Tiit Veeberi elutee lõppes täna öösel. Seega on joon alla tõmmatud ka tema elutööle. Rein Kilgi firmad on jõudnud samuti oma eksistentsi lõpuni ehk pankrotini, kuigi temal endal on veel võimalik uuesti otsast alustada ja midagi paremini teha. Mõlema mehe puhul on käes olukord, kus on põhjust anda hinnangut nende tegevusele. Olin varem arvamusel, et ilmselt on Tiit Veeber elukunstnik, kes on õigel ajal olnud õiges kohas ja kes on osanud oma teadmisi tööst katlamajas ja varasemaid tutvusi osavalt rakendada samas valdkonnas laiema haardega tegutsemise jaoks. Seda kahtlase "ärimehe" kuvandit toetas nii puudulik haridustee kui ka tema sattumine vanglasse. Siiski peab lõpuks ikkagi tunnistama tema ärilisi oskusi, ja sedapuhku juba ilma jutumärkideta. Tartu soojatootmine on olnud pikki aastaid tema juhtida ja ta on teinud seda koostöös väliskapitaliga edukalt. Ta on kaasajastanud katlamajad ja andnud tööd paljudele inimestele, sealjuures teenides ka ise hästi. Rein Kilk on samuti võtnud suurelt ette, kindlasti on ka tema käest läbi käinud suured rahasummad ja ta on edendanud majandust. Millalgi peeti teda ainsaks missioonitundega ärimeheks, kes muretses vanade hoonete taastamise pärast, isegi, kui see polnud ärilises mõttes kasulik. Praeguseks pole sellest endisest hiilgusest alles midagi muud kui võlad. Nende jaoks, kellel tema firmadest raha saamata jääb, on see mõru pill. Olgu siis põllumehed, kellele Weroli tehased jäid rapsi eest võlgu või Pere Leiva tarnijad või ka riigil saamata jäävad maksud. Kogu tema äriimpeerium meenutas juba tükk aega püramiidskeemi, kus aina uute laenudega finantseeriti vanade võlgade maksmist. Sellisest ärimehest ma lugu pidada ei saa, vaatamata tema varasematele teenetele.Siiski võttis arusaamine, mis mehega tegu, nii Tiit Veeberi kui Rein Kilgi osas aega ligi kakskümmend aastat. Rein Kilki tunti kui arvamusliidrit ja teda oli kutsutud veel selgi aastal presidendi vastuvõtule. Tiit Veeber pole avalikkuse ees nii edevalt esinenud, aga samas on ta aastaid jaganud oma raha koduvalla heaks, hoides käigus Kavastu praami, korraldades kohalikele jaanitulesid, renoveerides Kavastu mõisa või rajades Emajõele esimese paaditankla. Kardan, et otseselt kasumlik polnud neist ükski ettevõtmine, aga kohaliku rahva jaoks oli see oluline. Pärast haigestumist annetas Tiit Veeber ligi miljon krooni Peetri kiriku restaureerimiseks. Vaevalt, et ta uskus, et selle rahaga saab kõigevägevamalt armuaega. Ta lihtsalt tahtis oma elu jooksul teenitut jagada sinna, kuhu kõige õigemaks pidas.
Nii ongi, inimest tuleb hinnata tema tegude, mitte sõnade järgi. Selle jutt kes jutlustab sotsiaalsest õiglusest ja soovitab raha ümber jagada, aga endal pole midagi, mida annetada, ei kõla sugugi nii veenvalt, kui selle teod, kes tõepoolest on osanud teenida ja siis otsustab seda ka jagada.
Kindlasti on mõlema ärimehe elus olnud veel palju nüansse, millest mul pole aimugi. Aga ikkagi on minu jaoks nüüd selge, mis sorti meestega tegu oli.
