Tegelikult on see lugu sellest, kuidas minust kirjanikku ei saanud.
Meenutades 11 aasta taguseid blogisuhteid, tuli mulle meelde üks huvitav mälestus. Tol ajal avaldas isand Konn oma blogis aeg-ajalt Armandi lugusid, mis nüüdseks koostöös Kaamosega on raamatuks saanud . Tookord aga palus Konn mind kaasautorina sulge proovima ja Aaza-Lea osa kirjutama. Võtsin väljakutse vastu ja kirjutasin Konna jutukesele järjeks Aaza-Lea vaatenurga juhtunule. Siin see minu esimene katsetus kirjanikuks hakata on.
Nagu te juba teate, asja sest kirjanduslikust koostööst ei saanud ja kuigi mõtlesin pikkadel pimedatel talveõhtutel ise proovida mingit raamatut kirjutada, siis pole ma tegudeni jõudnud. Ilmselt ei jõuagi.
Aaza-Lea haaras toolilt oma riided ja kadus vannituppa. Sealt väljudes olid ta huuled kõvasti kokku surutud ja näol otsustav ilme. Armandile ainsatki pilku heitmata võttis ta oma koti riietega, surus pitsilise öösärgi vihaselt sinna sisse ja suundus esiku poole. „Kuhu sa lähed, oota nüüd. Ma teen kohe kohvi ja...“ jõudis Armand veel pomiseda, kui uksepaugatus ta juttu pooleks lõikas.
Aaza-Lea kihutas ühe soojaga rongipeatusse, pilku kellale heitmata. Kas rongi üldse lähemal ajal väljumas on, sellele mõtles ta alles kohale jõudes. Õnneks polnud isegi poolt tundi vaja oodata. Naine istus pingile, süütas sigareti ja hakkas meenutama, et mis teda siis nii vihastas. Mehed... Kunagi arvas ta, et miski ei suuda teda enam üllatada. Aga see oli üsna ammu, kui ta meeste veidratesse soovidesse või seksimängudesse üleoleva muigega suhtus. Nüüd aga... Armandi-sugusest mehest poleks ta küll niisugust labasust oodanud. Samasugune nagu nad kõik, nentis Aaza-Lea ja kustutas suitsu.
Samal hetkel helises telefon. No muidugi, Armand! Ma ei kavatsegi temaga rääkida, mõtles Aaza-Lea ja lülitas telefoni üldse välja. Korraks käis peast läbi, et mida siis teha, kui mees talle siia järele tuleb? Kas peita ennast ära või kuulata ära, mis tal öelda on? See küsimus langes iseenesest ära, Armand ei tulnud. Argpüks niisugune, leidis naine veel ühe põhjuse mehe peale vihane olla.
Koju jõudnud, nägi Aaza-Lea esikus meesterahva kingi. No mis see veel olgu! Nagu selja pöörad, nii tütrel kohe kavalerid majas. Ise veel keskkoolitüdruk! Meie ajal poleks niisugune asi kõne allagi tulnud! Siiski ohkas naine alistunult, sest eks ta aimas seda nagunii. Siiani polnud noormees neile siiski ööbima jäänud. Nii palju neil ikka veel häbitunnet oli. Nüüd aga, kui ta ise ootamatult vara koju jõudis... Mis siin imestada, eks noored tahtsid ema äraolekut kasutada. Siiski otsustas ta tütrega mitte kohe pahandama minna. Eks hiljem, kui poiss läinud, võtab ta selle teema jutuks. Praegu on muustki mõelda.
Aaza-Lea ohkas veel kord ja talle tulid hommikused sündmused uuesti ärritavalt meelde. Kas maailm on hulluks läinud? Mis sellele Armandile küll sisse läks? Nüüd lendasid kenad nädalavahetuse plaanid kõik vastu taevast. Aaza–Lea suutis isegi muiata, et tütre plaanid samamoodi... Armand oli siiani nii kena ja sümpaantne mees olnud, lausa dzentelmen. Aaza-Lea hakkas juba mõtlema, et siit võib isegi midagi püsivamat kujuneda. Ja nüüd selline pauk.
