pühapäev, 12. september 2010

Miks?

Ninataga küsis oma blogis miks inimesed joovad? Eriti huvitas teda, miks naised joovad. Ja lõppes see arutelu pahameelega, et keegi õiget vastust ei andnud. Et MIKS kommenteerijad küll õieti arutleda ei oska? Kuna nimeliselt oli minu vale küsimusele lähenemine tema poolt korduvalt ära mainitud, siis sinna blogisse ma rohkem selgitama ei kippunud. Oma blogis aga võin arutleda just nii, nagu heaks arvan.

Kuna mind ärritas Ninataga suhtumine, siis küsisin endalt samuti, et MIKS? Miks see mind närvi ajas? Eelkõige liiga kitsarinnalise vaatenurga tõttu. Ninataga pakub omakorda alati niisugusele küsimusele vastuseks, et tema kirjutised on peegel ja keda peegelpilt ärritab, sellel just sealt king pigistab. Enda arvates mul alkoholiprobleemi pole, kuigi Ninataga kriteeriumide järgi on mul "viinaviga". Mina joon küll põhiliselt õlut, aga ümberarvestatuna on seda kindlasti rohkem kui tema arvates normaalne on. Tean hästi, mida alkoholism endast kujutab. See probleem on valusalt puudutanud ka mu lähedaste elu. Siiski ei meeldi mulle, et Ninataga lajatab kõigile alkoholitarvitajatele ühe mõõduga. Kõik te olete tulevased alkohoolikud...

Olen sel teemal varemgi arutlenud oma blogis ja arvan, et nii must-valgelt ei saa seda keerulist valdkonda lahata. Inimesed ei jagune kaheks, nagu Ninataga näib arvavat. Ühel pool need, kes tarvitavad alkoholi väga vähe või üldse mitte ja kõik ülejäänud oleksid need, kes juba on alkohoolikud või teel sinnapoole. Tegelikult moodustab minu arvates rõhuva enamuse selline seltskond, kes jääb nende kahe äärmuse vahele. Kes joovad mõõdukalt või ka mõnikord liialdavad, aga siiski alkohoolikuks ei saa. Kes suudavad oma joomise hoida piirides, mis muud elu ei sega. Kõik vajalikud asjad tehakse ära, alkoholi abil aga kas peetakse lõbusat pidu, lõõgastutakse niisama pärast väsitavat perioodi, maandatakse stressi või mõnikord uputatakse ka muret või pahameelt. Kas selline alkoholi tarvitamine on õige ja hea? Võib-olla ei olegi, aga kui palju on meie hulgas täiuslikke inimesi, kes teevad kõike õieti?

Erinevad reeglid alkoholi suhtumises oleksid noorte puhul, kelle organism välja kujunemata ja kelle elutarkus ja kogemus veel napp. Mõned inimesed on geneetiliselt või psüühiliste omaduste poolest viinakuradile kergem saak. Hoiatus alkoholi hukutavast mõjust oleks õigel kohal vaid nende puhul, kes tõesti on riskigrupp. Arvan, et siin blogiringkonnas selliseid just palju pole ja küpsete inimeste valikud alkoholi osas on midagi muud. Aga nendeni, kelle kohta see hoiatus kehtib, see sõnum nagunii ei jõua, sest nemad ei satu seda lugema. Või kui loevadki, siis ei võta nad kuulda nii koolmeisterlikku näpuviibutamist. Need hoiatused ei kalluta allakäigutrepilt kõrvale kedagi. Nii palju kui mina elus olen näinud, teevad alkohoolikud elus kannapöörde vaid siis, kui on omadega põhja jõudnud. Kui käest hakkab libisema nii töökoht, raha, tervis ja kõik muu. Kui lähedased talle käega löövad ja ta lõpuks aru saab, et muud varianti pole jäänud, kui joomise lõpetamine. Õpitakse ikka oma vigadest ja vaid lähedaste OSKUSLIK abi võib anda tulemusi. Kuidas joodiku kaaskondsed teda mõjutada võiksid, seda arutelus paraku ei puudutata. See, kui joodikule korrata, et ole sama tubli nagu mina, ei ole kunagi toiminud.

Ninataga küsimus, miks inimesed (eriti naised) joovad, tundub esmapilgu üsna asjalik. Kui katsuda need põhjused olematuks muuta või siis teha selgeks, et joomine neid muresid ei paranda, siis olekski nagu lahendus käeulatuses. Nagu näitas aga tema arutelu liivajooksmine, ei ole küsimuse vaid sellele aspektile taandamine väljapääs. Aga miks naised otsivad lohutust alkoholist? Sest see on kõige käepärasem ja kiirem tujuparandaja ja auru välja laskja. Ma tean paljusid naisi, kes koos sõbrannadega joovad ära pudeli veini või likööri nina peale, räägivad oma muredest, kurdavad kurba elu, sõimavad mehi ja ülemusi. Mõnikord maandavad nad stressi ka üksi, kui seltskonda pole. Nii on kestnud see aastaid, ilma et neist suuremad joodikud saaksid. Nad pole oma eluga rahul, aga midagi muuta nad ei suuda. Paremat elu ei olegi selliste naiste jaoks kusagilt tulemas, sellesama väikese palga ja viletsa mehega (või üksi) peab lapsed üles kasvatama. Raha reisideks või muudeks suuremateks meelelahutusteks nagunii ei jagu.

