Halapostitus

Seda postitust olen juba mitu nädalat turjal kandnud või kivina kaelas kaasa tirinud. Pole tahtnud seda kirja panna, lootes, et ehk läheb üle ja tulevad paremad päevad. Aga see lootus ei ole täitunud. Kõik on endiselt halvasti ja nii ma siis andsin alla. Kirjutan nüüd oma jõuetuse ja masenduse ametlikult endast välja. Vanasti see ju aitas, aga praegu pole kindel.

Alustame siis ilmast, selline sügis kaunil kevadekuul suudab mind suurepäraselt masendusse ajada. Ja lisaks mitte miski ei saa korda, mida ma olen ette võtnud, või mis on mulle kaela kukkunud.  Korteri veeavarii kindlustus ja remont pole kuhugi jõudnud, dushisegisti katkiläinud vidin, mille tellimus pidi paari nädalaga saabuma, pole ikka veel pärale jõudnud. Varsti saab kuu täis.

 Oma aias tahtsin teha ümberkorraldusi, panna üles aiaplangu, mis ammu oma tundi ootas. Et oleks rohkem privaatsust naabritest, kui ka nemad õues askeldavad. Hekk, mis selle koha peal varem oli, polnud piisavalt tihe ega kõrge.

Helistasin töömehele, kes ennegi minu juures üht-teist kõpitsenud. Tuli järgmisel päeval kohale, ja lubas umbes nädala pärast asja ära teha. Ütles, et tal on praegu kusagil üks saunaehitus pooleli, aga ta lubas selle väikese töö jaoks ikkagi aja leida. Mina võtsin vahepeal heki maha, et see plangu paigutamist ei segaks. Kui 2 nädalat lubatud ajast mööda läks, helistasin ise. Keegi ei võtnud toru ega helistanud ka tagasi. Kordasin sama umbes nädala jooksul, siis saatsin veel sõnumi, selgitades üle, et kes ma olen ja mis töö asjus helistasin ja küsisin, millal tööjärg minuni võiks jõuda. Ka see pöördumine jäi vastuseta.

Otsisin siis uut tegijat. Ühega sain jutule, ja ta ütles, et neil kah 8 nädalat tööde järjekord, aga kui ma saadan pildid, missuguse aiaplangu paigaldamisega tegu, siis vaatavad, kas seda saab kuhugi vahele võtta. Ka sellest on oma nädal möödas, ja ei mingit vastust. Olen leppinud juba, et sel suvel elan ma nagu akvaariumis, naabritega kõik vaated avatud. Või siis ei istugi terrassil ega grilli. Praeguse ilmaga pole see probleem, aga ehk läheb ükskord ka soojemaks.

Tegelikult pole see tegemata tööde asi sugugi põhiline, miks ma masenduses olen. On veel kaks palju olulisemat muret. Esimene, et ma olen iseendas pettunud. Nii täiesti läbikukkunud dieedi ja endiselt masendava väljanägemise pärast, kui ka tahtejõu ja üldse energia puudumise pärast. Hädavajalikud asjad saan kuidagi ära tehtud, aga mida edasi kannatab lükata, see jääb paremaid päevi ootama. Nagu näiteks koristamine või aknapesu. Ma ei diagnoosiks seda kui depressiooni, aga sügav madalseis on küll. Lisaks on mu niigi kehv uni muutunud veelgi viletsamaks. Hommikul ärgates olen uimane, sest pole korralikult maganud, päev venib nagu tatt, aga õhtul und ei tule, kuigi olen väsinud. Lähen voodisse kella kümne paiku, aga nagu mu aktiivsusmonitor mulle ütleb, uinunud olen kusagi 2 ajal. Sellesse vahemikku mahub nii unetablett kui vein, aga miskipärast ei ole kummastki abi, kuigi varemalt on kas üks või teine ikka une toonud.

Aiman, mis mu une ja energiareziimi tuksi on keeranud. See on mure ühe lähedase inimese psüühikaprobleemide pärast. Ma ei oska ega saa midagi tema heaks teha, aga meditsiini abile lootmine praeguses olukorras on... üpris lootusetu.

Vähemalt on mul hea meel, et see uus Pro Bono klient, kes tahtis mulle raamatupidamise tööd anda, on kah kaotsi läinud. Ega ma jaksakski seda teha.