadatuna mõelnud, et selle filmi peal võiks olla hoiatus "Alla X-aastastele keelatud!" Aga missugune on muutuja X? 7 aastat või 10? Ei mäleta, kui vana mu enda tütar oli, kui seda raamatut lugesime, aga mingeid probleeme see tookord küll kaasa ei toonud. Võib-olla ei anna raamat siiski nii realistlikku pilti Pipi tempudest, kui teeb seda film?
Meie pere 3,5 ja 1,5-aastased on sillas selle filmi peale ja nõuavad seda aina uuesti näha. Isegi meie väiksem Tipsik, kes ei oska veel korralikult rääkida, võtab mu näpust kinni, viib teleka ette ja nõuab "PEPPI"! Kui küsin, et kas tahad Pipi-filmi vaadata, tuleb ilus ja selge "JAH!" (nagu Tootsil Teele küsimuse peale). Muidugi, Pipi teeb ju nii lahedaid asju! Hüppab riiuli pealt laua ja voodi peale, kõigub lambiarmatuuri otsas, viskab tordi vastu vahtimist, tõmbab vaiba täiskasvanute jalge alt, nii et need kukuvad nagu malenupud, kallab toas ümber nõu veega ja uisutab seejärel tuba pidi ringi, harjad jalge külge kinnitatud (niimoodi peseb Pipi põrandat). JNE, jne-jne. Tõesti väga hästi tehtud film, ainult et.... seda kõike teevad meie lapsed järele. Ja kui nad ei ripu pea alaspidi akna taga 5.korrusel, kust Pipi lõpuks alla kukkus (ja loomulikult täiesti terveks jäi), siis ainult sellepärast, et meie laste kodu on 2-korruseline ja aknaid nad (veel) lahti teha ei oska ;)
Kuidas see Pipi järgimine praktikas välja näeb? Voodis ja diivanil nagu batuudil hüppamine, igal pool turnimine, nagu diivani seljatoe või laua peal, söömine, jalad laual, magamine, jalad padja peal, jne. Eile, kui ma parasjagu olin hõivatud telefoniga rääkimisega, ronis Nöpsik mööda raamaturiiulit kuni üles välja. Varem olen ma ta nagu küpse õuna madalamalt tasemelt alla noppinud, aga nüüd, kui mul endalgi tegemist oli, vaid turvasin tema tegevust. Võib-olla tõesti sai küsimus, kui kõrgele ta jõuab ronida, nüüd ammendatud ja rohkem pole vaja proovida? May be, may be not... Ja kui Nöpsikul on juba üsna hea tasakaalutunnetus, et ta tihti enam ei kuku, siis väike Tipsik üritab teha kõike samuti suure õe järgi. Oht, et tema haiget saab, on palju suurem.
Loomulikult katsun ma lastele selgitada, et see pole päris elu ja nii teha ei tohi. Et Pipi teeb kõike seda, mida teistel lastel pole lubatud. Ja et nii võib kukkuda, haiget saada jne. Küllap te aimate, kui hästi see seletus peale läks :DDD Kõigepealt hakkas suurem Nöpsik lihtsalt nutma, sest see pole aus. Nüüd aga on ta sellises arengufaasis, et küsib kõige kohta "aga miks?". Ja mina ei tea vastust, miks Pipi filmis tohib, ja tema mitte...
