Reede, 29. oktoober 2010

Enne ja nüüd

Olen minagi sellest põlvkonnast, kellel on õnn (või õnnetus) olnud kahe erineva riigikorra all elada. Sotsialismis ja kapitalismis. Millal oli elu parem? Või lihtsam?

See küsimus jäi mind kummitama, vaadates seriaali ENSV. Kas meenutan seda aega nostalgiaga või äratas see hoopis ebameeldivaid mälestusi? Mina valiksin viimase variandi. Kuigi nooruses sai raskustest kuidagi üle ja meeldivat on meenutada sellestki ajast palju. Nagu Mihhail Lotman ütles, möödunud ajastule hinnangut andes ei maksa segi ajada oma noorusaega ja totalitaarset reziimi. Kuigi noorus on ilus aeg, pole see sugugi vaid lust ja lillepidu. Sel ajal tuleb osata napi elukogemuse baasil teha väga olulisi otsuseid, mis tihtipeale mõjutavad pöördumatult su ülejäänud elu. Tuleb õppida ja raha teenida, pidutseda ja armastada. Tuleb leida oma koht siin päikse all ja õige kaaslane eluteele, sünnitada ja üles kasvatada lapsed. Mis ime, kui nii paljude ülesannete hulgast mitte kõike ei õnnestu täiuslikult teostada. Aga neid vigu, mida ise oleks saanud vältida, ei maksa ajastu kaela ajada. Ei siis ega nüüd.

Üks suur müüt nõukaajast rääkides on see, et kõigil oli tööd. See aga ei tähendanud sageli suurema osa ajast mitte töö tegemist, vaid tööl käimist. Vahet polnud, kas rabelesid või mitte, kätte said oma sada rubla +/- niivõinii. Ja milleks siis nii kangesti pingutada? Kui inimestel tol ajal oleks olnud stiimul rohkem teenida või midagi saavutada, oleks ka siis üks inimene vabalt võinud kahe või enama töö ära teha, ja tööpuudus olekski käes olnud.

Tol ajal polnud pankrotte, töökohad ei kadunud ootamatult. Polnud oluline, kas valmistatavat toodangut keegi vajab või mitte, kõik käis plaanikomitee otsuste järgi. Ja nagu mäletate, sageli anti jaotuskavades või Breznevi pakikeses ühe vajaliku asjaga kaasa kaks mittevajalikku. Kvaliteeti küll kontrolliti, aga seda tegid inimesed, mitte turg. Ja mis kõige olulisem, see raiskamine ja mõttetu töö maksti kinni vene maavaradega. Mis hakkasid selle ajastu lõpus juba kokku kuivama ja "ilus" elu ei oleks nagunii jätkuda saanud.

Noored kurdavad, et tol ajal oli pärast kõrgkooli lõpetamist suunamisega töökoht garanteeritud, nüüd ei pruugigi erialast tööd leida. Mis siin imestada, lugesin kusagilt, et kui tol ajal lõpetas kõrgkooli aastas umbes 7000 tudengit, siis nüüd on see arv 17000. Peale selle on kasvanud tublisti kõikvõimalike humanitaarsetel erialadel õppijate hulk. Muuseume ja teadusasutusi on ikka umbes samapalju, ja sealgi staazikas kaader ees istumas. Kus mujal ikka need humanitaarid endale erialast tööd leiaksid. Õpetajaks, eriti maale, ei taha noored endiselt minna.

Mina sain omal ajal erialase suunamise, mis võiks igati kadestamisväärne olla. Ei mingit sundkolkastumist, töökohtade valik kas Tartusse või Tallinna, sest minu erialal tookord mujal töötada polnudki võimalik. Kõik oleks nagu imetore, kuid elamispinda ei pakkunud ükski asutus. Mõni meie kursuselt, kel mingi vajalik tutvus oli või kes oli eriti kõrgetasemeline spetsialist (lisaks meesterahvas või perekonnata), sai parimal juhul ühikakoha. See oli küll elamiseks kehv variant, aga andis sissekirjutuse. Ja sind võeti korterijärjekorda, mis võis küll olla 15-aasta pikkune. Tol ajal oli linna sissekirjutus möödapääsmatu, et asutus sind tohiks tööle võtta. Sel juhul oli olemas võimalus leida elamiseks mingi üürituba, kui sa sissekirjutust ei vajanud. Kuna sissekirjutatud üürnikust ei olnud kuidagi võimalik hiljem lahti saada, siis keegi võõras polnud nõus sind oma majja ametlikult sisse kirjutama. Hea sõber või sugulane aga ei saanud seda teha, kui tal vaba üldpinda piisavalt polnud (vist 9 ruutmeetrit inimese kohta).