Mis oleks alternatiiv? Kas naised peaks unistama sellest, kuidas oma välimust saledamaks ja ilusamaks muuta, et seejärel leida uus hea mees? Või minna kuhugi kooli, õppida uus tasuv amet ja nii muuta oma elu? Kui paljud seda suudavad või kui paljude jaoks see reaalne on? Nii jäävadki vaid lihtsad odavad (ja ajutised) tujutõstmise vahendid. Peale alkoholi on veel teisigi kahjulikke harjumusi, millest lohutust otsitakse. Kes suitsetab nagu korsten, kes vahib telekast andunult seepe, kes ajab näost head ja paremat sisse, nii et kaal muudkui kasvab. Kuigi neid patte peetakse vähem ohtlikuks kui alkoholi, ei ole needki tervisele ja peresuhetele palju paremad. Saun, vann või mõni muu lõõgastusviis on küll kehale hea, aga püsivat tujuparandamise efekti pole sellelgi. Aga kuidas kaotada ära see kurbus ja lootusetus naiste (või ka meeste) elust, mis neid lohutust otsima sunnib, vat see on miljoniküsimus...

Teema iseenesest on muidugi oluline ja vajalik. Võiks arutleda, mida riigi alkohoholipoliitikas võiks teisiti olla, et joomisele noorte seas piiri panna. Kuidas perekonnas peaks suunama lapsi nii, et nad oskaksid edaspidises elus mõistlikult alkoholiga ringi käia. Kuidas muuta suhtumisi laiemalt, et liigjoomist ja sellega kaasnevat vägivalda, perekondade lagunemist, liiklushuligaansust jne. hukka mõistetaks ega tolereeritaks. Sellest on varemgi räägitud mitmel pool ja arutatakse ka edaspidi. Lihtsaid ja kiireid lahendusi pole olemas. Alkohol oli, on ja jääb. Selle ärakeelamised on alati andnud vastupidiseid tagajärgi. Minu arvates satuvad alkoholi mõju alla tihtipeale just nendest peredest pärit lapsed, kus vanematel on alkoholi suhtes väga range keelupoliitika. Vanemate silma alt pääsnuna asuvad nad nagunii katsetama ja kuna mingit eelnevat kogemust pole, siis võib kergesti üle piiri minna.

Tõsi on muidugi ka see, et joomine ühtki probleemi ei lahenda. Aga ta aitab korraks masendavast reaalsusest põgeneda, muudab meeleolu kasvõi mõneks ajaks rõõmsamaks ja siis on jaksu uuesti halli argipäevaga silmitsi seista. Inimesed on erinevad. Mõni võib endale seda väikest rõõmu lubada, aga teise jaoks muutub see kiiresti sõltuvuseks ja probleemiks. Kui ilmnevad esimesed märgid, et alkohol hakkab elu segama, tuleb endale hakata piiranguid seadma. Kui ei suudeta enam korralikult tööl käia, kui raha muu jaoks ei jätku, kui lapsed või kodu hooletusse jäetakse. Aga niikaua, kui inimese elu on kontrolli all, ei näe mina küll näpuviibutamisel või pahakspanemisel mõtet. Igaüks elab nii, nagu oskab. Tahaks tsiteerida laulusõnu, et me elu koosnebki enamasti katsetest "kuidas tulla sellest jamast puhtalt välja iga päev..."

33 kommentaari:

Voldemar-August ütles ...

Mumeelest jõutakse alkoholiprobleemi arutades tihti ummikseisu seetõttu et vaadeldakse seda kui omaette nähtust. Tegelikult on see sõltuvuse kui seesuguse üks ilmingutest. Umbes nõnda kui kõuemürinat peetakse äikeseks. Tegelikult on äike erinevate õhuvoolude liikumisest tekkinud atmosfääri elekter.
Et aru saada mis see alkoholism siis on, peaks kõigepealt vaatama sõltuvuse ja vabaduse tasakaalu inimeses. Just tasakaalu, sest olla täielikult sõltumatu on ka jälle illusioon.

konn, lendav konn ütles ...

Mulle meenus Bianka ülestunnistuse peale, et ka mina olin sulaselge hoolik - kunagi küsis mingi Emori-mutt, et kui tihti alkoholi tarvitate? Ja mina vastasin ausalt, ning nii oligi, et iga jumala päev:D See tähendas tol perioodil igaõhtust ühte (1) õllepudelit õhtusöögi kõrvale, talviti ka ühte (1) pitsikest head viinamarjajooki.
Emori mutt kirjutas küll mu vastuse tõrkumata üles, aga kuna ma talle nii lahkelt selgitusi ei
jaganud, siis piidles mind edaspidi altkulmu. Aga minu arvates joovad mõned inimesed enam kui teised just seetõttu, et neil on tekkinud (või ka kaasasündinud) VAJADUS alkoholi või selle mõju järele. Sõltuvus, noh! Kõik muud põhjendused, et eluraskused ja -rõõmud või muu sihuke jama, on minu arvates enesepett.

Bianka ütles ...

Eks me kõik saame ju rääkida eelkõige oma kogemuse või tunde põhjal. Teiste motiive võime vaid aimata.

Igasugune enda tuju või enesetunde tõstmine tekitab sõltuvuse. Sest aju mäletab, et niimoodi oli hea ja head tahaks ikka veel. Olgu selleks heaolu tekitajaks kas joove, shokolaaditükk, suits või miski muu. Alkoholi ja narkootikumi puhul võib see psühholoogiline "sõltuvus" minna üle füsioloogiliseks sõltuvuseks ja siis on loobumine hullem. Just sellepärast peetakse neid ohtlikumaks. Muidu aga taandub asi tõesti valiku küsimuseks. Niikaua kui inimene on võimeline valima ka mittetarvitamise, probleemi pole. Aga seda peab aeg-ajalt testima, kui asi puudutab alkoholi. Tehes aeg-ajalt alkoholivabu perioode. Muidu võib ülemineku maha magada.

