Teisipäev, 27. juuli 2021

Konnaregatt

 Kaamos oli see, kes meie laupäevase ürituse kohta sellise tabava nimetuse välja mõtles. No muidugi oli isand Konn see, kes kutsus kokku selle kamba. Võib-olla oli algselt mõeldud Blogkok2 midagi muud, kui see mis välja kukkus. Teadagi, inimene mõtleb ja peab plaani, aga jumalad naeravad samal ajal.

Minu ettekujutus nostalgilisest korduskohtumisest 11 aastat tagasi toimunud Blogkok seltskonnaga oli ka tiba teistsugune. Kui selgus, et kohale ei tule ükski mu põhilistest saurus-blogisõbrannadest, siis mõtlesin ka ise, et ah, mis ma sinna ikka lähen. Aga kuna ma ise olen olnud läbi elu igasuguste klassi-, kursuse- ja muudegi seltskondade kokkusaamiste korraldaja, siis teadsin väga hästi, et see, kui inimesed, kes lubasid tulla, jäävad tulemata, on pettumus korraldajale. Ja kuigi isand Konn on selles asjas palju paksema nahaga, ehk teda ei tundunud loksutavat see, kes kutsututest tuleb või tulemata jaäb, siis minu jaoks polnud varianti mitte kohale ilmuda.

Ja no olgem ausad, sellist glamuurset üritust, nagu purjekasõitu privaatseltskonnaga, ei pakuta mitte iga päev. Ilm oli ka igati super, ei liiga kuum ega külm ega tuuline. Just täpselt nii mis tellitud.

Ma olen suur pabistaja, kui tuleb sõita kuhugi, kus ma varem käinud pole. Kas ma õige koha üles leian, kuidas ja kuhu saab parkida, ja missugused on teeolud, kas on remonte ja  ega ma seetõttu hiljaks ei jää. Kodunt väljasõit oli paraku tund aega hiljem, kui kavandasin.

Laias laastus teadsin ma enam-vähem blogi-aliaste taha peitunud "pärisinimeste" kohta ühte ja teist. Aga ikkagi olid nad teistsugused, kui ma ette kujutasin. Need, kelle kohta arvasin, et nad ehk ei haaku seltskonnaga, olid väga seltskondlikud, aga need, kes blogi kaudu tundusid emotsionaalsed ja head suhtlejad, olid hoopis vaiksed.

Mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, oli see, et ettearvamatu seltskond nii hästi kokku klappis. Nii paadisõidu kui hilisema õhtusöögi ajal. Minu arust polnud igavat ega tühja vaikust, nagu võõraste inimeste esmakohtumisel tihti juhtuda võib. Mina rääkisin paraku liiga palju ja liiga valjusti, nagu mul päriselus kombeks. Esimese Blogkoki ajal ütlesid kõik, et mina olin just täpselt selline, nagu nad ette olid kujutanud. Pilte sai ka veidi tehtud, need, kellele ma ise saatnud pole,  küsige isand Konna käest. Sest mul nende kontaktandmed puuduvad.

Mul on väga hea meel, et olin kutsutute hulgas ja kohale tulin. Sellist lahedat seltskonda mu igapäevasuhtluses pole. On, mida sellest suvest mäletada.


3 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Klapp olitõesti üllatav ja kokkusaamine oli piisavalt pikk, et lõbus oleks ja piisavalt lühike, et teravad nurgad välja kuluda ei jõudnud.
Kõik olid nii erinevad, aga haakumiskohti oli meeldivalt palju.
Ahjaa - aitäh snäkkide eest, kohe näha, et inimene teab, mida kere merel igatseb! (ja tulevikus olen ühe ... võlgu!)
Eelmise Blogkoki ajal kirjutasid sa rohkem ja mida enam inimene kirjutab, seda rohkem ta on tema ise. Vist. Seekordse kokkutuleku noviitsid pidid puslet väga napist materjalist kokku laduma :D Ikkagi olid sa täpselt sina ise - hoidsid seltskonna ratta ilusasti käimas.

konn, lendav konn ütles ...

Pmts võiks kord aastas saurustele sobivat meelelahutust pakkuda, miks mitte ka mugava ööbimisega - saab lõkke ääres sõlmede tegemist ning pioneerilaule meenutada!:)

*selle avalduse peale rebivad pooled juba avalduse valmiskirjutanud saurused selle pisikesteks tükikesteks ning neelavad alla

Bianka ütles ...

Sauruste hingeelu on huvitav asi. Enda käitumist analüüsides ütleks, et kui mingi üritus on ähmases tulevikus, siis tundub see huvitav ja väärt osalemist. Aga kui aeg kätte jõuab, siis mõtlen, et MIKS ma küll pean sinna minema, palju parem oleks rahus kodus diivanil lesida ja telekat vaadata. Kuigi toas on palav ja telekast ei tule midagi põnevat ;) Ikkagi on see esimene samm üle kaitsva koduukse raske. Pärast läheb juba kergemaks ja lõpuks on hea meel, et sai mindud.