Mida küll ootamatu vabadusega pihta hakata? Naine võttis kotist telefoni ja lülitas selle sisse. Mis siis, kui kui Armand nüüd helistab? Aaza -Lea kaalus korraks võimalust, et võib-olla on tal oma käitumise kohta mingi normaalne seletus. Siis võiks ehk isegi andestada. Ja nad jõuaksid ikkagi veel minna randa, nagu plaanitud.
Vahepeal kuulis ta, kuidas tütar oma kavaleriga toast välja tulid. Kahjurõõmsalt mõtles Aaza-Lea, et imestage jah nüüd, miks ema kodus on. Kuulis sosistamist ja siis ukse paugatust. Nüüd lähen ja teen tütrel kõrvad tuliseks, mõtles naine ja tuhises kööki. Tühjus. Noored olid koos minema läinud.
Selle peale vajus Aaza-Lea pahameel sossti kokku ja tal hakkas nii endast kui tütrest kahju. Lausa nutt tuli peale. Kõik see on Armandi süü! Kas poleks neil kõigil kena nädalavahetus võinud olla, kui see narr oma lollustega välja poleks tulnud. Mehed kohe peavad kõik ilusa ära rikkuma! Kui Armand peaks nüüd helistama, siis kavatses Aaza Lea talle kõik välja laduda, mis ta mehe käitumisest arvab.
Armand ei helistanud. Pärast tunniajalist ootamist otsustas Aaza-Lea sellise idioodi oma peast täiesti välja visata. Mis ta õige endast mõtleb! Nagu mehi ilmas vähe oleks... Ja veel palju nooremaid ja ilusamaidki.
Mida küll ette võtta või kuhu minna? Kellele võiks helistada? Ühtki meest küll praegu näha ei tahaks. Noh ega neid just väga valida ka polnud. Eriti selliseid, kellele keset kallist nädalavahetust saaks helistada. Kõik ju peredega koos... Omal ajal oli Aazaleal palju kavalere. Eks ta oli kena naine noorena. Olen praegugi, lõi naine pea selga ja valis Merle numbri. Selle sõbrannaga koos oli palju lahedaid pidusid peetud ja kihvte mehi kohatud! Temaga juba igav ei hakka ja küll nad koos välja mõtlevad, mis selle tühja päeva ja õhtuga ette võtta.
Telefon kutsus pikalt. Just siis, kui Aaza-Lea tahtis loobuda, Merle vastas. „Oo, kes helistab!“, ütles naerune hääl telefonitorust. „Kuhu sa oled kadunud, pole sust ammu midagi kuulnud?“ Aaza-Lea pidi just õhinaga sõbrannale hakkama pajatama, kuidas ta mõni aeg tagasi kohtus ühe sümpaatse mehega ja... siis tuli kõik jälle meelde. Seda nime ei võta ta enam suu sissegi. Selle asemel ütles hoopis, et tööd on palju olnud ja pole saanud mahti sõbrannaga ühendust võtta. Aga täna võiks küll midagi vahvat ette võtta ja rääkida teineisele uudiseid. „Oi, täna ma küll ei saa, olen linnast ära sõitnud ja naudin hoopis maaelu!“, sädistas Merle. „Kus ja kellega sa oled?“, muutus Aaza-Lea uudishimulikuks. „Kuule, räägime sellest mõni teine kord pikemalt, eks! Mul on hetkel jube kiire“, ütles sõbranna ja lõpetas kõne.
Nüüd oli Aaza-Lea tuju lõplikult rikutud. Sõbranna on ta kah maha jätnud. Nagunii mingi mehe pärast. Niisugused need naised on! Nojah, eks ta ise tegi ju sedasama. Siis, kui Armandiga kõik veel hästi oli, ei tundnud ta sõbranna järele puudust. Aga nüüd...
