neljapäev, 7. detsember 2023

Tagasitulek

 Olen soojamaareisilt tagasi juba üle nädala, aga muljeid kirja panna pole jaksanud. Kõigepealt muidugi tuli tegeleda lumeuputusega, mis  kodus ees ootas. Üks hea naaber oli visanud puhtaks teeraja aiavärvavast terrassini, et me oma suvejalatsitega ei peaks üle põlve lumes sumpana. Teine naaber jälle oli ka minu majaesiselt kõnniteelt lume ära lükanud. Suured tänud neile mõlemale. Aga praegu tundub mulle küll, et talvisel perioodil ma enam soojale maale minna ei taha. Kuigi seekord pidi olema sompus ja pime november, mille eest põgenesime, aga ootamatult tuli hoopis täiemahuline talv maha. Niisugune hang ootas meid koju jõudes. Täpsemalt, olime juba natuke kühveldanud, aga kokku kulus kahekesi poolteist tundi, et kõik puhtaks saada. Kõige hullem oli auto puhastamine, sest vahepealse sulaga oli lumi kinni külmunud katuse ja akende peale. Ka elupuuheki koormat pidime kergendama, muidu oleks oksad ära murdunud.



Kohanemine sellise ilmamuutusega on alati mu kehale raske olnud. Üks päev on suvi ja järgmine päev juba talv. Ja nii sain seegi kord koju jõudes köha ja nohu. Lisaks veel kõigi reisiga seotud elamuste maha rahustamine, mis tähendas kehva und ja väsimust. Nüüd olen enam-vähem tavalise elurutiini jälle kätte saanud, aga see lõputu lumelükkamine ja auto akende sulatamine on jube tüütu. Ja talv pole tegelikult veel alanudki.

Tegelikult sai see reis ette võetud selleks, et uurida, kas meist võiks ka mõneks kuuks kliimapagulane saada. Nimelt elab Tenerifel mu kunagine kolleeg ja tema abiga oleks ehk võimalik leida mõni sobiv elupaik. Siiski sai selgeks, et juba nädal suvitamist on küll ja küll, ja kauem ei kannataks ma võõral maal olla. Mida seal päevad läbi teha oleks, ja kodus läheks kõik hukka. Lumi mataks elamise ära ja kes teab, mis majas juhtuda võib, kas läheb küttesüsteem rikki või tuleb mingi uputus. Tütre või naabrite kaela seda kõike jätta ei saa. Niiet tuleb see lõputu talv ikka kodumaal üle elada. Praegu on loodus nagu ilus talvemuinasjutt, aga sula ja libedus ei jää nagunii tulemata. Vahepeal juba oli olnud sula, millele järgnes lumesadu ja külm, ja nii teed kui kõnniteed olid lumekonarusi täis. Keeruline nii jalgsi käia kui autoga sõita.

Kojulennul saime hakkama ikka täieliku rumalusega. Nagu sinnasõidul, nii pakkisime ka tagasitulekuks oma joped kohvrisse. No et lennujaamas need välja võtta ja selga panna. Ja ometi olime kuulnud ilmateadet, et et Tallinnas ootab ees lumetorm ja mitme lennukiga oli juhtunud, et need pidid maanduma Tallinna asemel Riias, kus siis veedeti öö hotellis ja edasi sai alles järgmisel päeval. Vaevalt küll et kohvri vahepeal kätte oleks saanud, et jope selga panna. Ja siis oleksime pidanud pluusiväel selle kõik läbi tegema. No tõesti, kus mu mõistus oli, kui nii lolli otsuse tegin. Vaatasin lennukis, kui enne maandumist inimesed hakkasid paksemaid riideid selga panema, et kas oleme ainsad, kes suveriietega lennukist maha tulevad. Üks mees oli veel peale meie. Õnneks läks meil kõik hästi, Tallinna lennujaam võttis meid vastu ja lennukist saime toru kaudu otse lennujaama sisse, ei pidanud bussiga seiklema. Ka kohver ei läinud kaotsi, niiet lõpp hea, kõik hea. Eks teised reisijad vaatasid meid ka kerge muigega, ja kui hakkasin oma kaaslasest pilti tegema, siis pakkus keegi et teeb meist koos pildi nagu lõunamaa asukatest.

Lisaks päevitamisele, söömisele ja saare ringreisile, oli meil üllatav kohtumine. Nimelt oli meil vanas firmas kolm osanikku ja meie omaaegne sekretär Maarika töötab Tenerifel giidina. Ringreisil koos temaga just arutasime, et üks mees  käis Tenerifel paar kuud tagasi, nüüd olen mina ja Maarika veel küsis, et ei tea, millal siis kolmas mees tuleb. Ma ütlesin, et küll ta varsti tuleb, nagunii käib igal pool maailmas golfi mängimas. Ja selgus, et tema pere tuligi 3 päeva peale meid, ja sattus lennujaamas juhuslikult kokku Maarikaga, kes ütles, et mina ka samal ajal siin. Nii võttiski R. minuga ühendust ja saime kokku. Üllatavalt soe ja südamlik kohtumine oli, kuigi firma lõpetamisel jäid meil kõigil väikesed okkad hinge ja vahepeal polnudki üksteist näinud.