Enesepettuse valdkonda kaldub suurem osa meie tunnetega seonduvast. Asjaolud, mis meie elus ette tulevad, on reaalsus, aga kuidas me neid endasse võtame või üle elame, on hoopis teine asi. Alkoholiga või ilma, on vist tõesti harjumuse asi. Kui mul on tõsine mure, siis asun ma seda lahendama, mitte ei siruta kätt alkoholi järele. Aga kui miski või keegi mu südame täis on ajanud, siis on selle auru väljalaskmise suur abiline alati alkohol olnud. Harjumus, sõltuvus? Ei tea, aga abiks ta on.

w ütles ...

Eh, need Ninataga õiged ja valed vastused olid täpselt see "kas te olete hommikuse konjakijoomise lõpetanud" stiil.

Mulle nt meeldib juua ja mis on võimsam sõnapaarist "ma tahan"? :P

Kusjuures ma eelistan tõesti juua üksi (sest ma ei kannata üle mingi piiri joobes inimesi, juua võib valitud seltskonnas, kus pärast mingeid nõmedaid üllatusi ei tule), mul aitab alkohol paljud asjad läbi mõelda, asjalikud asjad ära teha, üht-teist meili teel korda ajada (helistama ma kellelegi ei hakka peale joomist) ja ausalt öeldes saan ma lihtsalt rohkem tehtud, nii füüsilise kui vaimse töö mõttes, eriti perioodidel, mil ma trendikalt ärevushäirete all kannatan - need kiiluvad mõistuse ja teovõime kinni.

Aga jah, alkoholismi osas vohab paranoia (samas arusaadav, miks ja kust see tuleb), mul saab nüüd "ampulliaasta" täis, ma tean katsest juunis, et see ei mõju miskit pidi, aga vahepeal pole juua tahtnud, kuigi võiks, ja harjumuse osa poes õlleriiulit märgata, on küll ära kadunud.

A mingit kavatsust täiskarsklaseks hakata mul küll pole.

sjgelle ütles ...

Miks läheb mõne inimese puhul alkoholi tarbimine kiiresti üle liigtarbimiseks ja alkoholismiks?(jälle MIKS-küsimus!!)
Asi on geenides. Olen selle kohta lugenud. Need, kellel vastav geen on olemas, peaksid olema väga ettevaatlikud, üldse mitte alustama või siis pidama mõistlikku piiri. Kuna aga keegi ette ei tea ega usu,et/kas tal on see geen (sõltuvuste tekkeks)olemas, siis ollakse muretud. Olen oma elus näinud küll neid, kel kujuneb alkoholism välja mõne aastaga ja ei allu ravile(eriti naised), samas kui mõni teine joob terve elu üle keskmise määral, aga oskab tööd teha ja saab eluga hakkama.

Miks on naiste alkoholism hullem kui meestel? Sellele tean ka vastust:) Sest naised üldjuhul ei suuda enam maha jätta...ühtki sõltuvust, naise laostab alko kiiremini ja lõplikult. Naine unustab oma ülesanded, mis on talle peale pandud looduse ja ük poolt. Ma olen näinud naisalkohoolikuid, ja see on jäle.
Ses mõttes oli Ninatagal isegi õigus, et naise joomine on katastroof (ma ei tea, kas ta nii arvas!:)

Mina ise olen mõõdukas ja mõistlik tarbija:D Mida vanemaks saan, seda vähem ja harvem millegipärast...

Aga aitah, Bianka, et võtsid selle teema veel kord üles. Saab siin ehk pingevabamalt arutada.

Bianka ütles ...

Naiste või meeste joomise võrdlust pole vist eriti palju sisuliselt lahatud. Esimene nüanss on kindlasti see, et kui naine kasvatab üksi lapsi, mees on kas joodik või minema läinud, siis on tema laste jaoks see viimane kindel kants ja varjupaik. Kui aga temagi väsib ja käe pudeli poole sirutab, on katastroof suur. See on mõistetav mure.

Ninataga aga muretses eriti VANEMATE naiste joomise pärast. Kui lapsed on suureks kasvatatud, kas on laste jaoks vahet, kumb, kas isa või ema on joodik. Kurb ja tülikas on ikka. Mehed lähevad purjus peaga agressiivseks ja naised üliemotsionaalseks ja halemeelseks. Kogu see jutt, et naise alkoholism on hullem, tuleneb minu meelest vaid sellest, et naist oleme harjunud alates vene ajast nägema korralikuna. Kes kantseldab oma purjus meest ja hoiab kodu korras. Kui aga naine ei vasta ootustele, siis tundub see "hullem". Maailm on hukas! Noorte naiste purjutamise puhul kaasneb oht, et missugused lapsed tal sünnivad? Aga muidu ma küll vahet ei näe. Et naine ei parane? Kas see ikka on nii? Mina tean ühte oma eakaaslast, kellel oli kalduvus alkoholismi. Millalgi aga leidis ta endale sobiva mehe ja nüüd pole ta elul üldiselt viga. Võib-olla ongi asi selles, et joodikut naist enam keegi ei taha, aga joodikut meest võtab nii mõnigi kord mõni naine kantseldada. Sealt see paranemine tulebki, kui keegi sind aitab ja sinust hoolib. Kenad korralikud naisedki ei leia meest, mis siis joodikutest rääkida.

sjgelle ütles ...