Ega see Pipi-järgimine pole ainus minu lapsehoidmise valukoht. Isiksustevaheline jõukatsumine Nöpsikuga on lõppenud minu häbiväärse kaotusega. Tema juhib mängu. Näiteid: kui mina ütlen, et ära tee rumalusi, et nii ei tohi, siis vastab tema, et teen küll, mina olen rumaluste laps. Või kui räägin ilusti, pikalt ja laialt, MIKS NII teha ei tohi, siis vastab tema lakooniliselt, MINA TEEN nii nagu mina tahan... Vat nii! Ja mis sa talle teed? Loomulikult ähvardan ma teda kogu täiskasvanutele tuttava atribuutikaga : "kui sa pole hea laps, siis sa ei saa... seda-mida? Telekat vaadata, õue, kommi? Kuna ta on pikalt haige olnud, siis õue pole nagunii saanud, kommiga meelitan viimases hädas teda tegema mulle meelepäraseid tegevusi ja teleka ärakeelamine tähendaks minu enda karistamist (pean suutma laste tähelepanu hõivata millegi muuga)... Olgeme ausad, trumbid on tema käes :D
Tegelikult pean tunnistama, et Nöpsikuga saab väga hästi koostööd teha. Aga vaid siis, kui täiskasvanu tähelepanu on üksnes tema päralt. Siis me oleme võrdsed partnerid ja võime rahulikult teineteise reaktsioone jälgida ja vaadata, kuidas meil omavahel kõige paremini klapib. Aga kui meie vaikelu rikub üks võimatu sipsik-potsataja ehk 1,5-aastane Tipsik, siis läheb Nöpik pööraseks. Kui tema on just ehitanud kena torni, ja väike röövel selle ühe käeliigutusega maatasa teeb, siis kuidas sa ise reageeriksid? Vihastaksid ja viiksid läbi ihunuhtluse. Võin küll keelata, et nii pole ilus ja väiksemale ei tohi haiget teha. Aga selle keeluga Nöpsik tavaliselt ei arvesta ja miks ta peakski? Ja peab tunnistama, et ega Tipsik ka võlgu ei jää. Ükspäev, kui olin nad just lahutanud nii, et tõstsin Tipsiku võrevoodisse ja läksin kööki, lootes, et nad nüüd rahunevad maha, kuulsin hetke pärast suurt kisa. Nöpsik oli voodi juurde läinud ja Tipsik kasutas olukorra otsekohe ära. Tal oli peos suur salk Nöpsiku juukseid. No mida ma saaksin teha? Ainult pidev kullipilgul jälgimine ja ülikiire sekkumine. WC-s käimiseks soodsa hetke leidmine on ka tõeline kunsttükk :D
Olen proovinud Nöpsikut veenda (Tipsik ja tema arusamine pikemast jutust on veel väike), et nii ei tohi, õega peab sõbralikult asju jagama ja ei tohi kakelda (Pipi nii ei tee!). Olen püüdnud nendega koos mängides leiutada uusi haaravaid tegevusi. Aga mingil hetkel saavad mu ideed otsa, väsin ja kaotan kannatuse, kui lapsed aina kaklevad ega kuula mind. Ärritun ja karjun nende peale, mille tagjärjel ignoreerib Nöpsik mind veelgi enam. Mida teha? Kas lugeda nippe Perekoolist? Või käia mingitel lapsehoidjate kursustel? Kas selliseid on üldse olemas? Aega pole mul praegu nagunii... Nii ei jäägi mul midagi muud üle, kui panen jälle "Pippi Långstumpi" mängima. Eks on kasutatud vahelduseks ka mõnda teist filmi, nagu Leiutajaküla Lotte, aga Pipiga ei suuda ükski võistelda.
Pean tunnistama, et kuigi olen juba päris palju lapsehoidmist harjutanud, ei saa Mary Poppinsit minust kunagi ja lapsehoidmisega võrreldes tundub tavaline töölkäimine lausa puhkusena. Kuna lapsehoidmise probleem on aktuaalne ilmselt veel aasta-paar, jääb üle vaid paisata netiavarustesse appikarje. Kas keegi teaks soovitada mõnda head lapsehoidjat Tallinnas?
16 kommentaari:
Lapsehoidja leidmine on tõsine probleem. Kuna minu tütar käib ka nüüd poole kohaga tööl ja last veel lasteaeda ei pane, siis otsib ka lapsehoidjat. praegu saab kasutada sõbrannaga üht lapsehoidjat kahasse, aga see on ka ajutine lahendus. Kuni sünnib teine, saab veel ehk kuidagi hakkama, aga mis saab edasi. Tunnen nagu aeg süümekaid, et saan teda nii vähe aidata.
*kogu aeg
Oh-jah, ühe lapsega on veel veidi lihtsam, aga kahega on hoopis keerulisem... Täna saan üleüldse aega muljetada, sest Nöpsik läks lasteaeda. Kuniks...
