Õhtud

Kui oli suvi ja õhtul kaua valge, ei saanud ma sellepärast magama jääda. Ootasin sügist, et õhtul varem pimedaks läheks. Nüüd on just selline sügis, mis peaks mulle sobima, aga ikka pole rahul. Õhtu on liiga pikk ja pole palju neid tegevusi, millega täita aega kella seitsmest kümneni, kui võib minna voodisse und ootama.

 Jah, oodata ju võib, seda une-Matit, aga ei taha ta tulla. Pean heaks ööks seda, kui õnnestub uinuda enne keskööd. Hommikul läheb uni nagunii ära, kuigi võiks ju magada. Enamasti pole mul kella peale kuhugi minekut. Olen proovinud igasuguseid abivahendeid, viimati näiteks seda paljukiidetud ja kallist kanepiõli. Ilmselt teist pudelit ma ei telli, sest olulist efekti ei tundnud.

 Öeldakse, et väsita ennast päeval korralikult ära. Nagu eile, tegin lapselapsega meie traditsioonilist salatit, käisin ujulas, ujusin oma kilomeetri ära, pärast veel hunnik koduseid toimetusi. Õhtul haigutasinn, olin väsinud, aga kui voodisse läksin, uni ikka ei tahtnud tulla.

 Arvan, et viga on mõtlemises. Kuna elan üksinda, siis mõtlen igasuguste asjade üle. Samuti tekitavad mõtteid nähtud filmid või loetud raamatud. Ja neid mõtteid ei saa magama minnes kinni keerata, muudkui käivad mu peas ringi ega lase unel tulla.

 Praegu näiteks loen Heidit Kaio "Lahutust" ja no muidugi mõtlen kaasa ja võrdlen oma üleelamistega. Jah, ma tean, seda raamatut ei oleks vaja olnud lugeda, aga raamatukogus seisis ta kutsuvalt avariiulil ja uudishimu sai võitu. Kusjuures peab ütlema, et see raamat ei olnudki nii sensatsiooniline või isiklikku elu paljastav, kui kartsin. Aga ikkagi, mõtlemisainet pakkusid ka autori tuttavate lahutuselood, mis sinna sisse põimitud olid. Tekkis tunne, et mitte ükski paar ei saagi igavesti kokku jääda. No mõned on lihtsalt mugavuse või raha pärast jätnud lahku minemata, aga üle 20 aasta kestnud kooselus on vastastikuse kiindumuse lõke kustunud. Vaatasin ühte filmi, kus peategelasel oli hea seletus, mis selles süüdi on- penitsilliin. Enne selle ravimi leiutamist olid enamus inimesi surnud enne 50-aastaseks saamist ja vajadus lahku minna puudus. No muidugi polnud ka tol ajal majanduslik ega seadusanlik taust nii vaba, kui tänapäeval.

 Täna olin ka väga tegus ja väsitasin ennast. Pesin aknaid, siis käisin veel autot pesemas, soodsa elektrihinna ajal triikisin ja tegin süüa. Kui siis toimetused läbi said, istusin köögilaua taga ja lugesin raamatut. Ja korraks tekkis mul selline tunne, et küll on hea, et tööd said tehtud, ja mul on veel pisut aega, et rahulikult omaette olla, enne kui teised koju tulevad. Ja kohe taipasin, et ma elan ju üksi ja kedagi pole tulemas. Kurb, aga tõsi. Jah, ma võin kutsuda tütre või elukaaslase enda poole, aga tegelikult ei muuda see olukorda. Olen üksildane ja pean oma õhtu ise ära sisustama, enne kui voodisse saab minna. Täna siis blogisin.