reede, 1. oktoober 2010

Raha või vabadus?

Milles küsimus, vabadus loomulikult, on tavaliselt esmane reaktsioon. Mis inimene see on, kes eelistab raha? Tõusik, materialist, rikkur jne. Küllap tuleb lugejatel pähe "heale lapsele" rohkemgi häid nimesid.

Eks olen minagi pidanud vabadust "ülimaks kõigist tõdedest...", nagu kunagi laulis Peeter Tooma. Olen rabelenud rahateenimise ahelais ja kurtnud, et aega pole. Ilusateks ja headeks asjadeks. Nüüd, kus mul jupike aega rahaorjusest ennast lahti haakis, ei olegi päris nii, et süda hõiskaks rõõmust. Esimene mõte oli ikka, et kuidas ma ilma selle rahanutsukeseta nüüd läbi saan...

Küll ma kuidagi ikka saan, sest päris ilma sissetulekuta ma ei jäänud. Aga usun, et ma pole ainus, kes mõtetes ja sõnades ülistab vabadust, aga tegelikult orjab ikka truult mammonat. Ohverdades sellele oma kallihinnalisest ajast rohkem kui talle meeldiks. Jah, raha on vaja. Ka selleks, et vabadust täiel rinnal nautida saaks. Igapäeva hädavajadustest rääkimata.

Mina igatahes vaatan nüüd, kust kokku hoida, mitte ei otsi uut orjust kaotatud ahelate asemele. Kui see õnnestub, siis pean saatust tänama, et mind vabastas. Kui aga sellest midagi välja ei tule, siis lõpetan vabaduse idealiseerimise...

11 kommentaari:

Ramloff ütles ...

Noh, see vabaduse teema on minu meelest tihedalt seotud küsimusega "ilma milleta olen ma nõus läbi ajama". Ja see küsimus seab meie vabadusele ka piirid. Kliima muuseas ka. Sest kõige vabamaks inimeseks pean ma budistlikku kloostrivälist kerjusmunka (ma ei tea kas neid tänapäeval üldse veel ongi), kes on üksi aga ei vajagi kedagi, on rahatu aga ei vajagi raha ja on kodutu aga ei vajagi kodu. Kuna aga klassikalises budistlikus kultuuris andis nende toitmine palju head karmat, siis oli vähemalt eluks vajalik toit neil olemas.

Kui ma võrdlen end nendega, siis pean muidugi ütlema, et minu vabadusiha pole piisavalt suur ;).

Tatsutahime ütles ...

Tolstoi oli vist see, kes ütles, et "talupoeg vajab kõigepealt saapaid ja siis vabadust"...

w ütles ...

Väga suhteline ja oleneb inimese olukorrast ning nõudmistest a la ütlemine "rikas pole see, kel on palju, vaid see, kes vähe vajab".

Et katus ja täis kõht oleks - sinnani on vast tõesti sund kasvõi hambad ristis mingit tööd teha, edasi ... kuidas kellegi.

Mina nt edasi ei suuda teha ühtegi liigutust kui kas tegevus või kaasnev psühhokliima ei sobi, mu ego, eneseväärikus, närvid ja aeg tulevad esimesena (ma olen küllaltki konfliktne); ma võin trammiga sõita või 15 km jalutada ja vett juua.
Sellesse mõtteviisi kuulub ka see, et pikaajalisi finantskohustusi kardan ma rohkem kui vanapagan välku või hulkurpeni ketti.

Samas olen mugav ka, nii et ... tjah, keeruline on see tasakaalu leidmine, nii et küsimusele "raha VÕI vabadus" küll vastata ei oska. :D

kaamos rules! ütles ...

Pagana radikaalne küsimus. Kohe tekib himu tingida: Kuipalju vabadust saaks nii- ja niipalju raha loovutamise eest? Aga äkki saaks mõlemat korraga, ma olen nõus pärast tasuma, ehkki ei tea veel kas raha või vabadusega? Kui mul raha niikuinii ei ole ja vabadust ka ei näi olevat, mismoodi ma vabadusele küüned taha saaks ajada?
Kui saaks elada rantjeena, suure rantjeena, siis oleks vist mõlemat. Kui peab elama jalad kõvasti vastu maad, peaaegu põlvini maa sees kinni ja elama sellest, mida tuul sinuni veeretab, siis pole vist kumbagi.


Loodan, et sul midagi väga kehvasti ei ole, natuke paigastlöödud tundega lugu on kirja saanud..?

Bianka ütles ...

