Olen ammu tahtnud rääkida meestest, kes mu elus on olulist rolli mänginud. Aga päris ausat selleteemalist postitust peate vist veel (umbes 20 aastat) ootama. Ehk sinnani, kui nad kõik surnud on. Paraku paljud ongi juba surnud, aga ikkagi on palju kaasteelisi, kes mäletavad möödunud aegu ja kelle tunnetega tuleb arvestada.
Aga praegu on mu elus kõige olulisemad 3 meest. Kõigepealt mu elukaaslane, kellega meil kohe täitub 7 aastat kooselu. Siis mu eks, kellega olime koos ligi 40 aastat ja kellega ikka suhtleme, ja kui aus olla, siis räägime telefoni teel rohkem ja sõbralikumalt, kui abielus olles. Ta toob mulle alati lilli, kui Tallinnas käib ja tänab mind igatsugu asjade eest rohkem, kui kunagi varem. Kui päris täpne olla, ei tänanud ta kooselu jooksul mind pea-aegu kunagi. Nüüd on ta tänulik kõige eest, mis ma meie ühise firma heaks teen ja igasuguste arvutialaste nõuannete eest. Lisaks ka selle eest, et hoian teda lastelaste eluga kursis ja mulle tundub, et ta on tänulik lihtsalt selle eest, et ma üldse temaga räägin. Mõned lahkuläinud paarid ei suhtle ju üldse.
Ja siis on veel üks mees, kellega mul pole mingit isiklikku suhet. Või noh, me tunneme ja ühisosa on ka olemas. Aga see pole isiklik. See on mu korteriühistu haldur. 2 aastat tagasi, kui mu korteris oli uputus, korraldas tema selle kõik, nii asjaajamise kindlustusega, kui ka remondi. Mis siis, et see võttis aega pool aastat ja ma olin juba kannatust kaotamas. Aga kõik sai lõpuks korda.
Ja nüüd, uskuge või mitte, lõi välk teist korda samasse kohta ehk mu korteris oli jälle pärast 2 aastat veekahjustus. Sedapuhku teisel põhjusel, aga mu "rüütel valgel hobusel" ehk KÜ haldur võttis asjaajamise jälle enda peale. No mis ma ütlen, annaks taevas meile kõigile selliseid (abi)mehi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar