Kolmapäev, 18. august 2021

Hajameelselt Lõuna-Eestis

 Nädalavahetusel käisime juubelil Värska kandis. Ega ma eriti ei tahtnud nii pikka sõitu ette võtta, aga kuna mu mehe jaoks oli see väga olulise inimese sünnipäev, siis tuli ennast kokku võtta ja see käik ära teha.

Tegime vahepeatuse Tartus, kus ma ammu polnud käinud. Kõik oli teistmoodi, ja olin lausa ära unustanud, kuidas oleks kõige parem üle Emajõe Räpina maanteele saada. See kõige uuem sild oli  tegelikult mu vana kodu lähedal ja mäletasin, et käisin seal nii kõndimas kui rattaga sõitmas. Aga missugusest tänavast sinna sõita, olin unustanud. Küsisin siis tuttava käest järele, kuidas täpselt  sinna saab. Juba selle intsidendi järgi sain aru, et mu mälu võib mind alt vedada.

Edasi põhjustas hajameelsus uusi sekeldusi. Olime 5 aastat tagasi sama inimese juubelil käinud ja mäletasin, et ostsime lilled tee pealt, et nad pika sõiduga ära ei närtsiks. Kui me siis Värskasse jõudsime ja tõdesime, et väikeses toidupoes lilli ei müüdagi, nagu igal pool Tallinnas, siis hakkasin oma mälusopis tuhnima, et kust me need lilled eelmine kord hankisime. Lõpuks tuli meelde,  et ilmselt olime tookord Põlva kaudu sõitnud ja sealsest kaubanduskeskusest ka lilled ostnud. Nüüd polnud teha midagi, ja mees oli üsna pahane, et miks me ometi Tartust lilli ära ei ostnud. Tema oleks võinud mäletada palju paremini kui mina, kui väike koht Värska on ja et sealt pole lootustki lillekimpu saada. Ütlesin, et sünnipäevalapsel pole tegelikult sooja ega külma, kas sina talle lilli tõid või mitte. Üldiselt ei mäleta selles õnnitlemiste rodus nagunii keegi, kes missugused lilled kinkis.

Aga see polnud veel kõik. Kui hakkasime SPA hotellitoas ümber riietuma, siis selgus kurb tõsiasi, et mu pidukostüüm on poolik. Mul oli seelik ja jakk, aga puudu oli top, mis jaki alla käis. 

Kuna jakk oli avara lõikega, siis ilma topita ei olnud seda võimalik kanda. Proovisin topi asemele ujumistrikood selga, aga sellega oli mu dekoltee liiga sügav ja nii ei kõlvanud minna. Mis nüüd saab? Esimene mõte oli, et ma ei lähegi pidusse, mingu mees üksi. Siis aga otsustasin, et lähen nende riietega, mida ma sõidu ajal kandsin, kollaste põlvpükste ja triibulise särgiga. Lõppude lõpuks, kelle asi see on, mis mul seljas. Jaki panin peale, see isegi sobis pükste ja särgi värviga. Aga no piduriietus polnud see kohe kindlasti. Mu mees oli täielikult tujust ära. Kalli sõbra juubelil pole lilli kaasas ja naine on riides nagu vaene kaltsakas. Mul endal oli samuti kahju, sest nii harva, kui ma kusagil peol käin, ja nüüd ei saagi ennast kenade riietega hästi tunda.

Seda ma ei tea, kas keegi imestas mu riidevaliku üle või mitte. Peale sünnipäevalapse me nagunii kedagi ei tundnud. Tegin ülbe näo pähe, et just nii ma tahtsingi välja näha ega lasknud tujul langeda. Tegelikult peeti pidu vanas aidas, ja miks mitte just sellise riietusega sinna minna.

Ruum oli pisike ja laua tagant ei paistnudki välja, mis mul seljas oli. Tantsimiseks nagunii ruumi polnud, aga selle asemel laulsime, sest õhtujuht oli ka pillimees (tegelikult -naine). Kokkuvõttes oli täiesti tore, hoolimata hajameelsusest põhjustatud äpardustest.



Ka järgmine hommik pakkus hajameelsuse hetki. Sedapuhku oli unustajaks mu mees. Käisime hommikul SPA-s ujumas. Paraku erinevalt eelmisel korral külastatud Pärnu SPA-st, ei olnud lahti saunad ega mullitanud vesi Värska veega täidetud mullivannides. Nõme kokkuhoid, millega vist taheti kliente enne kella 12 minema kiirustada. Kuna nagunii midagi teha pole. Oleks teadnud, poleks ujuma läinudki, ja oleks alles olnud mehe ujumispüksid, mis ta riidehoidu unustas.

Hajameelsuse tipphetked saabusid aga koju jõudes. Hakkasin otsima, et miks ma ometi selle kostüümi osa maha unustasin. Et kas oli mees ümberriietumisel oma riided minu topi peale pannud, või olin selle koos musta pesu kasti minevate asjadega sinna visanud. Ei olnud ei siin ega seal, ei vannitoas ega triikimistoas. Ja kust ma selle lõpuks leidsin? Reisil kaasas olnud koti põhjast, kui olin muud asjad välja tõstnud. Kuidas ma ometi seda hotellitoas ei märganud? Eks ta jäi teiste asjade alla ja oli koti põhjaga ühte värvi. Aga no kuhu me niiimoodi jõuame, kui kadunud asjad polegi kadunud, vaid ise oled loll ega leia neid üles...



5 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Peaasi, et käidud sai!
Enamasti on tagataskus plaan B, mis aitab hädast välja ;)

Bianka ütles ...

Jah, hää et niigi läts :)

Neid enesevihkajalikke hetki, et kuidas ma ometi NII valesti valisin, tuleb viimasel ajal tihti ette. Kui ma oleks üksi hotelli jäänud ja oma vigade pärast ennast haletsenud või vihanud, siis oleks see sõit Eestimaa teise otsa eriti mõttetu tundunud.

Eks ta ole tuntud tõde, et kui me ei saa muuta asjaolusid, siis tuleb muuta meie suhtumist nendesse. Õnneks suutsin ma seda tarkust seekord järgida.

Kaamos ütles ...

Kuni probleemile leitakse lahendus on elu ilus.
Kui lahendust pole, on vaid probleem - siis pandi lappama läinud, siis on põhjust muretseda. Sina ära põe, vara veel!

Kaamos ütles ...

Nagu ma näen, on telefoni automaatne korrektorikuivik jälle möllanud.
"siis pandi lappama läinud"= "siis on asi lappama läinud"

Bianka ütles ...

See on väga õige filosoofia: "kui probleemile lahendust pole, on vaid probleem". Polegi varem sellist mõttetera kuulnud.