Aitäh muretsemast, kulla Kaamos! Ei ole hullu midagi.

Pisut muutunud olukord tekitas mõtteid. Kui oled mingis harjunud situatsioonis sees, siis tundubki see ainuvõimalik. Kui aga toimuvad muutused, siis on paras aeg küsida, kas tahta vana vabaduse ja rahaorjuse vahekorda tagasi või ongi uutmoodi parem?

Vabadus ja raha pole ju ilmtingimata vastandid, vaid täiendavad üksteist. Kui palju on paras kumbagi komponenti? Sõltub paljudest asjaoludest ja tavaliselt ei olegi meil suurt valida, on nagu on. Vabadust ei saa vähehaaval juurde või maha keerata nagu radiaatori sooja. Raha aga on eriti salakaval nähtus. See kannab endaga kaasas väga paljusid muid tundeid ja seisundeid.

Aga võib-olla siiski peaks selle proportsiooni üle mõnikord mõtlema? Kas selline olukord, mis oli, on ikka ainus võimalus? Ehk on teistmoodi paremgi?

elviina ütles ...

Ma ei vastandaks neid, sest kel on raha, see on ka vaba tegema mida tahab. Samas see, kes peab orjama ei saa kunagi nii palju raha, et oleks kunagi vaba. Kurb, on meil ju selline majanduslik järjestus.

thela ütles ...

Vabadus asub igaühel kahe kõrva vahel. Kelle jaoks on vabaduse mõõt otsustada, kas süüa järgmine hommikusöök Pariisis või Los Angeleses, kelle jaoks on vabadus võimalus lihtsalt kaua magada.
Omand tekitab kohustusi ja sugugi mitte vähe. On ennastki viimasel ajal tabanud tunne, et müüks maha kõik materiaalse, mis mind kuhugi kinni aheldab ja lihtsalt rändaks...aga siis tulevad mängu ka mittemateriaalsed kohustused ja see pole see pole see
(vabandust, kui segaseks jäi, ma olen sellest nädalast Eestis veetnud ümbes 24 tundi ja sellegi jupikaupa ja magades).

KT ütles ...

Iga asi on millekski hea. Nii ka harjunud olukorrast väljaastumine, kas sundkorras või vabatahtlikult. Oled sunnitud endale otsa vaatama ja küsima - nagu just tegid. Ja igas lõpetatud vanas on uue alguse iva sees. Kindlasti on võimalik n.ö kokku tõmmata ja üle vaadata kuluread. Kasuta uut, hinnalist aega, et endaga veelgi paremini läbi saada, seega ka aru saada, mida vajad tegelikult. Ja ära unusta, et inimeste soovidel on kalduvus täide minna. Nii et - soovin sulle heade soovide täideminekut. Selliste, mis taas küllust looma hakkavad, et veelgi paremini vabadusest tulenevat nautida.

Emmeliina ütles ...

mina igatahes eelistan raha mille eest saaks piisavalt palju minule vajalikke emotsioone ja piisavalt palju mulle vajalikku heaolu.

Ainuke "pisiasi" seal juures on see, et mulle ei meeldi, et raha saamiseks tuleb palju tööd teha, mis võtab ära mu vabaduse.
Nii et siis ikkagi rantjee elu või järelmaks :P

muusake ütles ...

Mulle tundub sobivat vaheldumisi, et igav ei hakka ja usk endasse ära ei kao. Ühesõnaga mingi periood keskenduda rahale, et oleks mingi aeg võimalik siis jälle rantjee elu elada. Nii nagu ka pikki ja lühikesi juukseid olen nautinud kordamööda. Hetkel tundub, et kui jälle tööd tekib, siis korjan kõigepealt ,,mustadeks päevadeks,, kõrvale, ehk siis ravikuludeks ja ootamatusteks. Kõige muu eest hoolitseb elukaaslane ja Issand Jumal...
/pea aastavanune hästikinnimakstud töötu/

Anonüümne ütles ...

"Nii kuis om, nii omgi hää."- öeldakse meil siin.
Mitte, et kõigega peaks leppima, vaid kui hetkel on nii nagu on, siis ehk peitub selles mingi positiivne moment alias võimalus, mida muidu poleks märganudki. Omast käest tean, et hullem variant, kui Sul ka ülalpeetavad on. Sina aga oled vist ise enda peremees, naudi vahelduseks vabadust veeta rohkem aega endaga tegeledes.
Ja nagu ütles vana juut (ning mina endale lohutuseks) - "ka see läheb mööda".
Päikest!