Epul on näiteks lapsehoidja, kelle hooleks saab lapsi jätta kas või mitmeks nädalaks. Lapsehoidja võtab lapsed kas siis enda juurde ka ööseks või tuleb nende juurde elama vajadusel. Juhul, kui nad lähevad titaga ameerikasse:)
Minu lapsehoidmiskogemus on olnud kõige rohkem 3 päeva ühtejutti, muidu on ikka nii olnud, et öösel on oma vanemad.
Väikese vahega laste puhul on see kõige raskem, et vanem on ka veel nii väike, et pole tast abi ega midagi.
Kahte korraga hoida on medalit väärt tegu. Uskumatult vapper tegu. Head närvid ja tugev füüsis. Ma tean, mis ma räägin. Mina kahte korraga üle kolme päeva ei hoidnud, kui nad väiksed olid. Aga filmideks vali pigem vene multikad, või ava telekas Lolo kanal - sealt tuleb teletupse ja mida iganes. Pipi on selgelt ülejõu käiv neile tillukestele. Lapsehoidja - jah, see on raske teema. Muu ei aita - ainult räägi inimestega, räägi inimestega. Kõiki ju võtta ei saa, ainult soovitusega.
Ole vapper, varsti saab veidi kergem.
Ma arvan, et ei tasu Pipit karta - ma ise mäletan, kuidas ma ilma igasuguse Pipita hüppasin voodi peal niipea, kui vanemad ei näinud, ja mulle ei õpetanud seda keegi, mul ei olnud väiksest peast telekatki kodus. See hüppamine on lihtsalt nii mõnus tegevus, et vaevalt see mood Pipi käest tuleb. Ja igavane hunnik muid ulakusi samamoodi - küsimus ainult selles, kuidas lapsed ennast pärast välja vabandavad.
Meie Nöpsik ei otsigi mingeid vabandusi, tema lihtsalt teatab, et ta teeb seda, mida tahab... Ja küllap oleks ta ilma Pipita ka "raskestikasvatatav" olnud. Ainult et film aitab tal veelgi uusi trikke omandada ;)
Sel nädalal ongi vaid üks laps olnud hoida ja see on lausa puhkekodu, seda enam et Tipsik teeb korralikult pika lõunauinaku. Aga tal on ilmselgelt igav ja seetõttu on muutunud tavalisest jonnakamaks. Praegu ei saa ma kahjuks õhtul ka lastest eemale tõmbuda, sest lapsevanemad tegelevad kolimiseks asjade pakkimisega. Eile läksin kell 9 koos lastega magama, nii väsinud olin...
lapsehoidja kuvand, kui kuduvast mutikest, on aastatega muutunud.
Üha nooremad nannyd pakuvad ennast välja seda tööd tegema - kes üliõpilasena,kes teenimise eesmärgil. Mõtlen, et need, kes tõelise
lt seda tööks peavad, lähevad ikka alushariduse pedagoogiks õppima või siis abiõpetajana tööle, kus minu meelest oleks samuti väljaõpe tähtis.
Nii ongi lapsehoidja leidmine katse, mis võib õnnestuda või ebaõnnestuda.
Samuti ei pruugi kattuda vanemate ja laste ootused
Sellepärast on lasteaed või hoid kõige parem variant. Kahjuks käitusid meie seadused nii vanemate kui just lastega ebaõiglaselt. Alguses hellitasid ja lubasid palgaga kodus olla, ka laps sai ema armu ja hoolt tunda ja siis viskasid vette ehk võõrastele.
Isiklikult pean ja kogemustest tean, et parim lasteaiaaeg algab kaheselt.
Tublidel kohe ja vähem tublidel hiljem.
Kuna emapalk lõppeb lapse 1,4 aastaseks saamisega otsitakse lapsehoidjaid just alates sellest vanusest kuni 2 kuni 2,5 aastaste juurde kõige rohkem.
Oma kogemustest tean ka ,et see on väikelapse arengul, nii füüsilisel kui sotsiaalsel jne. kõige tähtsam kõige raskem ja paraku periood.
ja kui veel tegemist kahe lapsega, siis tõesti hoia piip ja prillid ka ;)
Esimest last me ju ikka kasvatame esimest moodi ja teist juba teistmoodi.