Nii oligi mul suunamisnimekirjast tulevase töökoha valimine täiesti suvaline. Kasvõi pane silmad kinni ja aseta näpp pimesi ühele neist. Palk oli kõigis sama, töö kah enam-vähem ühesugune. Ja lahtris "elamispind", seisis kõigil "ei kindlusta". Siiski andis üks asutus, kelle esindaja suunamisel kohal oli, ka mulle õrna lootust, et ehk saavad nad Tallinnas anda meile, kolmeliikmelisele perele, ühikatoa. Nii valisingi selle koha, kuigi seda lubadust nad suunamistingimustesse sisse ei pannud.

Suvi pärast lõpetamist möödus mul töökoha otsingutes. Panin oma sinise valge kraega kleidi selga ja käisin muudkui suuremate tehaste või instituutide direktorite jutul. Et kas neil pole minusugust spetsialisti vaja kas nüüd või tulevikus. Ja kui selgus, et oleks küll, siis jõudis jutt elamispinnani. Ja seal see ka lõppes. Elamispinnaga oli kitsas. Nagu te mäletate, sai korteri suhteliselt kiiresti vaid ehitaja või mõni kõrge kvalifikatsiooniga keevitaja või mõni muu hädavajalik töömees. Mitte minusugune intelligendihakatis.

Selleks ajaks, kui see suunamiskoht lõplikult pidi teada andma, kas nad on elamispinna mulle leidnud või mitte, oli mul alternatiivne töökoht juba varuks. Õpetajaks väikelinna, millega kaasnes elukoht vanas linnalähedases suletud koolimajas. Mugavusi seal just palju polnud, aga ikkagi katus pea kohal ja edaspidiseks lubadus päris korter saada.

Sõitsin siis kokkulepitud ajal Tallinna direktori jutule. Lõplikku "ei"-vastust kohe ei antudki, vaid paluti järgmisel päeval tagasi tulla. Olin juba väga lootusrikas. Paraku selgus, et ikkagi pole võimalik perele tuba pakkuda, üksik inimene oleks ehk voodikoha saanud. Anti siis mind nö. suunamisest vabaks ja võisin minna, kuhu tahes. Hakkasin kodupoole hääletama, pisarad kurgus.

Saatusel aga oli minu jaoks oma plaan. Mind võttis peale ühe Tartu-lähedase asutuse varustaja. Tal oli veoauto kabiin igasugu kila-kola täis ja kui ta oli kinni pidanud, siis vaatas mind pahura näoga, et kuhu ma su küll siia ära mahutan. Ma veel mõtlesin, et mis sa siis üldse peatusid, kui ei tahtnud endale tüli teha. Tegelikult selgus sõidu jooksul, et tegu oli väga lahke inimesega. Rääkisin oma käigust ja selle nurjumisest. Ja selle peale ütles tema, et vist oli nende asutuses just hiljuti vajatud mingit sellesarnast asjameest nagu mina. Aga sinna see jutt jäi, ma olin tühjadest lootustest väsinud.

Õhtul kodus rääkisin, kuidas mul reis läks ja läksin magama. Egas midagi, kui õpetajaks, siis õpetajaks. Eks mu oma õpetajadki olid arvanud, et see amet võiks mulle sobida. Hommikul ärkasin selle peale, et ema mind üles raputas. Miks ma nii vara tõusma pean? Ema ütles, et selleks, et bussi peale jõuda. Kuhu ma minema pean? Eks ikka seda Tartu-kohta uurima. Ajasin ennast alistunult üles, panin sinise kleidi selga ja läksin.