Mis siis ikkagi täna hommikul juhtus? Naine mäletas, kuidas unesegusena oli mees teda hellitama hakanud. Ja siis algas mingi pirin? Mis see oli, millega Armand teda puudutas? See oli vist vibraator. Miks mees temaga ometi niimoodi veidralt käitus? Ega ta ometi pole kuulnud midagi naise kirjust minevikust? Võib-olla kujutas ette, et naine on lausa nagu mõni pornofilmi tegelane. Aaza-Lea on selliseid filme näinud küll ja teab, mis trikke seal tehakse. Aga et Armand ka millegi niisugusega tegeleda võiks, ei mahtunud naisele pähe. Kas tõesti lõid nüüd välja mehe perverssed kalduvused? Seda poleks temast küll arvanud.
Aga kui oli asi hoopis selles, et... Aaza-Leal lõid lausa põsed lõkendama, kui ta niisuguse võimaluse peale mõtles. Et mis siis, kui mehest eriti asja pole ja ta tahtis naisele hoopis selle vibraatori abil rõõmu teha. Huvitav, kui vana Armand on? Räägitakse ju, et teatud eas meestel on sellega probleeme. Aaza-Lea polnud varem kunagi mitut ööd järjest mehega koos veetnud. Võib-olla ta tõesti üle ühe korra ei suudagi?
Nüüd paistis lugu naisele hoopis uues valguses. Einoh, kui nii, siis tahab ta mehele öelda, et egas temagi enam mingi seksihull ole. Nad oleks võinud teisel ööl kenasti niisama kaisus olla. Poleks vaja olnud sellist asendusriista hankima hakata. Aaza-Lea leebus täiesti ja hakkas mõtlema, kuidas olukorda nüüd lahendada. Kui mees talle uuesti helistab, siis võib talle ju uue võimaluse anda. Või hoopis helistaks ise. Mehel on kindlasti piinlik seda teemat üles võtta. Aga küll Aaza-Lea juba oskab teda aidata...
Telefon hakkas laulma. Aaza-Lea kogus ennast hetke, enne kui vastas üsna rangel toonil "jah, ma kuulen".
Seejärel pisut pettunult "ah see oled sina, tütreke".
...
"Mis keda, see pole sinu asi. Räägi parem, kelle kingad need koridoris täna hommikul olid? "
...
"No kuule, ära mind ikka nii lubjakaks ka pea. Tean küll neid öiseid õppimisi"
...
"Hea küll, tule nüüd koju ja siis räägime. Eks mina olen ka noor olnud, aga nii vara ei maksa veel kodu mängima hakata. Küll jõuad elus veel küll ja küll nende meestega jahmerdada. Praegu on kõige tähtsam asi õppimine!"
...
"Tule siis ruttu koju, teen meile õhtuks midagi head süüa! Siis istume rahulikult maha ja arutame neid asju. Viimasel ajal polegi nagu mahti olnud omavahel rääkida."
...
„Kalli-kalli sulle kah!“
Ilm oli ikka jube palav ja veel hullemaks tõotas päeva peale minna. Armandi juures oleks konditsioneeriga mõnus jahe olnud... Aga mis parata, on nagu on. Naine käis korra värskenduseks dushi alt läbi ja hakkas mõtlema, mida süüa teha. Koju polnud midagi head varutud, sest... Jälle läksid mõtted Armandile ja rikutud nädalavahetusele. Aaza-Lea otsustas, et aitab neist "oleksitest". Nüüd läheb ta turule. Polegi ammu saanud seal mõnuga ringi vaadata ja valida. Turuletid oma kesksuvise küllusega teevad alati tuju heaks. Just seda tal oligi praegu vaja. Eks hommik on õhtust targem, ütles juba vanasõna. Täna küll Armandile helistama ei hakka. Las praeb veidi. Küllap ta lõpuks helistab ise ja siis saame selle loo kenasti ära klaarida. Aaza-Lea ümises omaette juba üsna heatujulisena "mööda teed, mis on kividega kaetud..."
Aaza-Lea kihutas ühe soojaga rongipeatusse, pilku kellale heitmata. Kas rongi üldse lähemal ajal väljumas on, sellele mõtles ta alles kohale jõudes. Õnneks polnud isegi poolt tundi vaja oodata. Naine istus pingile, süütas sigareti ja hakkas meenutama, et mis teda siis nii vihastas. Mehed... Kunagi arvas ta, et miski ei suuda teda enam üllatada. Aga see oli üsna ammu, kui ta meeste veidratesse soovidesse või seksimängudesse üleoleva muigega suhtus. Nüüd aga... Armandi-sugusest mehest poleks ta küll niisugust labasust oodanud. Samasugune nagu nad kõik, nentis Aaza-Lea ja kustutas suitsu.
