Mulle meeldivad inimesed, kes julgevad olla erinevad. Kuigi alati ei sobi nende erinevused minu omadega kokku, siiski hindan seda, kes söandab välja öelda oma arvamuse või tegutseda omaenda parima äratundmise järgi. Hoolimata sellest, et see ei lähe kokku harjumuspäraste mallidega. Sealjuures tuleks küll teistega arvestada nii palju, et oma sõnadega kedagi ei halvustaks ega kahjustaks teisi oma tegudega.
Mõnikord on mulle tundunud teiste eripärad veidrad või rumalad. Aga need inimesed on ikkagi palju huvitavamad, kui need, kes tahavad kõigile meeldida ja püüavad olla nagu keegi teine. Või üritavad jääda kõiges nii vaoshoituks ja neutraalseks, et mitte kedagi pahandada ega solvata. Selline inimene tundub olevat väga meeldiv ja hea. Aga kas ikka on? Minu arust on pigem tegu mõningase teesklusega. Ja neid, kellest ma aru ei saa, mida või keda nad endast tegelikult kujutavad või mida oma salajasemas sisemuses mõtlevad, ma pigem väldin. Olen elus kokku puutunud paari niisuguse kena inimesega, kellel alati oli kiipsmailingu nägu peas ja lahked sõnad suul. Ja kuigi ilmselt oligi tegu väga meeldivate ja sõbralike inimestega, ei tahtnud ma neid endale sõbraks. Ma ei usu nii täiuslikku headust, et inimesel mingeid negatiivseid tundeid või kriitilisi arvamusi üldse ei ole. Ta kas varjab või surub neid alla. Mulle tundub see võlts ja sellise inimese tegelik olemus jääb saladuseks. Palju ebameeldivam on siiski teine äärmus, igal juhul oma arvamuse teistele näkku viskamine ja kõiges vigade otsimine.
Vana-aasta õhtul jäin mõtlema julguse üle erineda, teha midagi teisiti kui üldiselt kombeks on. Meil olid ostetud ilutulestiku raketid, aga kuna külas olnud väikesed lapsed läksid magama tükk aega enne keskööd, siis oli kahju, et nad seda näha ei saa. Nii tuli mõte tulevärk taevasse lasta enne õiget aega. Sinnamaani polnud meil mingeid kõhklusi, kuni polnud veel asjaks läinud. Kui aga paugud hakkasid käima, ja naabrid vaatasid, et kes see nii valel ajal rakette laseb, tekkis veidi imelik tunne. Et äkki teised arvavad, et oleme ennast segi kamminud, nii ei tehta ju ;) Kõige lähematele naabritele selgitasime, et laste pärast. Sai natuke parem. Aga täitsa heaks läks tuju siis, kui veidi aja pärast veel paari maja juurest uued raketid õhku lendasid. Kes teab, mispärast nemad seda tegid, aga tahaksin uskuda, et meie rakette vaadates otsustasid nad samamoodi oma lastele enne magamaminekut rõõmu teha.
Arvan, et tavapärasest erinevalt toimides tunnevad teisedki umbes samamoodi. Küllap väike ebakindlus närib ka pealtnäha julgeid ja enesekindlaid. Ja neilegi on oluline, kui keegi nende arvamust toetab või nende eeskuju järgib. Tahaksin uuel aastal kaasblogijatele soovida rohkem julgust erineda. Öelda välja seda, mida sa tegelikult arvad, isegi kui enamus arvab teisiti. Ja kõigile lugejatele soovin viitsimist kaasa rääkida ja söakust vastu vaielda, kui miski ei meeldi.
38 kommentaari:
Minu meelest pole tänapäevases maailmas erinemiseks mingit julgust vaja. Pigem on julgust vaja, et olla tavaline.
Kui tihti me kohtame ju neid inimesi, kes räägivad oma kogemustest, aga ei julge astuda sammukestki, sest kardavad teiste hukkamõistu.Peaksime ju aktsepteerima neid just sellistena nagu nad on, aga vahel ongi kergem inimest halvustada.Tegelikult on ju igas inimeses midagi head, aga tihti me märkame ja väljendame just halba ja häirivat.Mina julgen küll oma arvamust avaldada sellest hoolimata, et kõigile ei pruugi see meeldida.Kui kõik kiidavad ainult ühte ja sedasama asja, siis ma mõtlen hoopis kas see ongi üldse nii kiiduväärt.Mulle ei meeldi ka see, kui mulle midagi peale surutakse ja minu arvamus maha tehakse. Igal asjal on 2 poolt ja inimesed ju mõtlevadki erinevalt ning väärtustavad erinevaid asju. Me keegi pole ju homme enam päriselt need, kes me olime eile.Usun, et oma erimeelsusi ja arvamusi julgen ka edaspidigi avaldada ja see ei sõltu kaasanoogutajate hulgast.
