Raha on alati vähe

Pärast vaidlust õpetajate palga, lugupidamise ja kritiseerimise teemal jäi mul veidi kripeldama, et ehk olen oma ütlemistega õpetajatele liiga teinud. Tegelikult pean ma õpetajatest lugu küll ja arvan, et nad teevad väga vastutusrikast ja olulist tööd. Kuna see amet on väga stressirohke, seetõttu on neile ka pikk puhkus taastumiseks hädavajalik. Kui kohtun mõne õpetajaga, siis eeldan alati, et tegu oma elukutse väärika esindajaga, kuni mul pole põhjust teisiti arvata. Samas usun, et kriitika ja probleemidest rääkimine ei kahjustaks selle elukutse mainet, vaid aitaks hoopis õhkkonda tervendada. Selle vaidluse tegi minu arvates ülearu teravaks just see, et ühte patta pandi kolm tahku, lugupidamine, kriitika ja raha. Kuigi need on selle teemaga kõik seotud, ei maksa neid siiski liiga lihtsustatult ühendada või vastandada. Lugupidamine ei välista kriitikat ja raha pole sugugi ainus inimese väärtustamise näitaja. Ja raha on alati vähe.

Tõsi on see, et igaüks sellesse ametisse ei sobi ja noored kooli tulla ei taha. Teisest küljest vabu kohti eriti polegi, vähemalt suuremates kooolides. Ja mõistan ka koolijuhte, kes paluvad pensionil õpetajal edasi jääda. See on ikka kindel ja kohusetundlik inimene, aga kui võtta tööle noor, kes võib-olla lahkub poole õppeaasta pealt, siis ei jää üle muud, kui minna taas vana õpetajat tagasi paluma. Kui tema on solvunud või pole enam huvitatud, mis siis saab? Ma ei tea, kuidas on tänapäeval lugu üliõpilaste praktikaga koolides. Kas seda üldse viiakse läbi, või on see formaalne kohalkäimine, mis toimub vaid selle linna koolides, kus õppeasutus paikneb? Kui aga oleks sellised ligi poole aasta pikkused tegelikku tunniandmist sisaldavad praktikad koolis, nagu meie ajal, siis saaksid nii noored ise kui ka koolijuhid aimu, kellest oleks edaspidi selles ametis asja, kellest mitte.

Praegu käib asi nii, et kui vähegi võimalik, siis valitakse pärast kooli lõpetamist mingi muu amet. Ega selleski pole midagi uut, nii oli ka vanasti, et õpetajaamet mitte kõige populaarsem polnud. Ainult et noortel on nüüd kogu maailm lahti ja võimalusi palju rohkem. Ja teine oluline erinevus on see, et nõukaajal oli selline asi nagu suunamine, kui olid õppinud õpetajaks, pidid oma 3 aastat ära teenima ja alles siis võisid mujale minna. Eks viiliti ka siis suunamisest mööda, aga kas poleks praegugi mõistlik tasuta kõrgharidusega siduda mingi kohustuslik õpitud ametis töötamise aeg. Kas pole raiskamine, kui kõrgharitud inimene läheb hoopis Austraaliasse mandariine korjama. Või muudkui õpib ja õpib ega oma mingit ettekujutust, mida oma haridusega pihta hakata. Aga õpetajana ka tööle minna ei kavatse, pigem on töötu või teeb mingeid juhuotsi kas siin või väljamaal. Suunamine kui niisugune ei peaks olema nii karm nagu vanasti, vaid see võiks olla kuidagi seotud rahaga. Kui sundaega ära ei teeni, tuleks maksta mingi osa tasuta haridusest tagasi. Sest tasuta lõunaid (haridust) pole ju olemas ja varem või hiljem jõuame rahalugemiseni ja selleni, mida kulutatud raha eest vastu saadakse. Sest raha on alati liiga vähe. Aga sel moel võiks juhtuda, et nii mõnigi noor jääb kooli tööle kauemaks kui kohustus nõuab.

Rahateema laieneb halastamatult igasse valdkonda. Nagu näiteks seesama raamatukogudesse ostetavate raamatute valimine. Esimese hooga tundus, et mis see nüüd olgu, et ülevalt poolt üritatakse tsensuuri kehtestada. Aga pisut järele mõeldes sai selgeks, et see on vaid rahanappusest tingitud prioriteetide seadmise katse. Väga hästi ütles selle kohta Mihkel Mutt, siin pole tegu tahtmisega rahva maitset parandada, vaid sooviga toetada eesti autorite ja väärtkirjanduse väljaandmist ja suurendada neile makstavaid autoritasusid. Sest kui inimestel raha ei jätku, raamatuid ostetakse vähe ja nii ähvardab meid sellise kirjanduse kadumine. Et vähemalt riikliku raamatuostuga üritatakse seda toetada.

Minu arvamus oleks selline, et värskelt ilmunud raamatute laenutamise eest võikski väikest tasu võtta. See oleks ikkagi odavam, kui raamat endale osta. Ja ka mõistlikum, milleks hoida oma riiulil mingit raamatut, mida sa elus teist korda vaevalt kätte võtad. Nii saaksid raamatukogud veidi lisaraha ja siis saaks ka selgemaks, missugust kirjandust inimesed tegelikult hindavad. Kui maksma pead, siis kaalutled, mida võtta, mida jätta. Selle teenitud raha eest võiks raamatukogu populaarset raamatut mõne eksemplari juurdegi osta. Olgu see siis naistekas või mõni muu. Paar aastat vana raamatu laenutamine aga oleks endiselt tasuta. Ja selles osas võiks teha soodustusi kodumaisele kirjandusele. Võib-olla see idee ei töötaks ja keegi poleks nõus maksma uudiskirjanduse eest. Aga siis on ka selgeks saanud, et kui inimesed ise ei raatsi uue Cartlandi eest maksta, miks peaks seda tegema riik.