Samal hetkel helises telefon. No muidugi, Armand! Ma ei kavatsegi temaga rääkida, mõtles Aaza-Lea ja lülitas telefoni üldse välja. Korraks käis peast läbi, et mida siis teha, kui mees talle siia järele tuleb? Kas peita ennast ära või kuulata ära, mis tal öelda on? See küsimus langes iseenesest ära, Armand ei tulnud. Argpüks niisugune, leidis naine veel ühe põhjuse mehe peale vihane olla.
Koju jõudnud, nägi Aaza-Lea esikus meesterahva kingi. No mis see veel olgu! Nagu selja pöörad, nii tütrel kohe kavalerid majas. Ise veel keskkoolitüdruk! Meie ajal poleks niisugune asi kõne allagi tulnud! Siiski ohkas naine alistunult, sest eks ta aimas seda nagunii. Siiani polnud noormees neile siiski ööbima jäänud. Nii palju neil ikka veel häbitunnet oli. Nüüd aga, kui ta ise ootamatult vara koju jõudis... Mis siin imestada, eks noored tahtsid ema äraolekut kasutada. Siiski otsustas ta tütrega mitte kohe pahandama minna. Eks hiljem, kui poiss läinud, võtab ta selle teema jutuks. Praegu on muustki mõelda.
Aaza-Lea ohkas veel kord ja talle tulid hommikused sündmused uuesti ärritavalt meelde. Kas maailm on hulluks läinud? Mis sellele Armandile küll sisse läks? Nüüd lendasid kenad nädalavahetuse plaanid kõik vastu taevast. Aaza–Lea suutis isegi muiata, et tütre plaanid samamoodi... Armand oli siiani nii kena ja sümpaantne mees olnud, lausa dzentelmen. Aaza-Lea hakkas juba mõtlema, et siit võib isegi midagi püsivamat kujuneda. Ja nüüd selline pauk.
Mida küll ootamatu vabadusega pihta hakata? Naine võttis kotist telefoni ja lülitas selle sisse. Mis siis, kui kui Armand nüüd helistab? Aaza -Lea kaalus korraks võimalust, et võib-olla on tal oma käitumise kohta mingi normaalne seletus. Siis võiks ehk isegi andestada. Ja nad jõuaksid ikkagi veel minna randa, nagu plaanitud.
Vahepeal kuulis ta, kuidas tütar oma kavaleriga toast välja tulid. Kahjurõõmsalt mõtles Aaza-Lea, et imestage jah nüüd, miks ema kodus on. Kuulis sosistamist ja siis ukse paugatust. Nüüd lähen ja teen tütrel kõrvad tuliseks, mõtles naine ja tuhises kööki. Tühjus. Noored olid koos minema läinud.
Selle peale vajus Aaza-Lea pahameel sossti kokku ja tal hakkas nii endast kui tütrest kahju. Lausa nutt tuli peale. Kõik see on Armandi süü! Kas poleks neil kõigil kena nädalavahetus võinud olla, kui see narr oma lollustega välja poleks tulnud. Mehed kohe peavad kõik ilusa ära rikkuma! Kui Armand peaks nüüd helistama, siis kavatses Aaza Lea talle kõik välja laduda, mis ta mehe käitumisest arvab.
Armand ei helistanud. Pärast tunniajalist ootamist otsustas Aaza-Lea sellise idioodi oma peast täiesti välja visata. Mis ta õige endast mõtleb! Nagu mehi ilmas vähe oleks... Ja veel palju nooremaid ja ilusamaidki.