Eks see ole maitseasi, kellele meeldivad tavalised ja kellele erilised. Kindlasti sõltub ka mõõdulatist ja generatsioonist, mida tavaliseks ja mida erinevaks peetakse.
Tähtis on see, et iga inimene iseenda hinnangu järgi julgeks näidata ennast sellisena, kes ta on, paistku see tavaline või erinev. Ma ei tea, kuidas lugu teistega on, aga mul endal tuleb mõnikord sellest julgusest puudu ;)
Mis on tavaline, mis eriline? Selles on palju hinnangulist ehk siis ühele tundub nii, teisele naa.
Mõnikord tuleb lihtsalt ühiselu reeglitest kinni pidada ja kaaskodanikke arvestada.
Eks igaüks tahab, et teda tajutaks erilisena.
Loe palun minu "eripäraseid" kommentaare sinilind.blogspot blogi viimase kuu teemades kasutaja Bulgakov ja ütle kas selline eripära on sinu poolt mõistetav või on juba üle võlli.Tänan.
@Bulgakov, mis ekspert nüüd mina olen... Selleks, et mul kellegi suhtes mingisugunegi arvamus tekiks, peaksin tema enda kirjutatud blogi mõnda aega lugema. Vaidlemisest kellegi teise blogis on raske inimese kohta tervikuna midagi järeldada. Tean mitut blogijat, kelle enda blogi ja kommentaarid teiste blogides erinevad nagu öö ja päev ;)
Aga kuna sa ise küsisid, siis ütlen oma esmamulje. Sinu seisukohad meeste-naiste suhetest tundusid mulle arukad ja mõistlikud. Usu küsimuses aga olen täiesti erineval seisukohal. Ma ei taha kunagi kellegagi selle üle vaidlema hakata, sest usk on midagi nii isklikku ja vaid tunnetega seotut, et argumenteerimisega selles teemas tõde ei selgu. Viimati võtsin ise sel teemal sõna ritsikukodu blogis: "... Sest nagu see sõnagi ütleb, usk põhineb ju usul. Ega siis pilve pealt habemega vanameest ette näidata ei ole. Kes usub, see usub, kes ei, sellele on ka väga raske seda ära seletada, mida usk sulle tähendab ja annab..."
See viimatimainitud blogi on ju tühi....
Mina näen küll nii Sinilindu kui Ritsikukodu ?
Mina näen ka mõlemat nimetatud blogi.
/Anonüümdegusteerija/
tahtsin eile kohe plirts plärts kommenteerida, aga pidasin hoogu. Siis vaatasin Hukkunud Alpinisti hotelli.
Arvan, et leidsin mõne vastuse, kuid ei oska veel sõnastada.
Seni nõustun kõige enam Helle kommentaariga ja otsin vastuseid edasi.
Sjgelle ja Emmeliinaga nõustun ma selles mõttes, et kõik inimesed ei ole ühesugused. Ühele meeldivad teravamad väljaütlemised ja probleemipüstitused, teised aga tahavad vaikselt ja tasaselt oma mõtteid edastada. Oma blogis on õigus kõigil olla selline, nagu ta ise tahab. Ja keegi ei tohiks minna teise blogisse oma usku pähe määrima. Eriti hüpata peale stiilis, et miks sa oled niisugune, ole normaalne :DDD Viisakas inimene saab aru, kuhu tema kommentaarid pole oodatud või kellega ta jutt ei klapi. Pidin ka ise hiljuti vabandama, kuna mu arvamusavaldust võeti kui autori isklikku ellu sekkumist. Rohkem ma seda viga (selles blogis) ei tee ;)
Ainus häda taktitundelisel käitumisel bloginduses on see, et liiga ettevaatlik olles jääbki igasugune arutelu olemata. Ja minul oleks sellest küll kahju. Seega annan veelkord teada, minu blogis on teisitimõtlejad oodatud ;)
Arvan siiski seda, et oma blogis ei peaks kogu aeg mõtlema, et äkki keegi solvub või kellelegi see jutt ei meeldi. Indigoaanlane rääkis just samast asjast, et kas peaks kogu arvestama, et su kirjutis ei riivaks kellegi tundeid. Nii muutuks blogimine suht mõttetuks.
