Kolmapäev, 15. august 2012

Laagrielu

Laagrielu on laias laastus ikka ühesugune, olgu tegu siis vangilaagri, pioneerilaagri või maalilaagriga. Nagu nimigi ütleb, kuulub igasse laagrisse erinev seltskond. Vangilaagrisse pannakse neid, kes seadust on rikkunud, pioneerilaagrisse said omal ajal minna vaid pioneerid ja maalilaagris osalevad need, kes maalida tahavad ja oskavad. Ühine on see, et kõigis laagrites kehtivad teatud kirjutatud ja kirjutamata reeglid ja neile tuleb alluda. Kui mõni vang pole tegelikult kurikael, olles sinna sattunud halbade asjaolude kokkusattumisel, siis on tal raske kohaneda sealse kontingendiga. Ka pioneer, kes ei tahtnud luuremänge mängida ja muid pioneeriasju kaasa teha, vaid hoopis omaette raamatut lugeda, tundis kindlasti ennast võõrkehana ja teised vaatasid teda paha pilguga.

Novott, umbes sama lugu oli minul maalilaagriga. Kuna ma polnud terve aasta pintslit kätte võtnud, siis ei olnud mul erilist tahtmist üldse minna. Puudus nii igatsus maalida kui usk, et ma mingi hea pildiga maha saaks. Aga ilus ilm ja soov kodunt eemale saada otsustasid asja. Tervet nädalat pole ma kunagi suutnud kaasa teha, nii otsustasin nüüdki vaid mõneks päevaks minna. Selle ajaga saab mul otsa seegi vähene loominguline potentsiaal ja pealegi hakkab laagri ühiselu üsna kitsal pinnal minusugusele individualistile närvidele käima.

Lootsin ikkagi, et teiste andekad tööd äratavad ka minus väga sügavale peitu pugenud maalihimu, nagu see varemgi on juhtunud. Panin värvid paletile ja hakkasin pihta. Alustuseks valisin lihtsa lillekompositsiooni, mis oli tegelikult algajate jaoks üles pandud. Eks pidasin ennastki üle pika vaheaja nagu algajaks ja teiseks valiku põhjuseks oli see, et lähiümbruse paremad vaated said eelmisel suvel juba ära maalitud. Lokkava roheluse erinevate nüansside leidmises pole ma nagunii väga osav.

Algus oli raske. Etterutates ütlen, et ega oluliselt paremaks ei läinudki ;) Vana vineertooli peale oli asetatud lillevaas suvise kimbuga. Mul oli raskusi isegi proportsioonidele pihta saamisega ja nii ma kõigepealt sellele keskendusin. Ütlesin endale, et kui sa isegi tooli usutavalt ära ei suuda maalida, siis pane heaga pintslid kotti. Ja nii ma siis saingi selle punnitamise tulemusel endale pildi, millele võiks nimeks panna "tool". See, et seal ka mingi vaas lilledega peal oli, ei pääsenud mu pildil eriti mõjule. Et te teaks, teised maalisid ikka rohkem vaasi ja lilli ;) Aga kuna tool sai mul üsna tooli moodi, siis olin lõppkokkuvõttes endaga rahul, kuigi vaasil peegelduva valguse õige toon jäi leidmata (praegune pilt on juba parandatud ja sellega olen rohkem rahul). Kogemata kuulsin, kuidas üks nimetas seda omavahelises arutelus "mõttetuks pildiks" ja pidin temaga nõustuma. Loomulikult pole sel pildil mingit kunstiväärtust, aga minu jaoks oli sel ikkagi mõte enesest võitu saamise märgina.

Nii asusin veidi kindlamana teiste vaadete kallale. Aga ega mul seekord suurt midagi välja ei tulnudki. Ilm muutus aina lämbemaks ja mina pole mingi enesepiinaja. Nii jäid mul maalimata mitmed ilusad vaated, sest ma läksin hoopis järve äärde päevitama ja ujuma. Lõppude lõpuks polnud see mingi orjalaager, vaid minu kallis puhkus, millest ma mõnu tunda tahtsin :D

Peab ütlema, et siinkohal see laagriteema mängu tuligi. Ükski teine osaleja nii kergemeelselt ei käitunud. Võib-olla neid parmud ei söönud nii palju kui mind ja kuumus ei tapnud. Igatahes enamus vorpis vähemalt kolm pilti päevas, üks hommikupoolikul, teine pärast lõunasööki ja kolmas õhtujaheduses. Mina suutsin vaid päevas ühe pildi teha, ülejäänud aja kulutasin puhkamiseks ja mängimiseks. Ja peab tunnistama, et minu peale vaadati natuke viltu küll. Kui ma seletasin, et ma niisuguse kuumaga ei jaksa maalida, siis öeldi mulle, et PEAB. No mitte otsese käsu mõttes, sest olime laagris ikkagi vabatahtlikkuse alusel, aga mitte keegi ei mõistnud minu suhtumist. Rääkimata minuga ühinemisest ;)