Mida küll ette võtta või kuhu minna? Kellele võiks helistada? Ühtki meest küll praegu näha ei tahaks. Noh ega neid just väga valida ka polnud. Eriti selliseid, kellele keset kallist nädalavahetust saaks helistada. Kõik ju peredega koos... Omal ajal oli Aazaleal palju kavalere. Eks ta oli kena naine noorena. Olen praegugi, lõi naine pea selga ja valis Merle numbri. Selle sõbrannaga koos oli palju lahedaid pidusid peetud ja kihvte mehi kohatud! Temaga juba igav ei hakka ja küll nad koos välja mõtlevad, mis selle tühja päeva ja õhtuga ette võtta.
Telefon kutsus pikalt. Just siis, kui Aaza-Lea tahtis loobuda, Merle vastas. „Oo, kes helistab!“, ütles naerune hääl telefonitorust. „Kuhu sa oled kadunud, pole sust ammu midagi kuulnud?“ Aaza-Lea pidi just õhinaga sõbrannale hakkama pajatama, kuidas ta mõni aeg tagasi kohtus ühe sümpaatse mehega ja... siis tuli kõik jälle meelde. Seda nime ei võta ta enam suu sissegi. Selle asemel ütles hoopis, et tööd on palju olnud ja pole saanud mahti sõbrannaga ühendust võtta. Aga täna võiks küll midagi vahvat ette võtta ja rääkida teineisele uudiseid. „Oi, täna ma küll ei saa, olen linnast ära sõitnud ja naudin hoopis maaelu!“, sädistas Merle. „Kus ja kellega sa oled?“, muutus Aaza-Lea uudishimulikuks. „Kuule, räägime sellest mõni teine kord pikemalt, eks! Mul on hetkel jube kiire“, ütles sõbranna ja lõpetas kõne.
Nüüd oli Aaza-Lea tuju lõplikult rikutud. Sõbranna on ta kah maha jätnud. Nagunii mingi mehe pärast. Niisugused need naised on! Nojah, eks ta ise tegi ju sedasama. Siis, kui Armandiga kõik veel hästi oli, ei tundnud ta sõbranna järele puudust. Aga nüüd...
Mis siis ikkagi täna hommikul juhtus? Naine mäletas, kuidas unesegusena oli mees teda hellitama hakanud. Ja siis algas mingi pirin? Mis see oli, millega Armand teda puudutas? See oli vist vibraator. Miks mees temaga ometi niimoodi veidralt käitus? Ega ta ometi pole kuulnud midagi naise kirjust minevikust? Võib-olla kujutas ette, et naine on lausa nagu mõni pornofilmi tegelane. Aaza-Lea on selliseid filme näinud küll ja teab, mis trikke seal tehakse. Aga et Armand ka millegi niisugusega tegeleda võiks, ei mahtunud naisele pähe. Kas tõesti lõid nüüd välja mehe perverssed kalduvused? Seda poleks temast küll arvanud.
Aga kui oli asi hoopis selles, et... Aaza-Leal lõid lausa põsed lõkendama, kui ta niisuguse võimaluse peale mõtles. Et mis siis, kui mehest eriti asja pole ja ta tahtis naisele hoopis selle vibraatori abil rõõmu teha. Huvitav, kui vana Armand on? Räägitakse ju, et teatud eas meestel on sellega probleeme. Aaza-Lea polnud varem kunagi mitut ööd järjest mehega koos veetnud. Võib-olla ta tõesti üle ühe korra ei suudagi?
Nüüd paistis lugu naisele hoopis uues valguses. Einoh, kui nii, siis tahab ta mehele öelda, et egas temagi enam mingi seksihull ole. Nad oleks võinud teisel ööl kenasti niisama kaisus olla. Poleks vaja olnud sellist asendusriista hankima hakata. Aaza-Lea leebus täiesti ja hakkas mõtlema, kuidas olukorda nüüd lahendada. Kui mees talle uuesti helistab, siis võib talle ju uue võimaluse anda. Või hoopis helistaks ise. Mehel on kindlasti piinlik seda teemat üles võtta. Aga küll Aaza-Lea juba oskab teda aidata...
Telefon hakkas laulma. Aaza-Lea kogus ennast hetke, enne kui vastas üsna rangel toonil "jah, ma kuulen".
Seejärel pisut pettunult "ah see oled sina, tütreke".