Ma püüdsin nüüd korra ette kujutada, et kusagil ilmub statistiline kokkuvõtte teemal "tavaline inimene," kus on ära näidatud, kus keskmine inimene elab, mis tööd teeb, millest huvitub, mida loeb, sööb, joob, millist kodulooma peab, kus reisib, kuidas käitub ja end väljendab jne ... ja siis kõik püüavad sellest lähtuda, et olla tavalised ... hea tõsieluseriaali saaks.
A usust nii palju, et see ei pruugi ainult religiooniga seonduda, vaid vahel ka täiesti argiproosaliste teemadega.
Ma ise olen ka üks mitte-religioosse usu inimene, vist isegi fanaatik, kellel on püha usk teatud visioonidesse, nii et ükskõik millisel teemal võib tegelikult kellegi siira ja sügava usuga (e nähtusega, mis on persooni pisikese individuaalmaailma pöörlemise telg) vastamisi sattuda.
Nagu öeldakse, on väike vale, suur vale ja on statistika... Nagu see statistiline keskmine palk, mida keegi minu ei tuttavatest ei saa. Saadakse kas tükk maad vähem või rohkem ;) Küllap me varsti pärast rahvaloendust saame teada, missugune on üks keskmine eestlane.
Hakkasin mõtlema, missugune on üks keskmine blogija. Päris noored ja koolilapsed jätan ma välja, sest nende blogisid ma ei loe. Tundub, et minu tuttavate blogide autorid on kas riigiametnikud, õpetajad, üliõpilased, ajakirjanikud või kirjanikud, lastega kodus olevad emad, töötud, üksikud inimesed, kusagil maal elavad ja aktiivsest seltsielust eemale jäänud inimesed. Ja enamasti on nad filoloogilise või filosoofilise mõtlemise ja haridusega inimesed. Mis ime siis, et ma sageli ennast teistsugusena tunnen ja teistmoodi arvan :DDD
Aga minule meeldib sinu mõtteviis ja julgus asju oma õigete nimedega välja öelda. Ma olen nii paljude sinu mõtetega nõus ja loen alati huviga.
Aitäh, Neiu! Mulle teeb sinu toetus headmeelt. Kuigi meie sinuga oleme üsna erinevad, leidub ka palju ühist. Tegelikult on nii bloginduses kui ka elus oluline keskenduda ühisosale, mis sul teiste inimestega on. Erinevused seevastu aitavad meil maailma laiemalt näha ja teisi mõista.
Kõik kardavad usku analüüsida ja sellest on ammu saanud tabu.Kas see on demokraatia, kui usust lubatakseainult kas vaikida või positiivset seisukohta avaldada.Usk on paljudele inimestele enesetunde tõstja ja mitmetele ka päästja, ent mina ei saa analüüsides muud tulemust, kui
mõtlemise kasutamine naudingu saamiseks.Kui kõigile selline sisu ja vormi vastuolu sobib, siis tekib küsimus, kuhu jääb teie ausus inimesed...Tõde ja ausus peaksid ju rohkem maksma, kui kasu ja nauding.
Keskmist blogijat on küll raske välja arvutada, või siiski pole? Ütleme, et keskmine blogija on ca 45 a vana, pigem naine, noh 95 protsenti naine, natuke alla kõrgharidusega, ilmutab sissekandeid 5 päeva takka, käsitleb teemasid "elu ja inimesed", omab isiklikku arvamust ja julgust seda välja öelda?
Mul pole aimugi, kas päriselt on sellist statistikat tehtud. Naisi on kindlasti palju rohkem, see on fakt. Vanus? Esiteks me ei tea paljude puhul seda ja teiseks loen mina vaid kaduvväikest osa kõigist blogidest. Mis aga laiemaks üldistusteks alust ei anna :D
"Julgus erineda" kõlab natuke sedamoodi, et kusagil on keegi, kes laseb end maha, kui satub ballil ninapidi kokku samasuguse kleidiga pidulisega nagu ta ise kannab. Äkki on tegemist ikka julgusega iseendaks jääda, ole sa siis teiste moodi või sootuks erinev? (Nokin niisama, ausõna!)
