On aasta ilusaim aeg, mu roosa toomingas lõpetab õitsemist, veel rohkem roosa iluõunapuu alustas ja sirelid on ootel. Tulbimerest ma ei räägigi, neid on sel aastal tohutult. Nad pole küll paigutunud nii harmooniliselt, kui ma sügisel neid istutades oma vaimusilmas nägin, aga ilu on pakkunud nad juba kuu aega ja lõppu pole veel näha. Sel aastal ei kahjustanud sibulaid ei liigniiskus ega mügrid, ainult mõni sort jäi oodatust madalamaks. Ja mõni õitses varem või hiljem kui tema naabrid. Kõige paremini õnnestus mul see peenar, kus ma sügisel rooside vahelt killustiku ära vedasin, geotekstiili üles võtsin ja vabale mullapinnale uued tulbid istutasin. Esiplaanil madalamad ja tagapool kõrgemad. Keskele oli sattunud üks ülivarajane sort, mis uhkes üksinduses säras aprillis. Ja kui tema oli lõpetanud, läksid ülejäänud lahti enam-vähem ühel ajal mais.
Praegu on parimas õiteilus hiliste tulpide peenar. Mustad tulbid alustasid, aga kollased, roosad ja valged jõuavad neile kohe järgi. Need on vanad klassikalised sordid, mis peavad hästi vastu ega muuda oma värvi.
Aprillis sai veel üks suur töö ära tehtud. 4 aastat tagasi istutatud elupuude kõrvalt sai välja juuritud koledaks läinud tuhkurenelase põõsas ja viidud ta aianurka, kus ta võib laiutada nii palju kui tahab. Ja asemele tõin 2 uut paljasjuurset elupuud, mis olid pea sama suured, kui need, mis olid jupp aega juba kasvanud. Neid suuri taimi andis koju sikutada ja maha istutada. Ja muidugi tuli neid kõvasti kasta praeguse põuase ilmaga. Aga paistab, et jäid ellu. Nüüd on vaja ka nende alla panna tekstiil ja killustik, siis võib selle projekti lõppenuks lugeda.
Põhjus, miks ma seda siiani teinud pole, on selles, et keset seda kena kevadet olen ma haige. Juba üle nädala jätkub lõputu köha, mis ei mõtlegi üle minna. Koroonatest oli negatiivne, palavikku pole, aga jube nõrkus on kallal. Olen nii tüdinenud sellest vastikust viirusest, sest aias on vaja igasuguseid asju teha, aga jõudu pole Muru tahtis niita ja varem külvatud lilletaimekesed ootasid maha istutamist, lisaks muidugi ka kastmine üle päeva. Läbi häda tegin need tööd ära, aga siis olin higist läbimärg ja kokku kukkumas. Köha muidugi sai seejärel hoogu juurde.Täna otsustasin, et helistan perearstile. Kaua võib niimoodi vinduda, võib-olla on mul bronhides tekkinud põletik, mida saaks antibiootikumidega ravida. Käsimüügi siirupite, gripiteede ja muude rögalahttistite alla olen matnud juba terve varanduse. Ainus positiivne muutus on see, et öösel enam köha ei ole ja saan magada. Olin väga meeldivalt üllatunud, kui sain arstile aja juba homseks. Ehk läheb see tõbi ükskord kallalt ära ja saan ülejäänud kena kevadet nautida täiel rinnal.
Mu armas lapselaps on otsustanud saavutada modellikaalu ja jälgib kullipilgul oma toidukoguseid, et nende kalorsus jääks alla endale määratud piiri. Oleme püüdnud talle selgeks teha, et lihtsalt elus olemiseks, hingamiseks, südame- ja ajutegevuseks, neerude jt. organite tööks on vaja inimesel päevas vähemalt 1200 kcal, aga tema piir on sellest ilmselt madalam. Nii ongi ta kogu aeg väsinud ega jaksa kooli minna. Vähemalt ta ikkagi sööb, mitte ei näljuta täiesti ennast. Aga selline olukord oma kinnismõtte tagaajamisel on väga ohtlik tervisele. Seda juttu räägivad talle nii ema, mina kui ka psühholoog, aga asjata. Kuigi ta väljanägemine on minu arust juba suurepärane, ei rahulda see teda ennast. Ja mida ilusamaks ta läheb, seda kurvemaks muutub. Millal see kõik ometi lõpeb ja ta enesega rahule jääb? Kas siis, kui see kohutav puberteet kord läbi saab või kui keegi temasse armub?
Eile käis ta minu juures oma lemmiktoitu, Ceasari salatit tegemas. Selles on õnneks üsna palju toitvaid ja kasulikke aineid sees, nii toorsalat, õlikaste, juust ja kana. Ja seda ta sööb, nii olen ma vähemalt korra nädalas temaga seda püüdnud teha. Isegi nüüd, haigusest hoolimata.
Lapse tuju oli päris hea, nõustus isegi pilti tegema mu täies õiteehtes iluõunapuu taustal.
10 kommentaari:
Mind pani mõtlema teismelise mure oma kaalu pärast. Mul on ka umbes samas eas 2 lapselast. Ühes peres kasvanud, ühtede vanemate lapsed, aga nii erinevad. Vanem (13) on loomuldasa nii peenike, kui veel on võimeline koos püsima. Sööb ebatervislikult. Kui ei kontrolli, siis ainult krõpsud, pitsa jms Süüa teha ei oska ega taha.