Tahaks muudkui vastu vaielda just selle nais-alkoholismi küsimuses. Õnneks on vist naisalkohoolikuid tõesti vähem kui mees- või on nad rohkem peidus. Naised on kuradima kavalad oma vigu peitmas kuni neil on absoluutselt ükskõik. Aga siis on lõpp käes ka.
Ma ei loo siin teooriat, vaid mul on elust tuua näiteid.
Aga me ju räägime ikka liialdustest, mitte parajuslusest a-tarbimises?

blogija ütles ...

mina, naine, olen ka tänapäeval mammutikütt. toon mammuti koju ja siis pean ta kodus veel toiduks ka tegema.
olen ju mehega võrdväärne. enamgi veel. tassin mammuti koju ja kasin lapsed jne.
mis ime siis, et mehega võrdväärselt alkot tarbin. miks mees võib ja naine ei või?

(no nii lihtsustatult võttes jõuamegi feminismini lõpuks välja.)

Rents ütles ...

Mina olen vist üldse igasuguste sõltuvuste suhtes paranoiline. Näiteks praegu olen ma mures selle pärast, et mul on IGA KORD poes käies alati tahtmine (mis enamasti teostub) endale kohukest või šokolaadi osta - järelikult šokolaadisõltuvus. Telekast olen näinud, et see võib ka nii kaugele minna, et ainult ajadki šokolaadi näost sisse :D

kaamos rules! ütles ...

Mul on tekkinud üks mõttekesekene: küsimusele, miks inimesed joovad võiks kõigepealt esitada vastuküsimuse. Miks mitte? Mis kõige tähtsam - see küsimus tuleks tegelikult esitada iga inimese kohta eraldi. Ei ole massi, on inimesed.
Niikaua kui vajadus alkoholi järele ei kaalu üles kõiki teisi valikuvõimalusi on inimene veel köie peal, mida nimetatakse eluks kenasti püsimas. Küsitakse kukkunu käest.
Kui selle küsimuse vastuses sisaldub selgitus, et joomine kahjustab jooja teekaaslaste elu on asi selge. Edasi on juba valikute küsimus, kas teekaaslased põikavad kõrvalrajale, jooja jätab alkoholi ja valib endas peituva tühjuse täitmiseks mdagi muud või ei muutu midagi ja piinatakse teineteist edasi.
Kuni joomine ei kahjusta mitte kedagi teist peale jooja enda, siis milles üldse probleem? Kahjustab oma tervist? Aga räägiks siis kohe liigsöömisest, suitsetamisest, riskispordist? Pole ilus vaadata? Aga mida küll inetute inimestega teha?
Näh, mul said põhjused otsa.

Endiselt räägime ju ikka liigjoomisest? Konna ja Bianka pihtimused minu meelest sellesse teemasse ei kuulu.

konn, lendav konn ütles ...

Sa mu vaieldamatu kaamoslik lemmik - mina olen ju mitte Konn Konnapoeg, vaid Konn Joodikupoeg, seega ikka kuulub mu nö. pihtimus topikusse küll!
Ka ses suhtes, et üksiku joodiku elu on ainult üksiku joodiku elu vaidlen vastu - kõik oleme me kõigiga seotud, isegi sünges Uugametsa kolkakülas eksisteeriv joodikunahk on kellegi poeg/tütar, isa/ema, käib temagi ehk külapeal poes ja muidu oma asju ajamas ja seega temaga kohtumine on ikka küll tervistkahjustav;) Pole see üksik molekul niiväga üksik midagi!
Võtaks pühabase õhtu puhul õige üks naps, Kaamos? Ahh?:D

kaamos rules! ütles ...

Emmeliina tõi tegelikult (kusagil) hea näite mitmest kunstiinimesest, kes oma loomistes olid alati alkoholismi käevangus. On legende kaineks hakanud loojaist, kes ei suutnud enam läbi saada ei iseendaga ega kunstiga. Olla nüüd tänulik või kurb? Mõlemat korraga?

Jah, eks ma panin oma mõttega parinal rappa - tõesti on kõik kõigiga seotud.
Noh, ma enne panin oma idee kirja ja siis hakkasin mõtlema. Diskori sündroom.

Aga napsu pakkumise eest muidudgi aitähh! Ma täna passin, teinekord siis kaks tükki..?

Bianka ütles ...

Õigus on tegelikult mõlemal poolel, nii neil, kes kaitsevad oma õigust juua, kui neil, kes seda harjumust halvaks peavad. Noh, nüüd sai joomise kaitseks siin juba küll sõna võetud, on aeg vahetada pooli ja asuda tervislike eluviiside poolele. Homsest lõpetan suvise õllehooaja ja hakkan mõneks ajaks karskeks. Vähemalt plaan on selline. Nagu ma oma eelmisest karskusperioodist mäletan, olid sel samuti omad võlud. Põhiline pluss oli, et aega tekkis palju rohkem. Nagu kadunud Kaljo Kiisa mängitud Johannes ütles, et õlle abil saab nii mõnedki tunnid (või isegi päevad) pöördumatult sinnasamusesse saadetud.

Anonüümne ütles ...

Ma olen ka mõelnud, mis mind Ninataga puhul häirib. Jutt pole sellest postitusest, tema blogimis-stiilist üleüldse. Iga tema sissekanne ajab mul harja turri. Aga miks krdi pärast peaks üks blogija minusse niipalju ja niiviisi puutuma???

Ravum on muidugi lihtne - kui ei meeldi, äraloe! -, aga aru saada võiks ma sellest nähtusest ju ometigi. Miks mingi inimese avalik tekst (ja tõenäoliselt ka see inimene ise, kui teda IRL näeks) mulle niimoodi mõjub?

