Kolmapäev, 27. oktoober 2010

Kinos

Käisime sõbrannaga kinos. Minu huvi oligi eelkõige kino(maja) vaadata, filmi valik tuli selle järel. Ma polnud pärast Titanicu vaatamist kordagi kinos käinud, ja millal see küll oli? Ammu. Selle ajaga on nii mõndagi muutunud.

Peab ütlema, et täitsa tore oli. Cinamonis olid pehmed mugavad istmed, saali põrand tõusis piisavalt, nii et eesistuja vaadet ei varjanud. Ja keegi ei ajanud juttu ega seganud, nagu kartsin. Viimatise (ikka seesama Titanic) külastuse ajal küsis minu taga istuv laps emalt kogu aeg selge ja kõva häälega, et mis nad seal teevad? Näiteks selle koha peal, kui noored autos nagistasid, nii et aknad higiseks läksid...

Popcorni ja cocat me saali kaasa ei ostnud. Kõigepealt polnudki aega vaadata, mida pakutakse. Ja teiseks, me ei teadnud, kas meie lemmikut õlut oleks tohtinud saali tuua? Ega vist mitte.

Ah et mis filmi me siis vaatasime? Ikka seda kõigi naiste lemmikut "Söö, palveta, armasta". Film ei petnud mu ootusi, oli sisult just nii pealiskaudne ameerika unelm nagu arvasin. Aga vaadata kõlbas see kui kauneid kaugeid maid tutvustav reisikiri. Olen ise nii Itaalias, Indias kui Balil käinud, seega pakkus film mõnusat äratundmisrõõmu. Itaalia oli minu arust kõige nõrgemini esindatud, algul ei saanud aru, mis linnas tegevus üldse toimub. Kas Roomas, Firenzes või hoopis näidatakse Veneetsia kitsaid tänavaid. Ehtsa ameeriklasena piirdus peategelane Rooma ja Naapoliga, sõites korraks vaid külla sisemaale (Toscanasse?), mis minu meelest kehastab Itaalia tõelist ilu. Ja söömine koosnes põhiliselt pitsa, pasta ja spagettide nautimisest. Võrreldes mäkdoonaldsiga on see muidugi kulinaaria tipp. Aga noh, maitseasi. Mulle endale need klassikalised itaalia toidud ei meeldi, aga seal on ka tõeliselt hõrgutavaid roogasid. Mina oleks söömise osa läbi viinud kas Prantsusmaal või Tais, kus minu jaoks on olnud parimad toidud.

Palvetamine ehk Jumala leidmine toimus loomulikult Indias. Ilmselt arvatakse, et see on selleks kõige õigem paik. Vaesus, lihtsad olud, kuumus, moskiitod ja muud ebamugavused peaksid inimese viima võimalikult lähedale taevasele tunnetusele. Lisaks hoopis teistsugune religioon ja kombed, mille alustest sa tuhkagi ei jaga. Mida müstilisem, seda võimsam usk... Nii halearmas oli vaadata, kuidas maailmarändur Liz lehitses lauluraamatut, millest polnud lootustki aru saada. Kui ta Itaalias õppis keelt ja suutis lõpuks restoranis selles keeles tellimuse esitada, siis Indias ta ei üritanudki. Kogu see usu leidmine tundus mulle täieliku butafooriana. Naine vaatas, mis teised ees teevad ja katsus sedasama järele teha. Kuulas, mida talle ütles kibestunud vanem mees või kohalik noor tüdruk ja lootis niimoodi eneseleidmiseni jõuda. Raamatus ehk suudeti seda kõike veenvamalt esitada, et temas toimus tõesti mingi kirgastumine. Filmis aga ohkas Liz kergendatult, kui talle anti ülesanne uusi turiste naeratusega vastu võtta. See oli asi, millest ta aru sai. Ja lahkudes võttis kaasa teadmise, et 20 min. päevas tuleb mediteerida. Kas see peale ühel kohal istumise veel midagi muud peaks tähendama, ei olnud päris selge.

