Vaikus enne tormi

Eile kihutas üle Eestimaa päris kõva torm. Meie olime sel ajal paadiga Peipsil. Kui päris täpne olla, siis hakkas ilm muutuma, kui olime Kalli järvel ankrus. Päike mähkus vinesse ja saabus kummaline tuulevaikus. "Nagu vaikus enne tormi", ütlesime, aga ei mõelnud seda tõsiselt. Mis torm või kust see peaks tulema? Kõik oli nii vaikne ja rahulik.

Kell oli umbes seitse ja ilm jahenes, nii sättisime ennast koduteele. Sõitsime Kalli jõe suudmest korraks veel Peipsile, et hüvastijätutiir teha. Järv oli imeliselt tasane ja sõita oli palju mõnusam kui saabudes, kui laintel kiikumine merehaigust kippus tekitama.

Esimene probleem tekkis sellest, et sellest jõesuudmest järvele välja sõites oli vesi väga madal - 1,5 meetrit. Mees teadis seda küll, aga kavatses selle osa läbida tasase kiirusega. Et märkaks vältida põhjas olevaid ohtlikke kive, millele otsasõit võiks kurvalt lõppeda. Olime kaldast jõudnud üsna kaugel, aga järv ei muutunud sugugi sügavamaks. Korra näitas kajalood lausa 1,3m. Asi hakkas muret tegema. Kas me pääseme sealt üldse terve paadiga? Tagasisõit polnud mõttekas, targem oli ikkagi edasi järve keskosa poole liikuda. Nüüd nentis mees, et ega asjata pole poidega tähistatud järvelesõiduks ohutu rada. Ka tema polnud varem teist teed proovinud ega uskunud, et madalik nii pikalt kestab.

Peipsi oli veel rahulik. Aga kohe, kui me lõpuks sügavamasse vette jõudsime, asi muutus. Järvel olid hetkega tekkinud suured lained, mille peal oli korralik "jänes". Vesi lendas ümber paadi, pritsis aknale ja varjas vaadet. Kus pagana kohas on see poidega tähistatud ohutu laevatee? See pidi ju olema vaid väike kiire ring enne kojusõitu...

Saime lainetel rappudes ja pingsalt koduteed otsides veidi tõelist hirmu tunda, enne kui silm seletas esimest poid. Vaiksel veel poleks selle leidmine sugugi raske olnud, veemöll aga muutis olukorra keeruliseks. Imestasime, kuidas ilm nii kiiresti muutuda võib, kümne minutiga oli tüünest järvepinnast saanud tormitsev meri. Aga nüüd oleme me omal nahal tunda saanud, mida tähendab seesama sõnakõlks, vaikus enne tormi.

Linna jõudnud, nägime igal pool murdunud puid ja saime aru, mis oli juhtunud. Hea, et niigi läks. Aga mis meid kodus ees ootab? Polnud meeles, missugused aknad lahti jäid. Kartsime, mida tuul on lendu viinud või ära murdnud. Arvuti jäi tööle, sest äike ja tuul pidid alles kusagil öösel pärale jõudma...

Õnneks polnud meie pool asi hull. Üks lill aknalaual oli ümber kukkunud, sest kaks nurgaakent olid praokile jäänud ja sealt sai tuul hoo sisse. Majal oli katus peal, elekter oli alles ja arvuti korras. Prügikast õues oli ümber paisatud, suitsuahju kaas lendu läinud ja mõned päevalilled ja daaliad murdunud. Kasvuhoone katuseakent oli ka pisut väänatud.

Loodus on ikka uskumatult võimas, ohtlik ja ilm võib muutuda ülimalt kiiresti. Ega siin palju ette näha või vältida polegi võimalik. Siiski oleks see lahkumisring Peipsil tegemata võinud jääda. Aga võib-olla oleksime siis hoopis tagasiteel mõne murduva puu alla jäänud...