Emmeliina ütles ...

P.S.Risu
homme lähen Elioni käsi väänama ja lepingut muutma. kogu õhtu olen kulutanud neti otsimiseks. auuuu!

Anonüümne ütles ...

kuigi ma eriti siin sõna ei võta, siis lugemas käin alati ja nüüd on koht kus ma saan ka sõna võtta:)
ma ei arva midagi naistest, kes joovad õlut. Nad on minu jaoks kohe ebameeldivad inimesed. ja eriti siis kui nad veel ütlevad: "ma võtan lõõgastuseks ühe õlle" Ja mul on selleks täitsa oma põhjus
Mu oma ema joob igapäev 2l õlu ja siis ta on ise jube tähtis sealjuures, kuidas tema on terve päev tööd teinud ja nüüd selle õlu ära teeninud. Ja vabal päeval käib õlu ju asja juurde, vaba päev noh, aga siis kipub ikka 2x2 l tulema. Ja ta joob ikka seda kõige kangemat...
Sellest ka minu mittesallivus naissoo vastu, kes seda tarvitavad.

Ma aastaid tagasi tarvitasin ka ikka pidudel ohtrasti alkoholi. Ikka nii, et hommikuni välja ja järgmine päev möödus magades, teadmata, kas lapsedon söönud ja ahi soe.... kuni ühe saatusliku peoni, kui mu oma 8a.laps leidis mind oksendamas ja ma järgmine päev mäletasin seda pilku, millega ta mind vaatas...
Me rääkisime asjad selgeks mitu päeva hiljem ja ma andsin lapsele sõna, et ma enam kunagi ei joo end oksendamiseni täis.
Ja endal on kah parem olla...järgmine päev saab kõik asjad ära toimetatud

Bianka ütles ...

Anonüümsele: saan aru sinust, kui sulle ei meeldi õlut joonud ema. Aga kui talle endale meeldib, siis on see tema vääramatu õigus, kas pole? Kui tal ei jää selle tõttu midagi tegemata. Siis ta on ju selle ära teeninud.

Ega minu mehele ka ei meeldi minu õllejoomine. Mulle jälle ei meeldi tema suitsetamine, aga me mõlemad lepime sellega. Halbu harjumusi on inimestel teisigi.

Mida vanemaks ma saan, seda vähem läheb mulle korda, et kas ma meeldin teistele inimestele sellisena nagu ma olen. Arvestan teistega just nii palju nagu ühiseluks vajalik on, aga ma ei viitsi enam meeldimise pärast pingutada. Pea-asi et ma endale meeldin. Kui ma enam endale ei meeldi, siis korrigeerin üht-teist.

Hundi ulg ütles ...

Mitmes kohas see teema oli üleval. Siin kuidagi meeldivalt asjalikult inimesed arutavad - kohe näha, et kained inimesed.

Kahele asjale olen saanud selle mõne päeva jooksul kinnitust. Esiteks see, et inimesed napsitavad või joovad seepärast, et see neile meeldib. Põhjused seejuures, MIKS? MIKS??, MIKS????!!!!, ei ole olulised. Olgu see inimene siis pulgaga või ilma.

Teiseks. Napsitavad või joovad inimesed ärritavad neid, kes sellise inimesega koos elavad ning kes ise ei napsita ega joo. Napsitav või joov inimene peab seega tegema oma meeldivustes korrektuure või saatma oma lähisuhted tead isegi kuhu. Seda muidugi juhul kui teda ennast pole jõutud kuhugi saata.

Bianka ütles ...

Hundiulul on õigus, juuakse, sest purjus olek meeldib. Kas selleks, et muidu ei osata suhelda, tantsida jne. või et siis tulevad paremad mõtted pähe, vabaneb stressist või lisab see loomingulisust, midaiganes. Kui aga mõne aja pärast, kui alkoholitarvitamisest on saanud rutiinne harjumus, selgub, et joomisega ei kaasnegi oodatud meeldivaid emotsioone. Sealtmaalt ongi aeg seda nimetada halvaks harjumuseks.

Sama lugu on kogustega. Mingi koguseni on napsutamine tore ja lõbus, aga edasi läheb asi allamäge.

Kui õnnestub valida õige sagedus ja paras kogus alkoholi tarvitamiseks, siis polekski põhjust seda kommet halvustada. Paraku valdavad seda kunsti vähesed ja alkoholil on omadus ähmastada kontrollimehhanisme. Sealtmaalt probleemid algavadki.

Kusagil arutelus toodi välja erinevus joodiku ja alkohooliku vahel. Olen ka ise seda vahet teinud, kui annan hinnangut kellegi alkokolitarvitamisele. Joodik joob, kui ta tahab, alkohoolik joob siis kui saab. Joodik otsustab ise joomise alustamise ja lõpetamise üle. Ja joob ta tõesti sellepärast, et see talle meeldib. Alkohoolikut aga sunnib selleks sõltuvus. Olen ise näinud ühe inimese pealt, kuidas toimus üleminek joodikust alkohoolikuks. See võttis küll pikki aastaid aega, aga seda protsessi enam tagasi ei pööra. Alkohooliku jaoks on ka üks pits palju.

Anonüümne ütles ...