Seejärel rändas Liz taas Bali saarele, kus ta endale mehe pidi leidma, nagu ma ette teadsin. Kogu lugu algaski Bali külastamisega, kus kohalik tark talle ennustas, et ta tuleb sinna tagasi. Kui siis Liz aasta hiljem sama nõia juurde tagasi tuli, ei mäletanud see teda. Nii oleks see võinud ju jäädagi. Aga kui tütarlaps näitas talle joonistust, mis tark talle oli andnud, siis meenus sellele, kellega tegu. Andke andeks, aga märksa loogilisem oleks olnud, kui see Kutut (või mis ta nimi oli) oleks tunnistanud, et sama juttu räägib ta kõigile valgetele turistidele ja see pilt koos tähendamissõnadega on samuti tema tavaline show osa. Pildil oli nelja jalaga kuju, kelle silmad olid joonistatud südame kohale. Jutt juurde käis nii, et püsi kahe jala asemel nelja jalaga maa küljes ja vaata maailma mitte mõistusega, vaid südamega. Väga sügavmõtteline, onju. Nagu ka tema ennustused, ma võiks ka samamoodi mullikesi puhuda. "Sa oled rännumees" - selge see, et kui valge inimene kauget Balit külastab, siis huvitab teda rändamine. Kui ta reisib üksi, siis on tegu ilmselt varasema lahkuminekuga ja südamevaluga. Seega pakkuda kaks abielu - tundub igati loogiline. Üks on läbi, ja teiseks lootus anda on kena zest. Rahaga on ikka nii, et kord teda on ja kord jääd sellest ilma. Vaata kliendile otsa, ja paku, kummas järjekorras asi võiks toimuda...

See naine ootaski kogu aeg, et keegi teine talle ütleks, mismoodi ta peaks mõtlema, tundma ja mida oma eluga pihta hakata. Eks neid tarkuseterakesi pillati filmi jooksul üsna mitmeid erinevate tegelaste suust. Ega need ütlemised valed polnudki, aga mingit terviklikku ja tasakaalus maailmapilti ma sealt küll kokku ei osanud panna. Elizabeth vist kah mitte, kuigi idee poolest pidi ta selle ajaga kõvasti muutuma ja ennast leidma. Igatahes otsingute lõpp oli ehtaameerikalik, ühe naise jaoks on pärast lahkuminekut ja murtud südant ikka parim lahendus ja ravim uus mees. Sellele arusaamisele suunas Lizi kindlasti ka kohaliku naise kindel veendumus: "igal naisel peab mees olema!" Ja ei ole minu asi kahelda, et kas sellestki suhtest midagi paremat tuleb, kui eelmisest. Ausalt öeldes mina aru ei saanudki, mis ta eelmisel mehel ja armukesel viga oli, et minema pidi jooksma. Mees tahtis minna õppima selle asemel, et naisega Arubale sõita ja armuke - oli vist liiga noor ega tahtnud veel tõsist suhet. Aga nüüd uue mehega ootas naist ees kaugsuhe kahe maa vahel tõmmeldes. Ekstaole, algul muidugi väga eksootiline, aga hiljem? No aga see pole minu ega teiste vaatajate mure, mis neist saab. Filmi lõppkokkuvõte oli klassikaline, armastus võidab kõik. Kuigi minu arust ei mänginud osatäitjad seda välja nii, et nende suhetes oleks tunda olnud suurt armastust või ehedat kirge. Kena lisaboonus muidugi, et mees oli jõukas teemandikaupmees :P Täpselt nagu see tark talle ennustaski, et saad uuesti rikkaks.

Arutasime sõbrannaga, et kes oleks võinud Julia Robertsi asemel Elizabethi mängida. Meie arust ta sellesse osasse ei sobinud. Ta on nagu liiga pikk ja kõhn, et mõjuda veenvalt nii naiselikus rollis. Näitlejaoskustest on ta leivanumbrid kaks näoilmet, kas suu kõrvuni naeratus või siis needsamad (botoxist?) pundunud huuled võbisemas sisemisest valust. Oi kui palju kordi ja paljudes filmides ma neid tema ühesuguseid ilmeid juba näinud olen! Seekord pigistati ka mõned üle põse veerevad pisarad välja. Aru ma ei saa, miks teda heaks näitlejaks peetakse ja talle miljoneid makstakse. Hea näitleja annab rolli edasi ikka palju enamaga, kui kahe näoilmega. Arvan, et mõni teine osatäitja oleks suutnud selle tegelase siiski palju sisukamaks mängida. Miks mitte Rachel Criffiths, kes on osalenud seriaalides "Mulla all" ja "Vennad ja õed". Tema tegelased on olnud mõnusalt naiselikult vastolulised ja segaduses, aga samas usutavad.

Ei saa öelda, et ma sellest filmist mingit tarkust kõrva taha ei pannud. Näiteks see, et kui ei seksi, siis muutuvad liigesed kuivaks. Ja meil räägitakse, et see viga kaasneb naistel vanusega... Või siis see, et kui pole kaua aega seksinud ja seejärel kaks nädalat järjest sellega aktiivselt tegeleda, võib põiepõletik tulla :DDD Eks hügieeniga on Balil lood natuke kehvad ka...

Nii et film vaadatud ja keel teritatud. Kartsin et 140 minutit on liiga pikk, aga möödus see aeg päris ludinal. Tagumik valusaks ei jäänud, see on minu jaoks näitaja, et film kõlbab vaadata. Kahetseda seda käiku pole küll põhjust. Heast seltskonnast rääkimata.