Eks nii ole Nöpsikuga, et soov olla esimene, jääb temaga alati kaasa.
Eks ta siis niimoodi olegi eeskuju ja Tipsik mingil moel tagakuju, kes teeb kõik trikid järgi. Ega see ainult kodus ole, vaid hoius ka. Ikka on liidrid jm. rollid.
Vanaema roll tänapäeva ühiskonnas ei saagi olla nannyroll, kuigi tahetakse seda tihti ühte patta panna.
See aeg on möödas ja peale üksikute näidete käivad valdavalt vanaemad igapäevatööl.
Las meile jääb ikka see vanemaroll, mida teeme professionaalselt ja hea tujuga. Lapselapsi armastades ja vallatusi andeks andes. Nagu vanaemad ikka.
Jõudu igatahes.
Ma sain oma postkasti sellise:Tere!
Mulle tuli täna väga hea pakkumine, mida ma teiega jagan, sest ma ise ei saa seda kahjuks vastu võtta.
Eestisse tuleb üks pere, kes soovib lapsehoidjat. Peres on kaks last, kuid enamjaolt peab hoidma vaid väiksemat (kolmeaastast). Last on vaja hoida iga päev E-R ja mõnikord ka nädalavahetusel. Nõutud on inglise keel ja kasuks tuleb saksa keel, sest pere tuleb Austriast.
Kui endale ei sobi, jagage sõpradega! :)
JA TULI TA SEALT. Seal õpitakse ka lapsehoidjaks Tallinnas.
tudengid@tps.edu.ee
Ehk siis Tallinna Pedagoogilise Seminari list.
muusake
Tegelikult peaks lapsehoidjaks olema elujõuline, täitsa terve heas füüsilises vormis, korras närvikavaga inimene(millegipärast ei suuda ette kujutada meest siin rollis).
Sest väikelapsed, eriti tänapäeval, on väga raske kontingent. Ma olen peale oma 1 lapse hoidnud ja kasvatanud ka vendade omi. Erinevate perede lapsed koos - see on nagu lasteaed. Peab mingi päevarežiimi kehtestama.
Mäletan, et üks laps, hilisem kirjanik, ütles, et ma pole tema ema ja mis ma üldse kamandan. Tüli arenedes pani ta ennast riidesse ja lahkus. Oma arust oleks vist läinud vanaema juurde. Tõin ta poolelt teelt kättpidi tagasi.
Küll me oleme hiljem arutanud, millest tuleb kangus ja allumatus. Kas on siin midagi pärilikkuse või hoopis kasvatusega seotud?!
Ma lähen nüüd oma lapselast hoidma.
Nagu ma juba ütlesin ühele armsale kaasblogijale, kes ise on lasteaiakasvataja, olen hakanud seda ametit palju rohkem respekteerima. Olgu pealegi, et neile on õpetatud ehk õigeid võtteid, kuidas lastega ringi käia, neil on mitmeid huvitavamaid mänge ja asju. Siiski peavad nad ikkagi toime tulema selliste väikeste ja kangete isiksustega. Näiteks Nöpsiku rühmas üks kasvataja ei sallinud teda ja pidas kõigis laste omavahelistes tülides automaatselt Nöpsikut süüdlaseks ega kaitsnud teda teiste eest. Tema tööpäevadel tuli laps koju kriimustatuna ja sinikatega (mis olid saadud mitte kasvatajalt, vaid teistelt lastelt). See inimene ei sobinud ilmselt sellele tööle ja õnneks läks ta minema juba kuu aja pärast. Teine kasvataja kurdab ka mõnikord, et Nöpsik on pahandust teinud, aga tema saab siiski Nöpsikuga hästi hakkama ja Nöpsik tuleb nendel päevadel, kui tema tööl on, lasteaiast hea tujuga.
Küllap on lapsed tänapäeval suuremad isiksused, vanasti mässasid raamide ja käskude vastu vaid mõned üksikud. Arvan, et see on ühiskonna vabaduse ja konkurentsi tingimustega kaasnev paratamatus.
