Pühapäev

 Täna ärkasin vara, sest sõbrants helistas. No seda ma kartsin, kui talle õhtul helistades ta ei vastanud. Panin küll telefoni hääletu peale, et kui ta helistab, siis ei aja ta mind üles. Aga sest polnud tegelikult kasu, mu aktiivsusmonitor surises mu käe peal ikka ja ajas mu üles. Vahemärkusena, et see kellaaeg normaalsete inimeste jaoks polnud sugugi varajane, aga mulle, kes õhutul ei suuda enne keskööd uinuda ja öösel ka mitu head tundi üleval on, oleks mõni tund und veel ära kulunud.

Võtsin siis kõne vastu, aga jututuju polnud see, mis õhtuste vestluste ajal. Olin pahur ülesajamise pärast, polnud hommikust söönud ega isegi WC-sse jõudnud. Ma muidugi ei andnud neist asjaoludest sõbrannale teada, aga õhtul oleksin palju pikemalt jutustanud ja sellest rohkem rõõmu tundnud. Need, kellega tihedamini suhtlen, teavad, et enne kella 12 ei maksa mulle helistada. Aga las see jääda.

Siis mõtlesin uimase peaga, mis päev täna on, kas pühapäev või esmaspäev. Esmaspäevaks on mul mitmeid plaane, aga nüüd varase ärkamise tõttu pikaks veniv päev on tühja täis. Ilm on külm, öösel sadas lund, nii ei saa aias midagi teha.

Nii ma siia blogima jõudsingi. Lugesin ka läbi kirgi kütnud TT postitused ega saanud hästi aru, mis siis (teatud) inimesi nii ärritas. Mina ei huvitu paljudest teemadest, millest TT kirjutab, aga ma siis lihtsalt ei loe neid jutte lõpuni. Mis tehisarusse puutub, siis saan aru, et sellest meil pääsu pole, aga mis see endaga kaasa toob, teeb mind murelikuks. Meie, kellel seljataga klassikaline haridus ja ajakirjanduse tarbimine, kus uudised vastasid enamasti tõele, on olemas baas, millele toetuda, kui hakata hindama, kas tehisaru pakutu on tõde. Vigu on esinenud ikka üksjagu. Aga mitte see pole kõige suurem probleem minu arust. Noored ei kahtle milleski ega viitsi ka oma koolitöid ise teha, kui saab lasta need AI poolt valmis vorpida. Tublimad loevad vähemalt teksti läbi ja ehk kontrollivad fakte ja teevad mõningaid korrektuure, aga laisemad lasevad teksti kohe käiku. Ja kust võtta nii palju õpetajaid, kes paljastaksid pettuse. Neil niigi palju ülesandeid kukil ja põhieesmärk, et lapsed oma tööd tehtud saaksid. Jah, eksamitel võib selguda kurb tõsiasi, et lapsel puuduvad igasugused teadmised, aga siis on natuke hilja asja parandama hakata.

Mis puutub mu isiklikku ellu, siis tegin otsuse. Ma ei kiirusta tasulisele opile minema, vähemalt mitte enne sügist. See suvi on mul raisus nagunii, aga ilma opita ma vähemalt tean, kus on mu liikumisvõimaluste piir. Aga pärast oppi on see kahtlemata viletsam ja ma ei saa kogu oma suvist aia eest hoolitsemist tütre kaela jätta. Suure tõenäosusega tuleb meil kuum ja põuane suvi ja vähemalt peenra ääres seistes või istudes voolikut hoida ja taimi kasta suudan ikka. Plaanis on ka robotmuruniiduk hankida ja need aiatagused lapikesed suudan ise muruniidukiga üle käia.

Pealegi on sel kevadel-suvel olulisi perekondlikke üritusi, kus tahan võimaluste piires osaleda. Noorem lapselaps lõpetab põhikooli, tütrel on juubel ja vanema lapsel on plaanis kolida Kanadasse. Jah, me teeme küll kõik, et teda ümber veenda, aga esialgu pole sellel suurt mõju olnud. Niipalju suutsime asjade kulgu mõjutada, et tema internetist leitud boyfriend tuleb tüdruku 18.sünnipäeval Eestisse ja me näeme ta ära. Sellel suhtel pole minu arust mingit tulevikku, arvestades kõiki asjaolusid, aga vähemalt saame veenduda, et tegu pole mingi pedofiili või muidu halbade kavatsustega mehega. Nad on vestelnud vaid internetis ega ole päriselt kohtunud. Ma väga tahaks loota, et see illusioon, mis türduk oma peas on loonud ja tõe pähe võtnud, puruneb päriselt selle inimesega kohtudes ja Kanadasse minek jääb ära. Kui ta ikkagi minna tahab, siis ei saa me kätt ette panna. Oluline on, et me temaga ühendust saame pidada, teame, kus ta täpselt asub ja saame teda sealt tagasi koju aidata, kui vaja. Tegelikult oleks selline ettevõtmine tavalise noore jaoks võob-olla põnev seiklus, aga meie eluvõõra lapse jaoks, kel on palju vaimse tervise probleeme, ärevushäireid ja depressioon, niiet ta ei suuda kooliski käia, on see raudselt üle tema võimete. Kui mu tervis vähegi kannatab, siis püüan lennata temaga kaasa Frankfurti, et aidata tal ümber istuda Kanada lennukile. Või siis teeb seda mõni teine pereliige.

Aga elame sinnamaani. Käisin isegi üle pika aja kirikus ja palusin, et Jumal hoiaks ja kaitseks teda ja näitaks talle kätte õige raja. Siiamaani on mu palvetele vastatud. Loodame, et ka seekord läheb kõik hästi.