Koolivaheajal sai suurema lapsega tehtud käsitööalast kodutööd. Nimelt peavad nad endale midagi õmblema ja alustada tuli lõike võtmisest. Mul õnneks kapp vanu Burdasid täis ja otsustasime seeliku kasuks. Et lihtsam õmmelda , kui pluusi, millele varrukaid külge passitada on keeruline.
Mina olen palju õmmelnud ja lõikeid võtnud, aga lapse jaoks oli see üsna raske. Et paber ei nihkuks ja üldse leiaks õige joone sellest rägastikust.
Siis veel vaja lõige välja lõigata. Mul jäid põlved põrandat pidi roomamisest väga haigeks. Ei ole minust enam õmblejat.
Järgmisel päeval käisime seelikuriiet ostmas. Avaldasin imestust, et miks lastele seda õmblusoskust õpetatakse, sest tänapäeval ei õmble ise enam keegi. Meie ajal pidi seda tegema, sest poest polnud midagi saada. Laps arvas, et ikka mõni õmbleb küll ja müüb isegi teistele oma toodangut. Raske uskuda, aga võib-olla tõesti. Igatahes seisab lapsel ees küllaltki keeruline töö, lõike järgi riidest väljalõikamine, traageldamine, proovimine, värvli külge õmblemine ja luku panek. Minu arust oleks piisanud õmblemisoskuse arendamiseks koroonamaski ja poekoti valmistamisest, nagu möödunud aastal tehti. Minul on lõiked ja õmblusmasin, aga kõigil vanematel kindlasti pole. Kuidas siis seda kodutööd tehakse?
Lisaks kohustustele kuulus sellesse nädalasse ka pidu. Aknast paistab isegi natuke lippu. Lapsed on vanaemale kasvus juba järgi jõudnud ja möödagi läinud.
7 kommentaari:
Vau, millised noored preilid :)!
Õmblemisoskus iseenesest on ju vajalik asi, aga jah, kui masinat kodus pole, kuidas siis? Äkki kodus traageldavad, koolis õmblevad?
Ma usun ka, et ilmselt saavad nad ka koolis oma asjad tehtud, kui kodus masinat pole. Aga oma käsitöötundidest küll ei mäleta nii keerulise asja tegemist. Õppisin need asjad ikka kõik ise. Youtube`i tol ajal polnud, aga igasugused käsitööajakirjad ilmselt õpetasid.
Ma kohe pidin selle preilitega pildi panema, sest nii suured teised juba. Ja õnneks olid nad sel korral head tujus ja nõus kenasti poseerima.
Kaunis pilt ja kenad tüdrukud sekundeerivad vanaemale.
Seitsmenda klassi kohta on see tõesti keeruline. Eriti luku panek. Mina ei õmble juba ammu.
Jaaa, lapsed kasvavad imekiiresti.
Mäletan, et meie õmblesime 6.klassis pluusi. Ja nüüd Eliise õmbles seitsmendas samuti seelikut. Aga nad tegid koolis. Lõike ka tegid ise, klassis, õpetaja juhendamisel, ei võtnud kuskilt maha. Kuid eks koolide programmid olegi veidi erinevad.
Kas tüdrukule meeldis õmblemine?
Ja tõsi, ka tänapäeval õmmeldakse ikkagi tohutult palju ise. Ning müügiks samamoodi. Dresskleidid on hetkel hästi popid, mida õmmeldakse kodus müügiks.
Ja veel. Kust tulevad moedisainerid kui koolis õmblemist poleks. Nii ei saakski laps teada, kas talle sobis see töö või mitte. Disainer peab ju olema ennekõike hea õmbleja.
Eks see, kas õmblemine hakkab meeldima, sõltub palju õpetajast. Mul on tunne, et meie lapse õpetaja on väga nõudlik maksimalist ja see, kui lapse tööd ei hinnata, võib indu maha võtta Eks näeme, kuidas läheb. Ja võib-olla oleks pidanud ka lõike ise konstrueerima või hoopis pluusi õmblema. Juhised, mida peab vaheajal tegema, olid mitmeti mõistetavad.
Hakkasin meenutama, et äkki oli meil ka ikka millegi õmblemine käsitöötunnis. Ehk oli see põll? Enamasti ikka kudusime ja heegeldasime.
Õmblemine oli kudumise ja heegeldamise kõrval nn. põhikoolis. Alustasime lihtsast põllest, siis lihtne öösärk, siis pluus ja lõpuks kittelkleit, kus nööpaugud pidid olema käsitsi tehtud. Keskkooli osa ei mäleta üldse. Hiljem õmblesime juba iseseisvalt näiteks ülilaiu pükse, millel õiget värvlit ei olnud ja lukk oli ees ning spiraalseeliku. Meie aja tüdrukud olime ju kõik koduõmblejad-kudujad- heegeldajad :)
Täna rääkisin tüdrukuga, et kuidas käsitöötunnis läks, kas meie tehtud eeltöö sobis. Kõik oli kenasti läinud ja veerandi lõpuks arvestus käes. Laupäeval jätkame kodus välja lõigatud seeliku järgmise etapiga. Õmbleme masinaga sissevõtuvoldid ära, mis ta oli juba traageldanud ja minu soovitusel teeme sik-sakiga ka ääred ära, et ei hakkaks hargnema.
Postita kommentaar