Sellest on juba 3 aastat möödas, kui mu lapselapsed veel Halloweenist vaimustusid, ennast kostümeerisid ja käisid "komm või pommi" tegemas. Teismelised niisuguste piinlike asjadega enam ei tegele, onju.
Vähemalt mu naabruses ikka leidus lapsi, kes ukse taha pommima tulid. Eelmisel aastal käis mitu satsi järjest väikeste vahedega ja hakkasin juba maiustustega koonerdama, et järgmistele ka jaguks. Aga rohkem neid ei tulnudki.
Valmistusin sel aastal paremini ja kavatsesin anda ikka kamaluga maiustusi igale seltskonnale. Paraku mu lootused luhtusid, seekord ei tulnud üldse mitte kedagi... No mida ma nende maiustustega nüüd peale hakkan? Mu endal peab kommipakk vastu terve kuu ja lõpuks lähevad viimased hallitama. Tütre perele ka ei taha anda, sest neil on selliseid magusahoolikuid, kes silma pilgutamata terve paki nahka võivad panna. Mis pole hea ei tervise ega kaalu mõttes. Hoian neid komme igaks juhuks veel kadri- ja mardisantidele, aga nende tulemise tõenäosus on veel väiksem. Halloweeni kostüümid on lastele põnevamad, neid vanaaegseid mardi-kadrikombeid ei viitsita enam järgida. No mis viljaõnne siin linnaelus soovida või kuidas külmetavad küüned või valutavad varbad lastele korda lähevad? Mõned aastad tagasi ikka käisid veel lapselaste kunagised sõbrad ukse taga, aga viimasel ajal pole neidki enam näha olnud. Mis mul teha, eks viin kommid oma ukrainlaste perele, loodan, et neile maitsevad.
Teine luhtunud lootus oli raamatute vallas. Tellisin raamatukogust kaks raamatut, mis tutvustuses kõlasid paljulubavalt. "Paberlossi", olen juba läbi lugenud, teist, "Vaikne ookean" alustasin. Kui esimene osutus pettumuseks, siis on kuri kahtlus, et teisega läheb samamoodi. Mõlematel on üsna sarnane ülesehitus ja sisu. Segiläbi on mineviku ja oleviku sündmused, mitme põlvkonna naiste armulood ja kiivakiskuvad abielud. Ausalt, mul oli raskusi eraldada, kellest parasjagu jutt on, kas emast, vanaemast või peategelasest, tema naabri või isa elukaaslastest. Selget karakterit silme ette ei tule ja kogu lugu koosneb sellest, mis JUHTUB nende naistega. Ja juhtub üsna seesama. oli mingi noorepõlve armastus, kes ära kadus, siis peategelane kohtas kedagi teist ja abiellus. Ja siis ilmus armsam jälle välja... Jah, kunagi erutas mind ennastki see vana armastuse teema, mis lõikus abieluga, aga praegu tundub see kõik... kuidagi mõttetu.
Ah et missugust raamatut ma tahaks lugeda? Raske öelda, äkki keegi oskab soovitada?
11 kommentaari:
Mina loen meelsasti mälestusi-memuaare-elulugusid. Viimati köitsid väha Liina Pihlaku ja Maarja Unduski raamatud oma vanematest. Nüüd ootan Lembit Ulfsaki elulugu.
Aga sellised hüpleva süžeeliiniga raamatud ja filmid pole ka minu lemmikud. "Vaikset ookeani" olen lugenud.
"Vaikse ookeani" katkendid Vikerraadios järjejutuna olid küll päris huvitavad kuulata. Plaan raamatut lugeda tiksub ikka veel tagataskus...
Vaikne ookean ongi parem, kui Paberloss. Selles on vaid kahe põlvkonna lugu, mitte nagu Pabetlossi vanaemade ja vanaisade lood, isa ja ema eelmised ja järgmised kaasad.
