Enne ja nüüd

 Hakatuseks pean ilma kiitma. Kui üks ilmatark ennustas, et mai lõpus tuleb kuumalaine ja teine ähvardas, et meid tabab veel üks külmaperiood, siis õnneks polnud kummalgi õigus. Tuli just selline mõnus parasvöötme kliimaga kevad, paistis päike ja sai ka vihma. Tulbid pidasid seetõttu kaua vastu ja muud õitsevad põõsad rõõmustasid samuti silma. Muru ei pidanud liiga sageli niitma ja kasta polnud ka eriti vaja. Umbrohule muidugi meeldis selline ilm. Aga selle vastu aitavad nobedad näpud. Minu omad olid esialgu mu selle kevade suurprojektiga hõivatud. 

Alustame päris algusest. Kui ma oma praegusesse aeda kolisin, siis esimese asjana hakkasin tütre rajatud istumisnurga asemele lillepeenart rajama. Tellisin koorma mulda ja asusin tööle. Varem olid seda ala ümbritsenud kenad puidust aiapiirded, aga tormiga lendu läinud naabri batuudiga kokkupõrke tagajärjel jäid püsti vaid toetavad postid.

Kuna plangud olid tegelikult terved, aga asusid tütre kodu juures, siis võttis aega, kuni ma järgmise etapi ette võtsin. Vedasime plangud minu juurde, selleks oli vaja orgunnida transport. Peitsisin need ära ja  kinnitasime piirded postide külge. Pärast seda nägi peenar välja selline.

Möödunud kevadel oli mul plaan panna peenrapiire ja ühtlasi laiendada peenart, sest suurte taimede juured olid juba täitsa maapinnal ja uut mulda oli hädasti juurde vaja. See omakorda eeldas kompostihunniku tühjaks tegemist. Seda oli nagunii vaja teha, sest ta kippus lagunema ja vajas kõpitsemist. Üllatuslikult oli kõdunemata kiht üsna õhuke ja alt tuli vastu ilus kompostimuld.

Üks raske tööpäev  kulus selle tühjendamise peale.

Mu selg ja liigesed said kõvasti vatti ja mõtlesin, et puhkan veidi, käin massaazis ja alles siis, kui selg paranenud, kaevan peenra laiemaks ja paigaldan piirde. Tänu soodsale ilmale suutsin selle töö siiski järgmisel päeval ära teha. Kandsin juurde mulda, mis kompostist sain. Seda jäi veel ülegi, saab ka teistele peenardele lisada.

Ja lõpptulemus sai siis selline. 

Kuna mul polnud oma tublit tööd võimalik kellelegi teisele näidata, sest tütar oli komandeeringus, siis pidin oma suursaavutuse blogisse jäädvustama. Tegelikult oli see töö mulle praeguse tervise juures pisut üle jõu käiv, aga kuna piire oli juba ostetud, siis ei saanud ka tegemata jätta.  Olen enda üle nii uhke, et

ära tegin. Siiski otsustasin, et niipea mingit uut projekti ei planeeri. Lepin sellega, mis on.