Samal lainel polnud ma teistega ka hinnangu andmisel oma töödele. Minu arust oli väga tore, et teistel vaimustust ja tahtmist niipalju jagus. Andku minna, kui see neid õnnelikuks teeb. Mind aga ei rahuldanud oma nõrga tasemega pildid ja kui nägin, et asi ei parane, ei pidanud ma papi ja värvi raiskamist mõttekaks ;) Kui kurtsin, et kahjuks seekord mul midagi head välja ei tule, sain jälle noomida. Niimoodi EI TOHI ennast maha teha ja endale alaväärsust tekitada. Selle arvamusele vaidlesin küll vastu, et ükskõik, missugune ma teiste inimeste meelest ka pole, alaväärsust ei ole keegi mu põhiomaduseks pidanud. Pigem vastupidi. Aga kriitikameelt omaenda piltide suhtes võin ma ju ilmutada. Teiste tööde kohta ei hakanud ma midagi ütlema, kuigi minu arust neist sajast pildist, mis kogu see kamp ära maalis, laias laastus umbes 15 olid väga head, veel 25-l polnud vigagi, aga ülejäänute puhul oli vaid tegemise rõõm. Loomulikult, kõik pildid ei saagi ühtviisi õnnestuda, ka mitte parimatel meist. Mul endal on olnud iga laagri tulemuseks vaid üks päris hea pilt. Seekord jäi ka see üks sündimata.

Ma ei tea, võib-olla on minu kriitiline suhtumine oma töödesse just see põhjus, miks mu entusiasm alla käib. Et kui suudaksin olla sama optimistlik ja rahul oma töödega, kui ülejäänud seltskond, siis muutuksin ka mina produktiivsemaks. Siiski kahtlen, kas see aitaks, nii nagu kõik need enesesisendusel ja -armastusel põhinevad teooriad. Ega ennast ümber ei tee ja nii tekkiski mul küsimus, kas ma järgmisel suvel sinna laagrisse lähen, kui mu arusaamad teistega ei klapi. Hoolimata sellest, et mind püüti ümber kasvatada, ei andnud keegi märku, et ma sugugi nende hulka ei kõlba. Eks see jääb mu enda äratundmise küsimuseks, kas ma edaspidi veel sobitun selle laagri seltskonda või mitte. Mitmed ilusad vaated jäid mul ikkagi kripeldama ja neid tahaks ükskord ära maalida. Nagu näiteks naabertalu vesiroositiik või kaunis vaade ligidalasuvalt mäekünkalt.

Peab mainima veel seda, et mu lühikese laagrisviibimise aja sisse mahtus nii üks tore pidu kui ka ajakirjanike külaskäik. Kuigi ma ei tea täpselt, mis saate jaoks meid filmiti, aga küll ma välja uurin ja teile ka ütlen. Võib-olla saan nüüd lõpuks kätte oma viis minutit kuulsust :D Paraku toimus see filmimine järgmisel päeval pärast pidu, nii valisime naljaga pooleks kaamera ette rääkima paremini säilinud isikud (need, kes peolt varem lahkusid). Mina olin kaadris seljaga, ja minu arust filmiti vaid mu paletti ja pintslitööd. Aga võib-olla lõigatakse seegi lõppvariandist välja :D

12 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Oli teil "kuiv seadus" või natuke ikka napsitada-naljatleda tohtis??

Bianka ütles ...

Selles osas oli meil kord vangi-või pioneerilaagrist tunduvalt leebem, ainult et lähim kauplus asus 15 km kaugusel. Aga minusuguse ettenägeliku elunautija jaoks polnud see asjaolu mingi üllatus ;)

helle ütles ...

No kuule, Konn!
Viimases lõigus on ju otse välja öeldud, et oli pidu, ja pärast filmiti paremini säilinud eksemplare!

konn, lendav konn ütles ...

Helle - kui meil malevas oli kuiv seadus, siis oleks hommikul võinud tegelastest mitte ainult pilti teha, vaid kasvõi maalida!!
Nii klaarid olime:)

Bianka ütles ...

Seda Konna ülestunnistust võib mitut moodi tõlgendada, nagu ehk ka minu oma ;) Pidu saab ka "kuivalt" pidada ja väljanägemine järgmisel hommikul kas malevaajal või tiba vanemas eas on pisut erinev. Kuigi ega meil kellelgi tegelikult väliselt suurt viga polnudki, eks asi oli rohkem nagu enesetundes :D

Tol õhtul kujunes meil spontaanselt väga vahva seltskond, kellega nalja- ja muidujuttu oleks saanud ka ilma selle kolmeliitrise veinita ajada, mis ma igaks juhuks kaasa võtsin. Aga see istumine oleks ilmselt palju varem ära lõppenud ;)

Emmeliina ütles ...

kõigepealt pildist: kerisin juttu, no nagu ikka noolega ja minu vaatevälja ilmus kõigepealt vaas lilledega (ei mingit tooli)Pilt oli kena, tausta sinine minu silmale eriti. Kui toolini jõudsin, st. kogu pildini, siis tuli meelde vana sõbra õpetus kuidas lilli tuppa sättida, et noh mis on endale hetkel olulisem. Kas alus, vaas, varred või õied :D

Laagri(liste)värvikas kirjeldamine tõi meelde mu ainukese käsitöölise katse projektist "Käsitööga tööle", kus kõik hirmmsasti püüdsid.

3 l vein on hea, eriti see, kus üks pool roosa ja teine valge ja hommikune väljanägemine nii või teisiti ammusaegsega erinev. Tähtis on see, mis hetkel endale olulisem.

Bianka ütles ...

Kui ma hindan päriskunstnike töid, siis on minu jaoks pildi headuse oluliseks kriteeriumiks, kas ma oleksin valmis seda ära ostma (mis ei tähenda, et ma seda teeks). Ütleme nii, et laagriliste tööd selle tasemeni ei küüni ja ei peagi (võib-olla üks neist siiski on nii hea). Aga nii enda kui teiste omasuguste piltide taseme hindamisel on mu kriteeriumiks see, kas pilt väärib raamimist. Ka siin on tegu rahalise mõõtkavaga, sest raamimine on üsna kallis (sellest see minu hinnang 15/25 ka tuli). Näitusele, mis pärast laagrit tehakse, pannakse kõik üles, kuigi minu arust peaks valiku tegema, et üldmulje parem oleks. Nii nagu oli sel meie näitusel, mida ühe pildi peal ajakirjandustundeng parasjagu filmib. Sinna valis igaüks oma 1-2 parimat tööd ja seda näitust oli väga hea vaadata.

3-liitrilise paki valisin just sellepärast, et arvasin et teised nagunii muu kui maalimise peale ei mõtle. Aga kui vastav tuju tuleb, siis pole kuskilt võtta. Ja õigesti arvasin ;)

Veini kaitseks ja õigustuseks lisan veel niipalju, et sel aastal oli palju uusi laagrilisi ja paratamatult kujunesid välja teatud grupid, kes hoidsid nagu omaette. Vein aitas kõigil korraks ühineda :D

soodoma ja gomorra ütles ...

Veini kaitseks ja õigustuseks....kui naljakalt see siin täiskasvanute maailmas kõlab....äh, ma tahaks teada üht tõelist kunstnikku, kes "normaalselt" elu elas.

Bianka ütles ...

Tead, kui aus olla, siis selle viimase lõigu lisasin pärast seda, kui olin lugenud arutelu ritsikukodu blogis :D

notsu ütles ...

a seda pointi ma muide usun, et ikkagi tasub edasi teha, isegi kui on tunne, et üldse ei oska - tähendab, ma usun raudselt seda, et selline asi läheb rohkema tegemisega märkamatult ise paremaks. ega keegi ju kohe häid pilte ei tee.

Bianka ütles ...

Loomulikult ei lähe ilma harjutamata oskused paremaks. Aga ka harjutades jõuab ükskord kätte teatav ande suurusega kaasakäiv tase, millest üle enam ei küüni, harjuta palju tahes. Ma ise arvan, et olen selle punktini oma arengus jõudnud, ja see ei rahulda mind.

samas esineb ka minul mõnikord teatud "välgatusi", kus kõik, nii enda meeleolu, hetke õnnestunud tabamine ja veel "miski" klapivad nii hästi, et midagi tavatasemest paremat ikkagi välja tuleb. Selliste hetkede nimel ma päris loobuda ei kavatsegi ;)

Tiiu ütles ...

Minule su toolipilt meeldib! Tõsiselt. Minul on vastupidi probleem, olen jube värviline ja sellega jääb vormist ja täpsusest alati midagi-siis palju puudu.;)
Muusake