Emmeliina taaspostitas oma 2014.a. kirjutise suhetest. Olin selle all ka ise sõna võtnud ja väga huvitav oli lugeda, mida ma tookord arvasin. Kuna seal kommenteerimine oli raskendatud, pidin oma blogis seda arutama.
Nii seda:
"Mulle tundub, et meie vanuses on enamuse kaua koos olnud paaride jaoks kirgede aeg seljataga ja omavahel teravamad nurgad maha lihvitud. Aeg-ajalt tuleb küll ette mõni positiivne või ka mõni negatiivne hetk, kus omavahelised suhted igapäevarutiini tasemest üle tõusevad, aga harva. Üldiselt katsud mitte igast tühjast tüli tõsta. No mis seal ikka, et mees oma mustad sokid põrandale vedelema jätab ja mina nad kokku pean korjama. Nii on see alati olnud ja nüüd pole ka enam mõtet mehe kasvatamise peale oma energiat raisata. Parem võtan need sokid lihtsalt üles ja viin mustapesukorvi :P
Olen mõelnud küll mõnikord, et kuidas oleks üksi elada.Mugavam oleks kahtlemata, ei pea teisega arvestama ega tema pärast näiteks süüa tegema, aga kas parem? Tegelikult ma pole kunagi saanud üksi elada ja nii pole mul võrdlusmaterjali.
Üks mis kindel, kahekesi on vanaduses kergem toime tulla, kui sissetulekud vähenevad. Üksikul inimesel kulub kommunaalmaksude peale suurem osa pensionist, rääkimata sellest, et kui haigeks jääd, siis oleks keegi, kes ulatab klaasi vett või toob apteegist rohtu :D Siiski kahtlen, kas õnnestub kellelgi üksnes nendel kaalutlustel vanemas eas kooselu alustada. Mina ilmselt eelistaks "võõra vanamehe" veidrustega harjumise asemel üksinda elada."
Kui seda:
"Kui ma üldse kujutan ette vanast peast koos elama hakkamist, siis olekski see nii, nagu Viimases tangos, kunagise kallimaga. Ka siis tuleb kindlasti ette probleeme, nii erinevalt kulgenud elutee, harjumuste ning tõekspidamiste pinnalt, kummagi oma perede teemal kui ka rahaasjade üle, nagu filmiski, aga ikkagi aitab seda kõike koos hoida ja probleeme lahendada armastus. See kunagi ammu tekkinud ja vanaduses taasleitud tunne.
Ja muidugi polnud mul toona aimugi, mis ootab mind elutee käänaku taga aastal 2015. Kogu mu varasem elu kukkus kokku ja pidin alustama uue ehitamist. See oli tõeline katsumus, aga ka õppetund.
Täna pakkus FB mulle meenutuse tollest ajast. Mäletan, kuidas ma seda kõike tookord uskusin, mida mulle Väekeskuse horoskoop lubas. Ja praegu, 6 aastat hiljem, on see kõik täide läinud, mul on hoopis parem elu, kui oli see, mis purunes. Mu praegune kaaslane hindab mind sellisena, nagu ma olen, ja ma saan temaga olla mina ise, mitte ei pea pingutama, et tema nõudmistele vastata, nagu oli eelmises elus. Poleks uskunudki, et see nö."võõras vanamees" nii omaseks ja südamelähedaseks saab.
2 kommentaari:
Anna andeks, et alles nüüd lugema tulin, aga vahepeal on olnud igasugu ajad...Tore on kuulda, et tegid tookord õige valiku ja selle tegemisega kiirustasid. Aeg ju ruttas. Mina jätsin kõik saatuse hooleks ja saatus ei kinkinud mulle uut võimalust. Väikese katse tegin möödunud jõulude eel malevakallimaga, aga see kukkus läbi, mis läbi. Vaat, mul see ülisuur pesakond ka kellel kõigil suured egod ja kes üldse omavahel nii sõbralikult läbi ei saa nagu mina kujutasin. Aga kusagil pole öeldud, et elu peaks-võiks lihtne olema.
Tead, tookord ma isegi ei mõelnud, et leiangi endale elukaaslase. Lihtsalt tundsin, et pean hakkama uues kohas uusi sõpru ja tuttavaid hankima, sest enamus mu seltsilistest jäid vanasse elukohta. Kui leidsin selle FB grupi, kus käisid koos minuealised inimesed, olin väga õnnelik. Ja kui poole aasta pärast ka suhted T-ga arenema hakkasid, haarasin sellest võimalusest kinni. Kuigi ka meil on olnud paar-kolm kriisihetke, mil tundus, et sellest suhtest asja ei saa, aga elasime need üle ja loodetavasti saame hakkama ka uute ettetulevate raskustega.
Postita kommentaar