Kevadel tundus, et tulbid on talve kenasti üle elanud. Nupud väljas ega teinud külmade peale ka teist nägu.
Kui muru niitsin, siis vaatasin, et lehed kuidagi vajusid lopa-lopa niiduki ette. Lükkasin neid eest ära ega mõelnud sellele rohkem. Tavaliselt peaks lehed sel ajal krapsakalt püstised olema.
Kui ma aiandusgruppidest lugesin hädahüüdeid, et selle aasta tulbikasvatust on tabanud hahkhallituse puhang, hakkasin ka oma tulpe tähelepanelikumalt vaatama. Kõigepealt tundus kahjustus olevat vaid ühes peenras, kus niiskem pinnas. Varsti selgus, et kõik peenrad on haigusega nakatunud. Mõne õie ehk näeb, aga täna lõikusin ära kotitäie haigeid lehti ja ka kahjustada saanud õisi. Mida hilisemad sordid, seda rohkem kahjustatud. Mu kõige varasem tulbisort õitses täisilus ära, aga nüüd olid ka selle lehed reetlikke täppe täis- Lõikasin kõik maha.Nii pean lõikama maha ka kogu hiliste tulpide peenra lehed ja õienupud, sest asja neist nagunii ei saa. Vähemalt loodan, et siis ei jõua viirus sibulatesse.
Sellised need haigussümptomid on. Leht täpiline, või lausa kuivanud, õienupp alaarenenenud.
2 kommentaari:
Just täna vaatasin, et pooltel tulpidel lehed longus. Mõtlesin, et ilmastiku tingimused sellised... äraarvamatud. Mul mingid metsik sort, ise ka ei mäleta, kust ja millal tulid. Päris ammu igatahes. Nüüd siis olen hoiatatud, ja hoian silma peal ;)
Minu esimene ohumärk oli ka, et lehed longus ja kippusid muruniidukile ette jääma. Need haigustekitajad pidid mullas alati olemas olemma, aga (eba)soodsad ilmastikuolud annavad neile võimaluse.
Postita kommentaar