...
"Mis keda, see pole sinu asi. Räägi parem, kelle kingad need koridoris täna hommikul olid? "
...
"No kuule, ära mind ikka nii lubjakaks ka pea. Tean küll neid öiseid õppimisi"
...
"Hea küll, tule nüüd koju ja siis räägime. Eks mina olen ka noor olnud, aga nii vara ei maksa veel kodu mängima hakata. Küll jõuad elus veel küll ja küll nende meestega jahmerdada. Praegu on kõige tähtsam asi õppimine!"
...
"Tule siis ruttu koju, teen meile õhtuks midagi head süüa! Siis istume rahulikult maha ja arutame neid asju. Viimasel ajal polegi nagu mahti olnud omavahel rääkida."
...
„Kalli-kalli sulle kah!“
Ilm oli ikka jube palav ja veel hullemaks tõotas päeva peale minna. Armandi juures oleks konditsioneeriga mõnus jahe olnud... Aga mis parata, on nagu on. Naine käis korra värskenduseks dushi alt läbi ja hakkas mõtlema, mida süüa teha. Koju polnud midagi head varutud, sest... Jälle läksid mõtted Armandile ja rikutud nädalavahetusele. Aaza-Lea otsustas, et aitab neist "oleksitest". Nüüd läheb ta turule. Polegi ammu saanud seal mõnuga ringi vaadata ja valida. Turuletid oma kesksuvise küllusega teevad alati tuju heaks. Just seda tal oligi praegu vaja. Eks hommik on õhtust targem, ütles juba vanasõna. Täna küll Armandile helistama ei hakka. Las praeb veidi. Küllap ta lõpuks helistab ise ja siis saame selle loo kenasti ära klaarida. Aaza-Lea ümises omaette juba üsna heatujulisena "mööda teed, mis on kividega kaetud..."
6 kommentaari:
Aaza-Lea, mu arm!:P
Suitsetama hakanud, sunnik!
Ja ei tea miks, aga meenutab iseloomult kangesti ühte blogijat, seda...seda...mmmm, ehhhh, nimi on keele peal....
Kummaline, et mu peas olevas grammofonis hakkas selle vana mälestuse üleskaevamise peale ketrama plaat, kust tuli laul "oh oleks vaid arm, oh oleks vaid arm, kuid elu on, teadagi, pagana karm". Ei teagi, kummale see rohkem mõeldud on, kas Armandile või Aaza-Leale.
Aga mis puutub blogijasse, siis tean, keda sa silmas pead. Aga no ei ole nii, see on puhas ilukirjanduslik väljamõeldis, justnagu sinu "Segaduse" peategelane :P
Jessas kui lahe! 😁
Aitäh, Kaamos!
Aga nagu ma hr.Konna jutust järeldasin, palus ta ka sinul AazaLea osa kirjutada. Tungivalt paluks avalikustada ka sinu proovitöö. Või kui seda ei juhtunud, siis kirjuta nüüd ja kohe üks äge jutt!
Ei, Aaza-Lead pole ma elusaks kirjutada proovinud, mul oli üks teine katse. Hästi tore oli proovida, algus meeldus natuke usegi iseendale, aga ajaliselt sattus kõik väga jamasse eluperioodi ja jooksin raksuga kinni.
See jupp on kadunud, kusagil meeletus kuhjas avaldamata ja takerdnud pusades.
Nääh, nüüd kukuks kohe kastivabriku dispetšeri moodi jonnima, et "Käsu peale ei ütle mina mitte üht sõna!" :D
Tuleb kui tuleb. Kui tuleb.
Aga sul tuli hästi välja.
Jah, loominguliste asjade jaoks peab ka kõik muu klappima, et inspiratsioon peale tuleks. Ilma selleta on asjatu ponnistus.
Mul oli elukaaslase sünnaks üks maal valmis kinkimiseks. Paraku tuli enne seda üks teine külaskäik, kuhu see kingituseks sai viidud. Ütlesin elukaaslasele, et teen sulle uue. Siiani pole vaim peale tulnud. Aga küll ta ükskord ikka tuleb :)
Postita kommentaar