Ja selle koha ma saingi. See polnud küll päris erialane töö, aga ikkagi samas valdkonnas ja tulevikuks lubati arenguperspektiivi. Korterit poleks üksi minule antud, aga kui mees samasse asutusse tööle tuleks, siis lubati see eraldada poole aasta jooksul. Seniks anti üks ühikatoa pugerik, kuhu last tuua ei võinud. Ja lasteaiakoht lubati samuti poole aasta pärast. Vanemad olid nõus last selle aja veel enda juures hoidma ja nii lõimegi nädala pärast käed.

Nagu selgus, polnud sellel tööl mu erialaste teadmistega midagi pihta hakata. Ja kuna korteri ja lasteaiakoha pärast olime sunnismaised, polnud mul ka uue töökoha otsimine võimalik. Arvasin, et ma ei saagi kunagi teha seda, mida õppisin ja mis mulle meeldis. Siiski läks nii, et pärast nelja-viie aasta möödumist avanes mul võimalus ülemuse puhkuse asendjana sama süsteemi suuremas asutuses käies ennast kõigepealt tuttavaks teha ja siis ka töökohta kauplema asuda. Saingi võimaluse ühe lapsepuhkusel olija asendajaks tulla. See tähendas lõpuks ometi päris erialast tööd, millest olin unistanud. Nüüd oli vaja vanas kohas lahkumisavaldus anda. Konks oli selles,et korter oli nö. ametikorter, ja lahkumise korral pidid välja kolima. Kuigi mees jäi sinna tööle, siis minu lahkumisel võis ikkagi norida, sest see korter oli antud meile tingimusel, et mõlemad seal töötame. Lasteaiakoht oli eraldatud minu töökoha fondist ja see oleks võidud ära võtta. Siiski söandasin selle sammu astuda, sest laps pidi järgmisel aastal nagunii kooli minema. Mul õnnestus lõpuks isegi töölt "lahkuda sõpradena", nii et mind ei hakatud äramineku pärast kiusama. Suutsin juhatajat veenda, et see on mu erialane edasiminek ja imekombel ta aktsepteeris seda.

Rääkisin selle loo võrdluseks tänapäeva noorte probleemidega. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nii oli siis, ja on ka nüüd. Töökoha leidmine pole tõesti praegu lihtne ja korteri saamiseks peavad nad panga silmis armu leidma, et neile laenu antaks. Ja seda siis pool elu maksma. Üürimine pole üldse probleem. Erinevaid võimalusi on siiski tänapäeval palju rohkem. On võimalik saavutada palju suuremat eneseteostust ja ka teenida rohkem raha, mille eest endale lubada asju, millest tol ajal unistadagi polnud mõtet. Kasvõi reisida. Suurenenud on vaid vahed, mis eristavad ettevõtlikku ja õpihimulist inimest ja seda, kes eriti vaeva ei viitsi näha. Ja ärge tulge mulle rääkima, et tänapäeval kusagil raha või võimalusi lollidele ja laiskadele niisama jagatakse. Kui mõni ongi kas kogemata või sahkerdamise teel rikkaks saanud, siis ei pea õnn see tal kaua vastu.

7 kommentaari:

muusake ütles ...

Minule nõukaaeg sobis. Käisin kolme kohaga tööl- noorus ja energia ja kõrge motivatsioon. Töökohti oli jalaga segada. Kuna olin kaugõppes siis suunamist polnud, kuid polnud suurlinnas teist nagu vajagi. Aga kahe korra ajal elades on see tunne küll omandatud, et rahaga õnne ei osta ja mis see luksus siis ikka nii väga ära ei ole? Helikopter, kolm maja maapalli eri otstes.??? Ja ,,sula,, ajal oli ka juba väga mõnus reisida, raha vahetati ka veel kauba peale kui ööläbi saatkonna ees sabatada viitsisid. Alates 1986. oli nagu lust ja lillepidu. Sellest ajast hakkasin mina piiritaguseid maid avastama ja kapitalismi kogema.
Ja meditsiin ja laste hobid oli ka tasuta. Ikkagi!;)
Aga kõik siin ilmas on ju ajutine ja suht lühiajaline. Nii ühiskonnasätted kui ka elu ise. Kokkuvõttes. Seega ela hetkes ja naudi seda mis on.
/See va Muusake./

Bianka ütles ...