12 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Film ja raamat on ikka täiesti erinevad ja paljud asjad ei tulnud välja. Nt see lahutuselgu, mis oli raamatus meeletu draama koos pädevate põhjendustega ja tegelikult ta oskas sansktiti keelt, milles ta pidi laulma seal kloostris. Film oli tehtud tavaameerikalsele hästi söödavaks ja tõesti oli nagu mõnus reisifilm. Raamat aga oli reis iseendasse, mis filmis üldse välja ei tulnud.
Hea põhjalik ülevaade tegelikult filmist.
Kui sa pole aga raamatut lugenud, siis soovitan.

Teine anonüümne ütles ...

Gilbert oskab süvitsi minna, filmis seda tunda polnud, ehk 10 % siiski oli ka raamatust, nii et see blogisissekanne ja film täiesti väärivad teineteist. Raamat ei pruugi Biankale meeldida, sest blogi põhjal otsustades on nad Gilbertiga nagu öö ja päev - üks on pinnapüealne, teine sügav,

Bianka ütles ...

Ükskõik, mis mulje minu blogi sügavusest või pinnapealsusest kellelegi jäänud on, tahan öelda, et pinnapealsed filmid nagu see siin, mind ei vaimusta. Oma hinnanguga tahtsin läbi lillede öelda, et ma ei oodanudki sellelt filmilt midagi head peale reisivaadete. Ja nii oligi, teiste arvamused, mida olin eelnevalt kuulnud, pidasid paika. Raamat pidi parem küll olema, aga ilmselt ikkagi "naistekas", kus eluloterii peaauhind on uus mees.

Tiiu ütles ...

Sain just täna lastega KalevSPA-s ujumas käies tasuta pileti ja mõtlesin ka seda filmi vaatama minna. Sõbrants soovitas ka just reisikirjana lähenemist. Kuna olen viimase aastaga mitut sarnases võtmes reisiraamatut lugenud, küll peamiselt meeste vaatenurgast vaadates, siis kardan ka pisut pettuda. Aga ilmselt nagu ikka, tuleb ,,madalalt,, häälestuda, siis on vast kõik korras. Sinu kirjatükk oli ka natuke abiks. Raamat mul riiulis ka veel ettevõtmata.

Tiiu ütles ...

Et siis mitte Tiiu vaid Muusake. Kahtlustangi et raamat läheb filmis kaduma ja päriselulood selles võtmes on veel kordades huvitavamad.;)

Bianka ütles ...

Hea, et ütlesid, Tiiusid siin kohe hulgim :D

Teiste arvamustega filmist enne vaatamist on minul nii, et kui kõik kiidavad, siis on ootused liiga kõrged ja vaadates tundub, et polegi nii hea. Selle filmi puhul arvasin, et see pole suurem asi ja nii ei olnud mingit pettumust. Raamatut ostma küll ei hakka, aga kui see suurem huvi maha vaibub, eks siis üritan raamatukogust võtta. Selles järjekorras on vist õigem, et enne film ja siis raamat.

Emmeliina ütles ...

Filmi vaatamine hea sõbraga ja mõttekaaslasega on topeltelamus.
Aitäh veelkord "maja ehitamise" eest.

ja näo kisub muigvele kui meenutan neid kaht tädikest ja nende elufilosoofiat.

Raamat veel pooleli.

Bianka ütles ...

Nende tädikeste ütlemised olid selle filmi parimad kohad. Nende inimlik maalähedus pani lahedalt paika peategelase ülespuhutud kirgastumise ja eneseleidmise uidud.

Rooma korteriperenaine oli kah lahe. Kui ta oleks lubanud korterisse mehi tuua, siis oleks ehk film hoopis lühemaks jäänud :D

muusake ütles ...

Sai siis ka lõpuks film äravaadatud.;) Sellest lähemalt mu tänases sissekandes pealkirja all- pettumine palvefilmis.

Bianka ütles ...

Aga kuidas suhtus su sõber sellesse naistefilmi?

muusake ütles ...

Tegelikult oli mul korraldatud seekord nii, et sõbraga sööma, mehega kinno. Mees suutis küll kuidagi filmi ära vaadata, aga lõpupoole ütles ikka, et ah- jama film... Sõber arvas, et tema jätab selle filmi seekord vahele.:)
Aga kokkuvõtteks arvan, et nautijate sihtgrupp on need, kes alles ennast samas võtmes avastamas. Ma isegi ei kujutaks ette, kuidas ilma korraliku traagika või huumorita seda filmi täiuslikult teha saaks. Aga nii lihtsalt kuidagi fifti-fifti tundus suht mõttetu ajaviitekunsti teos. ;)

Anonüümne ütles ...

Veel üks anonüümne: :)))
Lahe kommentaar.