Hotell oli meil uhke, süüa sai hästi ja meri oli aknast näha. Kui muidu on rand laavakiviklibune, siis meie rand oli üks vähestest liivrandadest. Tõsi, ka see liiv polnud kollane, vaid hall, aga ikkagi mõnus. Käisime iga päev korra ka ookeanis, sest vesi oli soe, siiski oli basseinis enda vette kastmine mugavam. Kui viimasel õhtul läksime ookeaniga hüvasti jätma, selgus, et sel päeval oli väga suur laine. Vaatasin, kuidas Tom lainetega võitles ja mõtlesin, et mina vette ei lähegi. Siiski nägin ära, kus laine murdus ja sellest eespool oli väga hea laineharjal liuelda. Saingi soovitud kaugusele vette mindud ja mitu ilusat liugu tehtud, kui tuli üks eriti võimas laine, mis just minu kohal murdus ja tonni vett mu peale kukutas. Niipalju siis jäi järgi mu hommikul pestud peast ja koolutatud soengust. Hea, et trikood seljast ei löönud. Mul on ükskord sedagi juhtunud, et suur laine ujukad jalast lõi. Vähemalt ei kadunud nad ära, kuidas muidu veest välja saaks. Ütlesin Atlandi ookeanile hüvasti ja kiirustasin randa, enne kui uus laine mu kätte oleks saanud.

Kuigi kojusõit tundub alati lühem, aga seekord oli see nii ka päriselt. Kui sinna lendasime seitse (pikka) tundi, siis kojusõiduks kulus ainult 6 tundi. Maandudes läksid mul kõrvad nii lukku, nagu mitte kunagi varem pole juhtunud. Maa peal läks üks kõrv lahti, aga teine oli kinni ka pärast magamist. Kartsin, et nüüd tuleb arsti juurde minna, aga pärast lumekühveldamist nina nuusates läks ka see kõrv lahti. Kuigi veidi imelik ta tundub, aga loodan, et midagi suurt viga pole.

Kaaludes nüüd reisi plusse ja miinuseid, tundub, niipea mind see ei tõmba. Kodus ikka kõige parem.


5 kommentaari:

TT ütles ...

Jõudsin kah paari päeva eest tagasi, muljeid pole blogistada veel jõudnud, isegi pilte ja videosid pole üle vaadanud. Teen alati palju rohkem, hiljem kustutan suurema osa mis mõttetud. Mind kisub küll tagasi, seal olles nägin rahvast, kes käib kord kuus nädalaks kuumal merel. Austerlane, 62 aastat vana, kellega mitu õhtut seltskonnas baaris lobisesime, lendas Kariibist koju ja oli kaks päeva hiljem hotelli suusamäele kinni pannud.

Elada seal ei tahaks, pidev kuum ja suvi ei istu. Lennukis olin lühikeste pükstega ja fleece vestiga sandaalid jalas. Koju saabudes sadas natuke lund. Polnud paha, sest lennujaaamst autosse 10 meetrit ja teist samapaju autost tuppa elab ka särgiväel üle.

enetimm ütles ...

Nii õige, et kodus on ikka kõige parem. Kuigi aegajalt pean ma end näpistama, et kus see kodu õieti on. Hetkel küll siin Torontos, kuid mingi osa minust on ikkagi Eestis kinni. Ja mul poleks midagi selle vastu, kui seal elaks. Ning siis jälle mõtlen, kas tõesti lähen vabatahtlikult oma lastest eemale (mis sest et nad suured juba)... Eh, keeruline see inimhing.

Bianka ütles ...

Ene, ma just loen sinu raamatut "Minu Kanada" ja mõtlen kaasa, kuidas te sinna nii kauaks jäite. Aga kodu,see on ju perekond. Ja teie lapsed leidsid oma koha sealses ühiskonnas, siis on raske leida aega, kui kolida tagasi kodumaale. Lapsed ilmselt ei tahaks seds. Raske valik igatahes. Või nagu oleks elus kergeid valikuid...

mustkaaren ütles ...

Meie maa ilmategija on Atlandi ookean, mereline kliima muudkui pillub lund, tuulutab tormi ja siis viskab jälle lund. Ja siis veel lund... 3 nädalat on talve olnud ja juba on täiesti kõrini.

Bianka ütles ...

Sama siin, sellest lumeuputusest on ka minul juba kõrini. Ags kohe tuleb sula, ja siis sajab rasket vesist lörtsi, mis on veel hullem.