Need nõukaaja mälestused ongi inimestel erinevad ja nii ka hinnangud sellele. Minu arust on tänapäeva hüvede jaotus läbipaistvam, tol ajal oli käibivaks valuutaks tutvused. Raha polnud määrav, seda oli kõigil ühepalju. Aga seda, mis raha eest sai, jagati tutvuste kaudu. Ametiühing jagas igasuguseid talonge, ostulubasid ja reise. Ja õiglust oli selles jagamises üsna vähe. Nüüd jagatakse raha eest. Mulle sobib see rohkem. Selleks, et näiteks talvesaapad osta, ei pea ma päevi poode kammima, kaks tundi järjekorras aega viitma, vaid teen tööd ja ostan need teenitud raha eest siis, kui vaja.

Õnn polnud asjades siis ega pole ka nüüd. Ikka inimsuhetes. Aga elementaarseid asju (nagu vorstijupp või vetsupaber) ei jagunud siis kõigile ja nüüd pole mõnel jälle nende ostmiseks raha. Kumb süsteem õiglasem on, võib vaielda. Nagu sa ütled, tulebki elada selles hetkes, mis on, ja teha seda nii hästi, kui võimalik.

muusake ütles ...

Mina vähemalt ametühingu kaudu küll ei reisinud. Kõik reisid olid küllakutsetega kirjasõpradele ja ise saatkondadest väljaaetud. Hiljem tulid soodsad bussireisid ususeltskondade ja matkaklubidega. Ja tutvusi polnud ka eriti. Tuli lihtsalt kaupluste avamise ajal ennast tormijooksule sättida, midagi ikka kätte sai. Ja lahedad komisjonipoed olid ka veel. Pikkades järjekordades sabatamise kogemus tuli omandada. Seda nüüdki vaja kui tasuta päevi jahtida. Näiteks loomaaias või mõnedel ,,hulludel päevadel,,...;))
Muidugi viiekümnendatel ei oleks Stalini piltide vahel küll jalutada tahtnud. Sündisimegi just selles mõttes ,,õigel ajal,,.

Emmeliina ütles ...

lugesin ja meenutasin kaasa. muidugi oli Tallinnasse jt suurematesse linnadesse korteri saamine ilmvõimatu.
Aga see eest alevitesse oodati küll suunatuid avali ustega. Eriti Kekki Mekki ja kolhoosidesse.

Aga Muusakese kolme kohaga tööl käimine tekitab mõtteid - meil ei lubatud kohakaaslust rohkem kui peale põhikoha veel ühes töökohas. ja siis ka valitses range seaduslik kontroll - näiteks lasteaiakasvataja ei tohtinud koristajana töötada.

ka mulle ei meeldinud see asutustesisene onupojapoliitika, mis päädis likvideerimisaja ärastamistega. Aga oleksin ise pumba juures olnud siis ilmselt räägiksin teist keelt. Oma särk ikka kõige ligem.

Tiiu ütles ...

Mul oli osa töökohti ka ema tööraamatuga, kuna ema oli pensionär ja raamat töötas nii siin kui seal. Töötamisel küll takistusi pole kunagi olnud, nii ka välisreiside või jõulude pidamisega või kirikuskäimisega.
Aga eks need olid valdavalt need 80-aastad. Ehk siis igas mõttes täissula aeg.
Muusake

Antina ütles ...

Ma tundsin su ülemust, kes sind ära lasi. Imestada poleks sul vaja olnud, salajas nad rõõmustasid su lahkumise üle.

Bianka ütles ...

Antina, sellest järeldub, et ilmselt tunnen ka mina sind? Väga põnev. Kirjuta meilile, kes sa oled.

Mu otsene ülemus kindlasti rõõmustas, et minust lahti sai, et ma enam tema kohta ei ohustanud. Aga jutul käisin ikkagi kogu süsteemi direktori juures ja tema jaoks oli oluline, et keegi ära ei läheks. Uus inimene tahab jälle korterit...