Aastalõpp

 Siiamaani olin ma ilma ja lumerohkusega rahul. Ilus nagu jõulumuinasjutus, kuigi nii 23. kui 24.detsembril sadas palju ja kühveldamist oli omajagu. Õnneks tuli T. mulle appi ja teise päeva töö tegi põhiliselt tema. Mina puhastasin autot ja näitasin, kuhu lumi teisaldada. Muidu oleks mu seljale liiga saanud.

Eile poes käies oli sõidutee üsna lumine, niiet isegi minu auto laiadel kummidel oli tegu sellest sopast läbi murdmisega. Õhtul käis sahk kõnniteed puhastamas ja öösel tehti ka sõidutee puhtaks. Minu majaesine oli niigi  puhas, sest pärast jõulu polnud uut lund oluliselt lisandunud.

Paraku hommikul aknast vaadates polnud seis sugugi roosiline. Sõidutee sahk oli sõitnud nii ligidalt meie värava eest läbi, et nii kõnnitee kui väravast välja viiv tee olid paksult lund täis. Ohkasin ja võtsin lumelabida, et seegi lumi hunnikusse kühveldada. Kahjuks see ei õnnestunud, sest kogu  sodi oli kamakatena tee külge kinni külmunud. Ohkasin veelkord ja tõin metallkühvli, millega seda lahti murdma hakkasin. Väravaesise väikese platsi puhastamine võttis mul üle tunni ja oli tunduvalt raskem kui tavaline lumelükkamine.  Aga no mis ma ikka hädaldan, hea et üldse sahad käivad.

Jõulud möödusid klassikaliselt tütre juures. Tema katab laua, keedab kartulid ja küpsetab verivorstid, mina teen liha ja kastme. Seekord oli teistmoodi see, et T. oli juba perekondliku õhtusöögi ajaks minu juurde jõudnud, sest ema juures käis ta eelmisel õhtul. Tavaliselt on kumbki meist kõigepealt oma pere jõululauas ja pärast istume kahekesi. Kuna mu eksmees võtab mu koos söökidega oma auto peale tütre juurde sõiduks ja pärast toob ka koju tagasi, siis tekkis küsimus, kas ta ootab mind autos või tuleb sisse. No et kuidas nad T-ga koos ühes ruumis ennast tunnevad. Küsisin mõlema käest, kas see on OK, ja nii ta siis tuligi. Soovisid teineteisele häid jõule ja jõid tassi kohvi, kuni mina oma asju kokku pakkisin. Nii kaugele meie kärgpere mudel veel pole arenenud, et nii mina T-ga kui eks oma elukaaslasega ühiselt tütre jõululauas istuks.

Aga ega need klassikalised perejõulud vist kaua enam ei kestagi. Juba seekord olid lapsed tõrksad ega nõustunud ilusaid riideid selga panema. Kingituste ootus nad ikka jõuluüritusele meelitas, aga varsti võib juhtuda, et sellest ei piisa ja kumbki eelistab oma arvuti taga olla, mitte "vanadega" traditsioone elus hoida. Jõulutoitudest on neil nagunii vaid teatud asjad, mida süüakse.

Jõuluvana meil enam ei käi, aga päkapikurolli võtsid tüdrukud rõõmuga enda peale. Mina tundsin, et ükski salm mulle nagunii kiiruga pähe ei jää, seega otsustasin laulda. Klassikalistest jõululauludest on juba villand, nii valisin Toomapoegade laulu"Pilv puistab lund", mis suurepäraselt sobitub aastalõpu ilmaga.

Et mul viisipidamine paremini õnnestuks ja ka sõnad korralikult meeles oleks, võtsin kaasa oma "saateansambli" ehk kõlari, mille telefoniga ühendasin. Lapsed suhtusid mu karaokesse täiesti heatahtlikult. Pärast mind laulsid ka kõik teised oma laule ja kõik teenisid tugeva aplausi.

Kui koju jõudsin, tuli taas laud katta ja koos T-ga veelkord jõulusööke süüa. Ei ole kerge see kärgpere elu... Uuel aastal tuleb nagunii dieedi peale mõtlema hakata.

Täna postkastist lehti tuues ootas mind üllatus. Ilusti hõbepaberisse pakitud pilt. Esimese hooga vaatasin, et see on mingi ilutulestiku reklaam. Aga siis oleks ikka pidanud olema kusagil firma või e-poe andmed. Sellel paberil polnud rohkem mingit kirja ega viidet. See oli kuidagi väga koduselt pakitud ja kleepsuga kinni pandud, niiet reklaampostitusega küll tegu polnud. Aga kes selle minu postkasti pani? Mu paarismaja naaber oli ära sõitnud, tema see olla ei saanud. Ületee naabritest üks pere paistis olevat samuti ära sõitnud ja teised olid äsja siia kolinud ja nad isegi ei tereta mind. Jääb siis üle parempoolne naabermaja, kus elab umbes minuvanune abielupaar, aga ei kujuta ette neid niisugust üllatust tegemas. Kuidas küll teada saada, kes mulle head soovis?