Selle lapsehoidmise raskuse juures ei tohi ära unustada positiivset poolt. Lapsed on ju ikkagi väga armsad, siirad ja vahetud. Mul on väga hea meel, et olen nüüd nendega palju lähedasemaks saanud. Eriti käib see väiksema Tipsiku kohta. Mul oli hirm, et tema jääbki nö. teise lapse sündroomi tõttu minu silmis kuidagi tagaplaanile. Tema arengu etappe olin Nöpsiku puhul juba näinud ja imetlenud, nii ei pööranud ma neile enam nii suurt tähelepanu kui omal ajal esiklapse puhul. Nöpsiku arengus aga tulid aina uued ja huvitavaid nüansid. Temaga sain ma igasugustest asjadest vestelda ja ta mäletas kõike. Nõnda kujuneski nii, et mu vähesest lastega kokkusaamise ajast võttis Nöpsik enamuse tähelepanust endale. Nüüd aga on minupoolne lastesse suhtumine võrdsustunud ja mul on selle üle väga hea meel!
See on igal juhul kvaliteetaeg, mille lastelastega veeta saab, kas siis töö kõrvalt, puhkust võttes või lihtsalt nädalalõpul. Kuigi see väsitab, on neile ja ka endale väga väga oluline. Mulle ka väga meeldib, et saab neid jälgida, ja eriti kui on mitu päeva koos olnud, tekib selline lähedus... ka on iga kord toimunud arengus mingi hüpe, iga kord on midagi üllatavat neil. Ja peale muu - kui oled olemas siis, kui neil sind vaja on, siis tea, et see lähedus ei kao. Pealegi on see aeg, kus sind tõepoolest vaja ON, väga lühike tegelikult. Armsad ja kallid on nad, igaüks omamoodi!
http://lastehoid.net/
seal on igasuguseid lastehoidjate pakkumisi, kuid soovitatakse eelnevalt ikkagi natuke ka nende kohta maad kuulata. võib-olla on abiks.
Tütar on sealt vaadanud, aga reeglina on saadaval kahte sorti lapsehoidjaid, kas noored õppurid või siis emad-vanaemad, kes soovivad oma lapse kõrvale teisi ka hoida võtta ja tahavad, et laps toodaks nende juurde. Need variandid aga ei sobi, sest me ei usu hästi, et üks noor tütarlaps, kellel endal veel lapsi pole, suudaks meie väänikutega hakkama saada. Aga teise variandiga pole midagi pihta hakata, sest just sellises ema-vanaema korraldatud lastehoius Tipsik käibki. Aga hoidjat oleks vaja just haiguse korral.
tean mitut hoidjat, kes nimelt lasevad lepingusse kirjutada punkti, et pole nõus haigete laste hoidmisega.
Kirjutan sellele kahel käel alla, sest nii suurt vastutust ei taha võõras inimene võtta.
Hea küll, saan aru kui tegemist nohuse ninaga või järelpõetusega, kuid see oleks ikkagi ju ajutine tööots.
Hellel on õigus, et vaim peab olema terve ja värske ning füüsis ka enam vähem.
Mul põhjust näite varal öelda: 80-ne aastane vanaema ei olnud väikelapsele õige igapäevahoidja.
Vanaemana aga kindlasti ideaalne ja asendamatu.
Oh, kallis Emmeliina! Võtsid viimase lootuse...
Tegelikult arvasin ka ise, et ega muud üle ei jäägi, kui peame oma pere jõududega hakkama saama. Nagu Külli ütles, see aeg on ju lühike. Kuigi iga nädal, mis ma lapsi hoidsin, tundus ülipikk. Selge on see, et kui laps kõrges palavikus on, siis ei luba ema süda teda nagunii võõraste hoolde jätta. Aga nagu Nöpsikuga oli, viis nädalat vinduvat viirust, väike palavik, nohu-köha.
Äkki õnnestub mõnikord sind ennast, Emmeliina, nädalakeseks kaubelda? Kuigi kardan, et hirmutasin su nende juttudega sõnakuulmatustest lastest päris ära :P
Postita kommentaar