Bianka:
mure ongi selles et see õlu joomine on toimund aastaid(kui mitte kümneid). Mul lapsed käivad pea igapäev sealt läbi, kuna neil on maailma parim vanaisa ja igakord on meil teema: kas vanaema oli kaine?
Kurb on lihtsalt see, et vanaisa on hakanud rohkem kui ükskord nädalas õlut jooma, et kannatada seda purjus, rögisevat ja peeretavat vanaema välja.
Nad on omal ajal kokku-lahku läinud päris mitu korda, põhjuseks ikka see sama õluviga. Ja igakord kui isa ta tagasi võtab, küsin ma miks sa seda endale teed?
Ja tead mis ta vastab?
Mul hakkas tast hale...
Minul ei ole tast hale, juba aastaid, ta on ise selleks kõik teinud, et ma ei saa talle öelda ema suure tähega....
Kui ma sügavale enda südamesse vaatan, siis on seal vihkamine ja põlgus mida ma oma ema vastu tunnen.
Mul on endal ka paha, et üks laps oma ema vastu niimoodi tunneb, ema peaks nagu armastama ja ema peale peaks saama lootma ja kui emale mõtled peaks südames soe hakkama...
Selle eest on mul kõik need tunded oma isa vastu :)

sjgelle ütles ...

Joodik on alkohooliku rahvapärane nimetus, ma küll vahet ei näe. Veel nimetusi - parm, jota. Mul ei tule rohkem meelde. Diagnoos sama.
Mõistlikku ja piirides tarbimist ei pea isegi meditsiin kahjulikuks.
Õlut nimetatakse isegih ellitavalt "vedelaks leivaks" ja vein on paljudes kultuurides toidulisand.Viinast arvatakse vahel, et see aitab külmetamise puhul ja viskiga desinfitseeritakse haavu.
Liialdamine on aga igas valdkonnas kurjast. Isegi tööga võib ära keerata.

thela ütles ...

Igavene ja lõppematu teema...kirjutaksin alla nii Bianka postitusele kui ka Kaamose kommentaaridele. Need, kes suudavad piiridesse jääda, ei näe probleeme. Need, kes piiridest väljas, ei näe piire nagunii.
Minu jaoks ei ole probleem olla kaine, kui ümberringi voolab tasuta alkohol ojadena. Ja ei ole probleem juua veini üksinda kodus raamatut lugedes. Kõik sõltub meeleolust.

Ja nagu Biankagi, olen arvamusel, et mida vanemaks ma saan, seda vähem mind teiste arvamus minu tegemistest üldse huvitab :)

Bianka ütles ...

Anonüümsele: Eks su ema õllejoomise kogused tundusid küll liiga suured, aga eks see sõltub ka jooja kaalust. Aga neid kangeid 8%lisi Bockisid ja Rockisid ma enam õlleks ei peagi, need on pigem piiritusejoogid. Mõnikord võib selline pahandav kirjeldus olla ka veidi liialdatud. Nüüd aga tundub küll, et siin on tegu alkoholismiga. Kui isa teda tagasi võttis, siis oleks võinud tingimuseks seada joomise keelu. Siis valigu, nagu Hundiulg ütles, kas joomine või kooselu.

Sjgellele: Vahet alkohooliku või joodiku vahel ei peagi tegema, mõlemad joovad liiga palju. Aga nende võimalus muutuda on erinev. Kui joodikul tekib stiimul oma eluga midagi muud ette võtta, saab ta joomist vähendada. Alkohooliku ainus variant on mittejoomine.

See arutelu saigi alguse osaliselt selle määratluse pärast, missugune on kellegi meelest "paras" kogus, et poleks liialdamist. Olgem ausad, enamasti läheb igaühe jaoks piir sealt, missugune on tema enda tarvitamise hulk. Ma kujutan ette, et sinu väikelinnas on standard palju rangem, kustsaadik naabrinaist joodikuks pidama hakatakse. Ja sellepärast joovadki naised niisugustes kohtades salaja. Kui nad söandaksid käia kohalikus pubis istumas, ehk ei lähekski joomine neil nii kergesti käest ära kui salajoomise läbi. Avalikus kohas joomisel tulevad mängu häbitunne ja muud piirangud. Salajoomine aga on kahe teraga mõõk. Ühest küljest õnnestub joomist varjates ühiskonna silmis oma mainet hoida. Mõni aeg see õnnestub, aga siis on asi juba liiale läinud. Minu arust on just selles naiste alkoholismi üks eripära. Meeste jaoks on vabamad piirid, mis on liialdamine, mis mitte. Nii ei pea nad oma joomist varjama, et hukkamõistu vältida.

Emmeliina ütles ...

Bianka, oled minu jaoks leidnud huvitava vaatenurga üksinda joojate (naiste) kohta: Väikse koha eripära. Lisaksin sellele veel vanuse :(
Isegi linnas baaris klaasi taga üksi istuv vanem naine äratab tähelepanu, mis siis veel väiksest kohast rääkida.
Teine asi (minu sõpruskonnas) on hinna ja kvaliteedi suhe. Kuna meil mõnusad hubased kodud ja linn kaugel, siis saab padjaklubi sujuvalt toimuma nii ühe kui teise juures. Lisaks saame arvutist pilte vaadata ja lõppematut mokalaata pidada. Baarides käimine lihtsalt näriks eelarvesse koos taksosõiduga liiga suure augu. Selle eest saab juba teatrisse. Valikute küsimus + laadapäevade jälgimine. Elustiil..

Aga samas on mul ka tuttavaid naisi, kes tõesti endale oma palga või pensioni eest midagi muud lubada ei saa kui õhtul pudeli õlut ja televiisorit. Muidugi võib öelda, et korjaku pudeliraha kokku ja mingu 300.- eegu eest kord kuus teatrisse, kontserdile või ujuma. Aga nad ei lähe. Elustiil...

Aga lapsele, kes ema õlletamisest rääkis: põhjus on kusagil hoopis mujal. võib olla isegi selles väga heas isas. võib olla on see ema pidanud liiga palju tööd tegema oma laste heaolu nimel ja võib olla unustas ta mingil õigel ajal enda eest hoolitsemise. Lühike järelemõtlemise koht: mitu puhkereisi vm. meelelahutust on ta endale elu jooksul lubada saanud?
äkki oligi ainult telekas ja õlu?

Ma pole Iirimaal käinud, kuid tuttav rääkis, et õhtune pubi külastus nii meetele- naistele kohustuslik. Järjekordne elustiil

Bianka ütles ...

Mul käis sama mõte läbi pea selle pere kohta. Isegi lapsed ei tea alati, mis probleemid minevikus isal-emal on olnud. Tihtipeale on ka isal olnud mingi roll selles, et ema niisuguseks on muutunud. Kuigi see ei ole õigustus minnalaskmisele.

Siis tuli mulle pähe veel üks nüanss naiste ja meeste joomise kohta. Kui vanem naine on muutunud joodikuks, siis küsitakse, millal (või miks) ta jooma hakkas. Kui vanem mees on joodik, siis tavaliselt keegi nii ei küsi. Sest reeglina on selline mees kogu elu joonud, lihtsalt vanemast peast on see rohkem näha. Mida sellest järeldada?

Voldemar-August ütles ...

Siin on nüüd selgelt välja joonistunud asja kaks erinevat külge.
Ühest küljest oleks justkui alkoholismil tingimused. Kui palju juua. Kas juua üksinda või huvitavas seltskonnas. Kas joomise pärast jääb muu elu seisma. Kas vajadus alkoholi järele on psühholoogiline või füsioloogiline. Kas alkoholi joomine on meeldiv või ebameeldiv.

Teisest küljest pole tingimustest üldse küsimust. Alkoholism (lähedase, mitte jooja enda jaoks) on tragöödia, olgu tingimused millised tahes. Olgu koguseks pudel õlut või hulk mis jalust niidab. Olgu jooja ühiskonna silmis respekteeritud või mitte. Lähedane on armastatud inimese kaotanud. Katastroof on seda grotesksem et füüsilises mõttes on ta ju olemas. Kaks kätt, kaks jalga, silmad. Kuid seda mis on armastuses primaarne, hinge, tal enam ei ole. Ta on selle alkoholile ära andnud.
Seepärast olen seisukohal et alkoholismi ei määra füüsilised parameetrid. Hinges on küsimus.

Bianka ütles ...

Ma siiski ei tahaks uskuda, et väike kogus alkoholi nii drastiliselt mõjub, et kaotab inimese hinge. Siis, kui alkohol on muutunud kõigest muust olulisemaks, siis jah, on hing kuradile müüdud. Seni aga on alkohol nagu üks uks elukoridoris, kust astud mõnikord sisse, aga kuhu elama ei asu.

Iseküsimus on, mis see hing on. Kui see on midagi nii puhast vaimset ja õrna, siis arvan, et pika elutee jooksul on väga paljud tegurid seda niigi kalestanud. Aga hinge kohta öeldakse ka, et see on visa või surematu? Kas pole hing mitte meie sisemine olemus ja eluülesanne?

Lähedase suhtes on see kahtlemata egoistlik tegu, kui olgu tunniks, või terveks õhtupoolikuks valitakse temaga olemise asemel alkohol ja muu seltskond. Aga kas sama pole omaette raamatut lugema minnes? Elades kaasa hoopis raamatutegelaste elu ja unustades selleks ajaks oma lähedase?

Anonüümne ütles ...

Keelepaelad pääsevad alkoholi abil vallale - kinnise põhjamaise rahva paine. Leevendab pingeid, mille tekkimise põhjuseid pole üle keskealistel tihti võimalik enam tagasi pöörata. Ehk pakub blogimine alkoholi tarbimisele konkurentsi (kas arvutis aja veetmine on parem -ei ole kindel)?

Aga MIKS tarbitakse? Kui vaadata meie järeltuljaid? Kõik ei ole ju ühtviisi tublid ja tugevad. Olen näinud palju stressavaid noori. Ühiskond, massimeedia, kool materdavad halastamatult nõudmisega olla parim, edukaim, ilusaim ja õnnelikeim. Noore inimese elu on rajatud konkurentsile. Versus vaba mõttemall, ise olemine, kõiksuse tunnetamine. Uskumatult paljud noorukid on depressiivsed. Üheks väljundiks on alkoholi tabimine. Kui ühiskond oleks pereelu väärtustavam, isiksust maast madalast toetavam, usun oleks ka alkoholi pruukimine kui asendustegevus väiksem.
Naised on emotsionaalsemad, kuigi taluvad rutiini "paremini" ja kauem. Oleme ju kõik inimesed.

muusake ütles ...