Teine tüdruk (11) on lapsest saati hea isuga. Hakkas varakult (1. klassis) ise süüa tegema. Võtab internetist retsepti ja muudkui teeb. Küpsetab. Päris kõike ei taha ka. Supid on nõrk koht. Kipub olema veidi ülekaalus. Tütar, kes ise toitub väga tervislikult, ei sunni üht ega keela teist. Ütleb, et toitumishäiretega on väga raske toime tulla. Et küll kasvab teadlikkus ajapikku.
Siiski annaks nõu, et kasvueas laps ei tohiks ennast nii piitsutada. Toitumishäired on saatanast.
Aga kevad on väga ilus, kahjuks aga üürike.
Sinu lapselapsel on haruldased juuksed! Ja ta on ju ilusa sale tüdruk.
Helle, mu lapselapsel on tõesti haruldaselt paksud juuksed. Kui ta neist patsi teeb, on see tema käsivarre jämedune. Muidugi oleks normaalne, kui juuksed oleks veidi lühemad, mitte tagumikuni, aga see on jälle üks teema, kus pole võimalik vaielda...
Loomulikult on see toitumishäirete teema ohtlik, aga midagi pole teha. Sel lapselapsel olid varem kehal mõned rasvapadjakesed, aga teine laps oli nö. kontkõhn. Kui siis vanem lapselaps hakkas maha võtma, siis läks ta sellega äärmustesse. Jaanuaris oli ta 3 nädalat haiglas toitumishäiretega laste osakonnas ja pärast seda oli asi parem. Nüüd on kõik jälle liikunud äärmuste poole, aga haiglassse ei saa. Esiteks, on järjekord, teiseks kooliaasta lõpp, ja kolmandaks muidugi ei taha laps ise sinna minna. Sest seal sunniti sööma.
Eks paista, mis edasi saab. Kas ta saavutab oma ideaalkaalu 49 kg (mis on ilmselgelt alakaal), ja jätab siis eksperimendi katki. Või jätkab, ja jõuab jälle haiglasse. Seni hoitakse vereproovide abil ta tervisel silma peal, ja esialgu vähemalt on kõik normis. Muidugi on ta praegu sale ja kena, aga ta ise seda nii ei näe...
49?????
Jumalukene, kust selline number? Kas ta on siis hästi lühike?
Ei tea, miks selline number, ilmselt on tal mingid eeskujud internetiringkondadest. Ta on minust pikem, umbes 163 cm. See on kinnisidee ja ta ei ütle, palju ta praegu kaalub. Kui ma ütlesin, et kas need haiglas nähtud toitumishäiretega alakaalulised kontkõhnad tüdrukud on sinu meelest ilusad, siis vastas ta, et jah. Minu arust olid nad kohutavad, nagu Buchenwaldi vangid.
Tulbid on ka meil maja ees kirsipuu ümber, kevadel ilus vaadata.
Türduk näeb igavesti kena välja, igatepidi modell! Varsti on mureks see, et ei jõua kõiki poisse eemale peletada ;)
See aeg, kui kavalerid pildile ilmuvad, on ühest küljest muidugi äge. Tüdruku enesehinnang tõuseb, kui ta kellelegi meeldib või muljet avaldab. Aga kui suhe nässu läheb, siis läheb see enesepilt muidugi tohutusse vabalangusesse.
Ühest küljest ma loodan, et see kõik teeb ta elu rõõmsamaks, aga teisest küljest... muidugi kardan. Aga kõik, mis tulema peab, see tuleb.
Enda probleemidega puntras olles ei pannud tähele seda postitust. Maal elavate koolilaste kaal kõigub äärmuste vahel. Kõige rahulolevamad tunduvad tüdrukud, kes mingit trenni teevad (kergejõustik, käsipall)
Teismeliste poiste tähelepanu saavad pigem kurvikad-rinnakad tüdrukud, kes teadlikult oma "võlusid" eksponeerivad. Kahju, et koolist on kadunud igasugused esteetilised normid. Noored neiud lihtsalt riietavad ennast "seinast seina" - nagu sumomaadlejad st. lötakad dressid või nagu õhtul peole minevad üksikud naised :)
Pole küll minu asi, aga kas piigale mingi trenn pole meeldinud, kus ta saaks ka lihaseid treenida?
Mis puutub sinu haigusesse siis on nii palju ühist platvormi, et sellele võiks ehitada terve elustiiliblogi a la naised üle Xkümne.
Minu lapselapse probleemipundar on keerukam kui ainult kaaluteema. Ta on käinud trennis, praegugi käib ratsutamas, mis talle tegelikult meeldib. Aga ikkagi on ta masenduses ja ütleb, et elul pole mõtet. Ta võtab küll antdepressante, aga need ei näi aitavat.
Hea on kaugelt targutada, aga ehk ikka armumine aitab ja annab elule mõtte. Ratsutamine on väga hea - trenn ja loomaga tegelemine üldse. Võib olla koolivaheaeg võtab pingeid maha.
Postita kommentaar