Avamisele ma ennast pressima ei hakanud, sest arvasin, et Tartu parima kunstniku austajaid tuleb sinna ilma minutagi hulgim. Külastasin näitust kolmapäeval, kui mul oli pool tundi vaba aega enne juuksurisse minekut. Ühest küljest oli see valearvestus, sest nii hea näituse vaatamiseks ja piltidesse süvenemiseks kuluks rohkem aega. Aga mul oli nagunii plaanis oma sõpradega koos seda uuesti vaatama minna ja see oli nagu eelluure. Teisest küljest aga selgus, et see oli suurepärane aeg, kuna juhtusin näitusesaali samal ajal kunstniku abikaasaga, kes oma tuttavatele rääkis lahti iga pildi tagamaad. Teretasin ja ütlesin, et kuulan ka nende juttu, kui tohib.
Sain teada, et paljud pildid on pärit erakogudest, kusjuures üks kuulub näiteks Andrus Ansipile. Seepärast ma neid varem polnudki näinud. Vasakpoolse saali keskel olev pilt "Park" on aga Imati kingitus oma naisele ja maalitud aastaid tagasi, kui nad kohtusid. Ka mulle tundus see pilt natuke teistsugune, mitte niisuguse läbitunnetatud koloriidiga nagu hilisemad maalid. Nagu Kersti ütles, et kunstnik poleks seda algusaegade pilti näitusele tahtnudki panna, aga ega ta naist keelata ka ei saanud ;) Tema jaoks on see pilt väga sügava emotsionaalse laenguga ja minu arust on emotsioonide tekitamine ju kunsti üks põhilisi ülesandeid :D Lisaks annab see hea võimaluse võrrelda, kuidas kunstnik on ajaga arenenud.
Uuem looming on Tartu-aineline. Plakatil eksponeeritud maalil on esiplaanil vana Toomkiriku makett, mis välja pandud TÜ Ajaloomuuseumis. Imat Suumann olevat seda vaatamas käinud ikka palju kordi ja saigi sealt aegade hämarusest inspiratsiooni oma teosele. Muide, seal pildil õhus olevat Dudajevi lennuk. Kas kui kummardus ühele kuulsale kunagisele tartlasele või meenutus nõukaaegsest Tartust kui sõjaväe tõttu kinnisest linnast. Näitusest ja piltide tagapõhjast on oma tänases Tartu Postimehes ilmunud arvustuses rohkem rääkinud Enriko Talvistu.
Igatahes on see näitus minu arust parim, mida Kunstimaja suure saali seinad viimastel aastatel näinud on. See taastas minu usu, et ka kaasaegne kunst võib olla hea. See ei pea tähendama ainult mingit imelikku katlamaja torustikku meenutavat sügavmõttelist jampsi nagu maikuu ekspositsioonis neidsamu kolme saali täitis ;)
Mõned pildid näituselt:
2 kommentaari:
naiivne arutlemine:
juurdlen mõnikord eestlaste andekuse üle. Aleksander Suuman ehk Suumani Sass (kunstniku isa) - pisike arglik poisike metsakolkast kasvas luuletajaks ja pärandas kaunite kunstide mõistmise ja edasiandmise oma poegadele.
Neid näiteid on mitmeid tuua. Kui suurt osa mängib kasvukeskkond ja kui suurt Jumala and?
Laadisin pilte alla FB leheküljelt ja lisasin ka mõned enda pildistatud. Et need, kes näitust vaatama minna ei saa, võiksid aimu saada sellest fenomenist.
Ausalt öeldes on väga huvitav, kuidas loomingulisus vanematelt lastele edasi kandub. Ei tea, kas Suumani Sass oli rohkem luuletaja või maalija, aga meie ateljee seinal oli tema tsitaat kunsti kohta: "Kunstnikuks sünnitakse, aga maalijaks peab õppima". Umbes samamoodi on Indrek Hirve ja tema isa puhul, isa oli kunstnik, aga poeg rohkem luuletaja. Kunstnikugeen oli igatahes mõlemas peres olemas. Samas tekib alailma uusi kunstnikke nii tööliste kui talupoegade peredest :D
Tegelikult on andekus jube raske koorem kanda ja peab olema keegi, kes toetab. Imati puhul on selleks tema abikaasa Kersti.
Postita kommentaar