9 kommentaari:
Ma ei tunne (tundnud) kumbagi meest isiklikult. Aga pean sügavalt lugu omanikust/juhist, kes oskab ka labidat liigutada, hoolitseb oma töötajate eest ja ei pooseta oma sissetulekuga. Seega rahu TV põrmule, temast jäi jälg mitte ainult liivale...
Ja nagu sellele põlvkonnale kahjuks omane, häbematult vara...
Tõesti on kahju, et nii vara kutsutakse ära just tublisid mehi. Veel möödunud sügisel oli ta üsna optimistlik oma tervise suhtes. Aga küllap sai tema töö siin ilmas valmis. Puhaku rahus.
Mina pean Tiit Veeerist (olevikus) samuti lugu just seepärast, et mees ajas oma asja. Tema kohtulugu ja karistus on siiani tõlgendatav mitmeti. Imetlusväärne, et mehel oli jaksu porist ennast püsti ajad ja ajada edasi oma asja.
Mina olen pigem Rein Kilki pidanud elukunstnikuks. Juba sellest ajast kui ta koos muude eesti tänapäevast majanduslugu kujundanud inimestega oli CrossDevelopmnnt'is. Pean lugu ka tema missioonist. Soovin talle, et ta leiaks jõudu mudast välja rabeleda. Sellesama missiooni pärast, mis meie ärimeestele siiani on veel tundmatu maa.
Vabandan rohkete trükivigade pärast eelnevas. Mu hundikoer nõudis pidevat tähelepanu ja muudkui nüksas mind ninaga :)
Tartlasena tean Veeberit hästi, kokku viisid meid ka nii mõnedki tegemised. Julgen küll väita, et Veeber jäi lõpuni selleks lihtsaks sooja südamega Supilinna poisiks, kellena ta üles kasvas. Ta jaksas kogu aeg oma äride kõrvalt mõelda nende peale, kes hädas, alates Tartu üksikutest vanuritest,kellele ta igasuguse reklaamikisa-kärata jõuluks väikseid kuuski ja toidupakke koju kätte viis, kuni partideni Emajõel, keda talviti lõunapausi ajal toitmas käis.
Ma ei tea, mida mõelda pooliku hariduse all - keskkooli lõpetas ta õhtukoolis küll, aga tol ajal olid need kuuldavasti täiesti tõsiseltvõetavad koolid.Ja edasise osas on ta ehe eduka iseõppimise näide. Mis tema vangiminekuski segast on - need politseijuhid, kes selle Tartus korraldasid, on praeguseks politseist usalduse kaotamise tõttu minema löödud, see räägib ise enda eest, Veeber kaebas aga toona selle aja Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja mõisteti õigeks.
See, et suurettevõtja oma firma meestega kell kolm öösel kraavis avariilist leket parandab, pole just tavaline, Veeberit võis Tartu linnas käsipidi torude küljes, läbimärg ja porine, näha veel paari kuu eest, kus ta tegelikult oleks pidanud haigevoodis pikutama.
Ja kõik see, mida ta ära tegi kultuuri vallas: rahastada 60.aastate muusikat esitava ansambli Kollane Allveelaev G (kus G tähistab Veeberi firmat Giga)loomist ja selle plaatide väljaandmist, toetada Vanemuise teatrit, võimaldada Tartu rahvale Jaani kirikus kuulsa Vene-Austria bassi Jevgeni Nesterenko tasuta kontsert... Kavastust, parvest , oma firma aastapäeva-, jaani- ja jõulupidudest pole mõtet rääkidagi. Muidugi oli ta endale leidnud hea mõttekaaslase, kes tegi ära korraldustöö, aga kõiki neid ja ilmselt veel paljusid muid ettevõtmisi, millest mina midagi ei tea, rahastas Veeber. Ja Peetri kiriku taastamiseks ei andnud ta mitte miljon krooni, vaid miljon eurot - kusjuures ilmselt pole see tegelikult kõik. Tal lihtsalt polnud vajadust iga oma rahaeraldist tulede-viledega välja reklaamida. Selline mees. Mul on igatahes siiralt hea nmeel, et mul on olnud au teda tunda.
