Taasiseseisvuspäeva tähistamiseks olid meil kenad plaanid olemas. Pidime päeval tütre juures grillima, siis õunamoosi jaoks koos õunu puhastama ja õhtul pidi mu peika tulema minu juurest läbi, enne kui ta oma kursakokkutulekult koju suundub. Tõotas tulla tore päev, ilm ka toetas.
Aga kõik ei läinud nii, nagu planeerisime.Mu väiksemal lapselapsel oli öö läbi kõht valutanud ja ta oksendas ka. Seega läks väimees temaga EMO-sse ja grillimine jäi ära. Kuna vereproov põletikku ei näidanud, siis tehti veel mingeid uuringuid, ilmselt ultraheli. Midagi ei leitud ja laps saadeti õhtul koju. Valu oli ka veidi järgi andnud ja arvasime, et ilmselt oli kõhugripp. Järgmisel hommikul aga algas valu uuesti ja laps kukkus kokku. Kiirabi viis ta haiglasse ja selgus, et pimesool oli juba lõhkenud. No kuidas küll eelmisel päeval sellest mingeid märke ei leitud või miks teda ööseks haiglasse jälgimisele ei jäetud, et hommikul uus vereproov teha. Oleksid ei muuda midagi, aga lapse seisund on praegu väga halb. Kõhuõõnde on pandud dreen, et sealt seda sodi välja saada, põletikunäidud on laes ja laps on nii nõrk, et ainult magab.
Ma lihtsalt ei tea, miks meil ei lasta natukenegi rahus või õnnelik olla. Mingid uued haigused või mured peavad kogu aeg lisanduma. Ma tundsin lausa süümekaid, et olin koos peikaga õnnelik, kui tähistasime mõnusalt pidupäeva. Arvasin, et lapsega on kõik korras. Mitte et ma midagi teha oleks saanud. Nüüd jääb üle loota, et ta ikka lõpuks terveks saaks, aga see võib palju aega võtta. Täna oli ta vähemalt jõudnud voodist korra üles tulla ja ise WC-s käia. Aga ta ütles, et pea hakkas ringi käima. Pole ime, kui ta ei söö midagi ja selge see, et jõudu pole. Vähemalt ei visatud teda kiirkorras haiglast välja ja ta on jälgimise all. Tilgutitega saab anda talle nii toiduaineid, vedelikku , antibiootikume kui valuvaigisteid
11 kommentaari:
Isegi dr. Konn teab, mil kombel ussripiku põletikku palpeerimise teel kontrollida! Ehk tasuks haiglalt küsida "miks" küsimusi?
Seda klassikalist võtet proovisime kodus ja tehti ilmselt ka haiglas. Ei andnud oodatud reaktsiooni. Kui mu tütrel oli sama asi aastsid tagasi, siis samuti polnud klassikalist tulemit. Kahjuks see alati ei anna vastust.
Issand jumal, ma ütlen. Mul on terve elu meeles mu lapse pimesooleoperatsioon, kus kiirabi ütles: viimasel minutil! Mäletan, et nägin unes musta aeglast vankrit taga-aia väravast sisse "valgumas" ja mõtlemas, et kes meil surnud on?
Minu poeg on sama olukorra 15 a läbi elanud.Kui ma poleks tema eest võidelnud nagu emalõvi ja jäänud oma nõudmistes kindlaks,siis ma ka ei tea kuidas see oleks võinud kõik lõppeda.Öeldi ka,et toidumürgitus ja haiglaravi ei vaja,aga haiglasse jõudes oli kohe op. Ma ei saa üldse aru mis meie haiglates toimub.
Mul on siiani olnus eksiarvamus, et pimesooleopp on üks lihtsamaid operatsioone. Paraku kehtib vaid siis, kui diagnoos pannakse varakult ja opereeritakse enne lõhkemist. Miks meie lapsel see nii ei juhtunud, jääb küsimuseks. Nii palju kui mina tean, meditsiinisüsteemiga selles küsimuses vaidlema minek on lootusetu ettevõtmine.
Seega nüüd on ainus variant tütrel emalõvi teha on selles osas, et last enne välja ei lase kirjutada, kui kõik on korras. Kolmandat korda kiirabiga haiglasse uuesti sattuda, kui asjad on kodus halvaks läinud, ei taha. Tuleb ähvardada kaebuste ja ajakirjandusega jms.
Oh, pai lapsukesele ja tulemuuslikku möiret emalõvile. Hoian pöialt, et olukord laheneks ja tervis taastuks.
Mul oli ca 40 aastat tagasi viimane haiglapäev peale kahte haiglasveedetud nädalat kui enesetunne väga kehvaks läks ja kõht valutas. Kolm kirurgi istusid mu voodiserval ja põhjust ei leitud. Läksid siis omaette arutama ja tulid tagasi ja uurisid edasi ja läksid arutama jälle ja tulid tagasi ja uurisid veelkord ja otsustasid, et midagi peab ju tegema, noor inimene vaevleb ja sureb viimaks ära. Otsustasid, et lõikavad igaks juhuks pimesoole välja. Selgus, et õige otsus oli. Mul vedas, et olin juba haiglas ja oli ka kirurgidel vabam moment.
Ehk ei lähe emalõvi möirgamist vajagi, sest vanemate sõnul oli täna lapsel juba palju parem. Isu oli tagasi tulnud puna põskedele.
Aga nii teie kogemuste varal kui internetist googeldades selgub, et pimesoolepõletikku polegi väga lihtne algfaasis diagnoosida. Ja haigus eskaleerub kiiresti. Ka meie lapsukese valu oleks esimene arst pidanud käsitlema nii, nagu sinul, Helve. Aga no pühade aeg, valvearst ei pruukinud olla väga kogenud arst.
Väikese inimese haigus on ehmatav. Tunned enda jõuetust rohkem, kui täiskasvanu puhul. Mitte et see oleks pisem, aga täiskasvanu oskab ennast paremini väljendada. See on minu mõte. Hea, et Suur Mure on seljatatud. Kena kulgemist Sulle!
Jah, Emmeliina, lapse valu lausa lõikab südamesse ja kurb, kui abi viibib. Aga täna sai lapseke haiglast koju ja oli üsna rõõmus. Põletikunäit oli langenud 22-le. Halvimal hetkel oli140, siis 70. Seda praegust näitu võib heaks nimetada. Nüüd võtab veel antibiootikume ja loodetavasti saab kõiik korda. Keedan talle õhtuks suppi, ta tahked asju veel süüa ei tohi. Unistab ainult, millal jälle grill-liha võiks süüa.
Oeh. Haigus metsa!
Ehmatav lugu, vähemalt õnneliku lõpuga. Samas eks see pimesoolevärk salakaval on. Põletikunäitaja peaks ju vereproovis näha olema aga ju siis alati ei ole. No ja iga kõhuvaluga haiglasse ka ei taha sõita. Mul oli lapsena hull kõhuvalu, kiirabi tuli ja viidi haiglasse, kuulsin neid autos rääkimas pimesoole opereerimisest. Ehmatasin nii ära, et valetasin: valu enam pole. Seega kohe ei opereeritud, arstid vist kahtlustasid, et ajan udu ja kohe koju ei lasknud. Kõige kummalisem, et valu läkski lõpuks üle, siiani ei tea mis tegelt oli. Ehk siis oleks lõigatud oleks ilmaasjata op olnud.
Postita kommentaar