Kuna mu isa kaldus ka vahetevahel kainerisse sattuma, siis minu jaoks on alkohhol olnud alati teatav tabu. Ehk on asi ka selles, et ma ei talu hästi pohmelli ja ka selles, et tõesti on alati väga palju alternatiive. Olen käinud end ööklubides teadlikult väljatantsimas ja metsas väljahingamas, kinos väljanaermas või väljanutmas. Enamasti olen leidnud õla kelle najal end väljanutta. Kui üldse, siis olen samuti magusasõltlane. Aga kunagi olen ka mõne mehe ,,ilusaksjoonud,,...:) Viimasel ajal läheb seda va napsivärki õige vähe- haruharva lahjat ja mitte enam kui klaasikese. Ja üksijoomine pole minuni üldse jõudnud. Kui siis vaid väike trink Irish Creami ja sedagi maitse, ehk siis magusa pärast.;)

Anonüümne ütles ...

oo jaa...ilusaks joomine on jälle eraldi teema.
olen ise ka seda kunagi teinud. kaine peaga oli lauas mees nagu mees ikka, ei mingeid emotsioone ega tundeid. Aga peale pudelit viina muutus nii ilusaks ja ahvatlevaks et olin nõus isegi toa võtma, et saaks ainult öö temaga veeta.
siit moraal: anna naisele viina ja ta muutub kuradiks.
PS! naised ärge jooge :)

Emmeliina ütles ...

kogu kommentaarium ajab mind üha rohkem mõistatusse.
1.hr. V-A, olen nõus, et tasakaal on see, mis meist norm. inimese teeb.
2. hr. Konn, arvan, et kui vajadus oleks kaasasündinud, siis tahaksid ka väiksed lapsed mitte piima vaid viina.
3. Bianka - selge on see, et alko muret ei lahenda, aga mulle sobib pinge korral pits või klaas tabletist paremini. Hiljem puhub kõik nagu iseeneset klaariks.
4.W - ka mulle meeldib juua ja ma ei kannata üle piiri joobes inimesi
5. Helle - kahtlust tekitab vaid see, et naine jätab oma kohustused. kardan, et mehed teevad sedasama. aga see joodikugeeni sündroom on ilmselt tõestatud, kuid nii nagu iga asi, mida silmaga ei näe, kaheldav.
6. Bianka - mulle meeldis see ütlus, et nii mees- kui naisjoodikud on mingis staadiumis oma perele ja sõpruskonnale tülikad. Aga tõega paranevad naised ka sellest liigtarbimisest. õigel juhatusel saavad nad aru, et selle rahaga saab midagi sama mõnusat teha.
7.Helle - minu jaoks on samuti vahe, kas devalveerunud joodik või piiri pidav joodik.
8. blogija- nõus võrdsusega
9. kaamos - paremini pole saanud asja öelda "niikaua kui vajadus alko järele ei kaalu üles teisi valikuvõimalusi..."
Tean, mida räägin, sest olen pika elu jooksul teinud enda jaoks olulise tähelepaneku: kui jõin siis kui tegelikult ei tahtnud (kõlab mõnele ehk totakalt) siis tulid igasugused jamad välja, aga kui joon, sest tahan, on asjal hoopiski teine mek man.
Kuigi püüan meelde jätta, et räägime peamiselt liialdustest, siis täiskarsklasele on iga joovastav sõõm liialdus. Bianka - tõesti peaasi on austus enda vastu, endale meeldimine. Õnneks ei tööta ma sellises töökohas, et kodupoest õlle ostmine probleem oleks. Kuigi mine tea:D
ja veel üks mõtteke: tegelikult ma kardan eelkõige omavanuseid täiskarsklasi.

agahea teema, varsti algab viinakuu

Bianka ütles ...

Mulle meeldis Emmeliina kommentaar, kes võttis erinevad suhtumised kokku. Aga ega ma siis viimast sõna talle saa jätta ;)

Tahan öelda, et tegelikult meeldisid mulle kõigi siin kaasarääkinute kommentaarid ja mingis osas olen ma kõigi seisukohtadega nõus. Kuigi võis tunduda, et kaitsen vaid joojate õigusi, pole see kogu tõde. Ka mina tunnistan, et ilma joomata on maailmapilt klaarim. Aga alati ei pruugi see valgus ja selgus õnnelikuks teha. Kas otsida õnne alkoholist või mujalt, on igaühe vaba valik. Nagu ka paratamatus kanda oma valikute tagajärgi.

Olen nõus sellega, et joomine kahjustab nii mõistust kui hinge. Aga mõnel pole hinge sees kainenagi ja teisel jääb teda alles küllalt ka alkoholi tarvitatuna. Sama lugu mõistusega. Mulle meeldis Kaamose deklaratsioon, et seda küsimust tuleb vaadelda iga inimese kohta eraldi. Ja kui otseselt kahju lähikondlastele ei juhtu, siis jäägu see jooja enda otsustada. Kas ta valib head lähisuhted või loobub neist joomise kasuks.

Ma usun, et ühel heal päeval otsustan ka mina loobuda oma aju ähmastamisest alkoholi abil. Olen sellele mõelnud. Nii nagu ma praegu ei kuula teiste pahandamist, et pole ilus, kui naisterahvas õlut joob, siis loodan, et ma ise ei muutu karskena samasuguseks ühe tõe pooldajaks. Kes ütleb, et mina olen joomist proovinud ja tean nüüd, et see ei ole hea. Et jätke teie see osa vahele (ja jätke ennast ilma ka sellega kaasnevatest meeldivatest elamustest).

Igaüks peab head ja vead omal nahal ära katsetama. Ja mis valik lõpuks sõelale jääb, on erinev. Kes on proovimiste käigus põhjahoovusi tunda saanud, need ei saa endale uusi katsetusi lubada. Sealtmaalt enam valikut pole. Siiski ei saa seda elutarkust kõigi jaoks ainuvõimalikuks pidada. Nii ongi igaühel oma tõde ja oma suhtumine ja antud ajahetkel on see tema jaoks parim. Homme võib ta hoopis teisele järeldusele jõuda.

Emmeliina ütles ...

no tänud siis ja võtame selle loo peale :D