Kahe eri aja vahel hüplemine siiski natuke häirib, iga kord peab meenutama, et kes kui vana sel ajal oli. Tee või spikker, millal lapsed sündisid ja vanemad abiellusid.
Ütle paar raamatut, mis sulle väga meeldinud on?
Ja millised on su soovid/tingimused? Et oleks ajalises järjekorras, ma saan aru?
Midagi veel? Suhteteemadel?
Proovi siis nt Nõmmeliivatee....kuidas sulle võiks sobida?
See ajalise järjekorra nõue pole päris absoluutne, eks ikka ju meenutatakse ja minnakse ajas tagasi. Aga see ei tohiks olla nagu eesmärk omaette, et muudkui vahetad igas peatükis aegtelge, et asja põnevamaks teha.
Küsimus, mis raamatud mulle on meeldinud, pani kukalt kratsima. Esiteks sellepärast, et mul viimasel ajal lugemine ei edene. Viimati viisin kevadel tagasi 3 raamatut, mida olin 4 kuud pikendanud, aga ei olnud suutnud läbi lugeda. Vahel on siiski sattunud kätte raamat, mis köidab. Üks neist oli "Hea põhjatuule vastu". Kui olin vaadanud filmi "Söö, palveta, armasta", tekkis huvi ka raamat läbi lugeda. Kuigi film tundus liiga klisheedele rajatud, siis raamat oli palju parem. Meeldis nii, et ostsin selle lausa endale.
Õnnepalu on mulle ka meeldinud, aga jõuluks kingitud "Palk" on ikka poole peal. Loen paar lehekülge ja panen käest. Sest see teeb mind depressivsemaks, kui ma niigi olen. Lugemisjärjekorras on Michelle Obama "Minu lugu". Helle vist kunagi kiitis seda. Ka soome autorid on mulle meeldinud, seega Nõmmeliivateed tasub proovida.
Olen öelnud, et mu kõige lemmikum raamat on olnud John Steinbecki "Me tusameele talv". Aga nende vanade lemmikutega on nii, et ega hästi üle lugeda ei söenda. Ehk enam ei meeldigi.
Olen ammu plaaninud, et peaks ikka mingit raamatupäevikut pidama, kuhu midagi üles tähendan. Muidu võib juhtuda, et võtan sama raamatu teist korda. Ja hea oleks meelde jätta autor, kelle raamat meeldis. Äkki alustaks nüüd sellga :)
Lehitsesin nüüd oma raamatukogu meeldetuletusmeile, et mida ma olen lugenud. Nagu arvata oli, paljude kohta puudub mälestus, millest see rääkis. Üks raamat tuli siiski tuttav ette, Allison Pearson "Kui raske see olla saab". Sellised naistekad mulle meeldivad, kus lugu liiga lihtsakoeline pole. Kuigi lõpuks on ikka mees see, mis naisele õnne tagab, aga vähemalt on enne parasjagu sekeldamist.
Lilledele värsket vett? Äkki proovid seda ka näiteks.
Aitäh, tellin raamatukogust!
Lugesin paari päeva eest ajalooliste kriminullide kogumikku. Ses suhtes lihtne, et eri autoritelt eri ajastutest pärit lühijutud, kui miski ei meeldi jätad pooleli ja loed järgmist ilma et miskit kaduma läheks. Sihuke lõõgastav kerge lugemine, just paras suvilas kamina ees.
Krimkad on lahe ajaviide, eriti Erle Stanley Gardneri Perry Masoni ja Rex Stouti Nero Wolfe`i lood. Need on aja jooksul pea kõik läbi loetud. Uute suhtes olen umbusklik, näiteks apteeker Melhiori lood mulle ei istunud. Film ka eriti ei meeldinud, kuigi Raeplatsi keskajaks muutmine oli lahe.
Millist raamatut lugeda?---Kintz Kinzenberg "Ma olen kole"...Arvatakse,et selle on kirjutanud üks meie ajakirjanik.Tegelikult ongi.
Postita kommentaar