Mis veel tahtsin öelda: siin-seal on avaldatud arvamust, et ju see kiriku toetamine oli talle pärast haigestumist justkui uppuja viimane õlekõrs. Mina seda ei usu. Esiteks sellepärast, et juba paarikümne aasta eest viis ta oa firmaga sellesama kiriku üle keskküttele. Teiseks on ta suguvõsa, olen aru saanud intervjuudest, ammust aega selle kogudusega seotud.Ja kolmandaks selle pärast, mida ta mõne kuu eest teleintervjuus sealtsamast kirikutornist ütles, ise silmnähtavalt haigusest vaevatud, aga endiselt rõõmsa olekuga. Ütles nii: kui näed, et miski on halvasti, ja ei saa midagi ise teha, ei ole võimalik kuidagimoodi aidata - siis pole midagi parata. Aga kui tead, et saad - kuidas sa siis ei aita. Selline ta just oligi.
hea, et sellest kirjutasid.
Rein Kilk pole ilmselt ka mitte halb mees. Aga ma üritasin võrrelda neid kahte kui ärimehi. Kuigi Kilgi peas tärkasid alailma uued ideed, siis elu näitas, et realistlikult nende teostumise võimalusi ta hinnata ei osanud. Ilmselt kaotas ta ka huvi nende vastu siis, kui esmane uudsus möödas. Raha aga tahab pühendumist, bisnesil peab silma peal hoidma. Nüüd, kus Kilgi hiilgus on tuhmunud, ütleb nii mõnigi kaastööline ta kohta kriitiliselt. Et ta ei oska siiamaani bilanssi lugeda või ei tea rahavoogude juhtimisest suurt midagi. Arvasin minagi, et ta kasumlike ettevõtete abil suudab teisi vähem tasuvaid vee peal hoida. Aga paraku ei püsi ükski asi iseenesest tasemel. Eluga peab kaasas käima. Nüüd taipasin, et ma pole juba aastaid ostnud enam Pere Leiva tooteid. vanasti oli Madise leib mu lemmik, aga maitsed on muutunud. Nende toodang aga mitte. Üks õige ärimees niisugusel kullaaugul nagu leivatööstus niimoodi alla käia ei lase. Ja ma ei usu, et Kilgi täht äritaevasse enam tõuseb. Ilmselt suudab ta kantimise abil mingi väikeettevõtluse tarbeks varasid pankrotipesast päästa, aga enamaks pole tal enam shanssi. Tegelikult on tema näol tegu hoopis unistaja või kunstnikunatuuriga, mitte tõsise ärimehena. Ja Hundiulul on õigus, just tema oli elukunstnik, mitte Tiit Veeber.
Mul on hea meel lugeda, et sain Vispli kommentaaridest rohkem teada Tiit Veeberi headest tegudest.
Veeber ei olnud tavaline mees vaid ise tegia kes oli ise oma firma meestega kraavis ja labidas käes.lõpp tulemus oli see et ta tegi oma soome partneritega head koostööd ja ehitasid eestis ainukese katlamaja mis põletas turvast. ta oli mulle nii hea sõber! muide raamatu poodides on tema enda raamat ka. ta tegi filmi ka endast aga selle DVD said ainult need kes olid tuttavad. aga ma soojalt soovitan ta raamatut lugeda!!! raamatu nimi on "tulest tulnud".
Kilgis arvan seda et talle peaks lihtsalt jalaga perse andma. ta ikka ei oska seda asja ajada. tal läinud juba päris palju firmasi pankrotti. ja ma ei usu seda et kui ta uuesti prooviks midagi teha sis see läheb ka jälle kohe pankrotti. ma ei saa üldse aru mida ta üldse sebib siin. müügu oma firmad maha ja ongi korras!
Postita kommentaar