Mis puutub kiipsmailingusse ja ainult ilusate ning heade asjade ütlemisse, siis päris võõras seltskonnas on mu meelest see omamoodi loomulik. "Ma näen neid inimesi esimest, võimalik, et ka viimast korda. Milleks mängida enfant terrible`t, proovime selle õhtu lihtsalt üle elada."
Aga terve elu niimoodi .... nii need esmaspäeviti kärbikuga tööle tulevad tüübid tekivadki!
Eh, kulla, Kaamos, ega ma ise ka päris täpselt läbi ei mõelnud, mida ma kaasblogijatele terveks tulevaks aastaks tahtsin pähe määrida ;) Võib-olla on asi selles, et "nii vaikseks kõik on jäänud, mu ümber ja mu sees. Mis oli, see on läinud... " Et vat kus "vanasti" oli blogistanis möllu ;) Võib-olla pole asi üldse mitte julguses, vaid selles, et kõik on juba ära öeldud.
Need kiipsmailingu inimesed olid ikka rohkem kui teretuttavad. Ütleme nii, et neist oleksid võinud saada mu sõbrad, kui mul nende pealiskihist läbi oleks õnnestunud murda. Aga ega ma väga ei pingutanud ka ;)
Blogindus on jah selliseks vaikseks nahistamiseks muutunud. Kõik me istume oma pesades ja nohiseme "oma asja" ajada, üle ääre ei loksu midagi, kui keegi mingi superjabura üllitisega maha saab, siis kehitame õlgu ja pöörame näod ära. "Las mässab, mis sa hulluga ikka teed" Vahel tahaks tiba kakelda, aga siis tuleb mõte: "Mis sellest muutub? Puhas ebamugavus ja sekeldused!"
Booooooooooring.
Samas kangesti soe, mugav, turvaline :)
Küll sina, Johannes, oi vabandust, Kaamos, ikka oskad ;) Ütelda. Nii ilmekas ja sealjuures väga täpselt maalitud pildike tuli silme ette, kuidas kõik blogikatlad vaikselt omaette podisevad, nii et "üle ääre ei aja midagi" :DDD
Te ju teate küll, mis teemad katla üle ääre ajavad. Ammu juba pole keegi kõvasti homode vastu/ kaitseks üles astunud. ja feminism! Igavesti haljas teema. Samuti seks.
Võib-olla ongi asi selles, et suured "kaklejad" on tagasi tõmbunud, pildilt kadunud.
Mõni inimene polegi loomult võitleja, ongi selline podiseja ja vaikselt nahistaja, nagu Kaamos ütleb.
Mina olen rohkem "vaikne mõtiskleja", kui teha mingi blogijate välimääraja.
Kelleks teie ennast kvalifitseerite?
Ennast on nii raske määratleda. Mulle omaette mõtisklemine pikalt rahuldust ei paku ja aeg-ajalt tuleb tahtmine vahutada.
Viimasel ajal olen neid teravamaid väljaütlemisi harrastanud nagu omaette monoloogidena. Et kus ma alles ütlesin :P Aur välja lastud, siis võib jälle vaikselt edasi podiseda.
Kui nüüd ainult blogimaastikule pidama jääda, siis arvan, et oma seisukohtadega välja tulla on kõige mugavam siis, kui neid küsitakse.
Ei hakka ma ju Biankat sellepärast eriliseks pidama, et otsustas teistest varem ilutulestiku õhku lennutada :D
Või et ta üldse ilutulestiku ostis jne. Niimoodi lähen oma arutlusega kohe rappa ja Bianka koputaks küll mind nähes ühemõtteliselt meelekohta.
Aga nagu mujal meedias on bloginduses arvamusliidrid, kellega võib nõustuda või mitte nõustuda. Aga ilma nendeta oleks väga igav.
Nagu väitlemises, kus pooled on kas võrdsed partnerid või tahtlikud vastased. Või mõlemat.
Lisaks on veel nn. "õrritajad ja õli tulle valajad". Ka ilma nendeta oleks igav.
Ja siis veel need vaikselt tiksujad, stabilisaatorid, keda lugedes tunned, et küll on hea,et maailm selge ja eluterve.
ja siis veel...ja veel...
Väärt teema, jätkakem.
Ega need kalejad polegi alati suuremat asja võitlejad. Vahtu peksavad kõvasti üles, aga huvi saab ruttu otsa ja essmärgid on ka nõks hägusevõitu.
Omad piirid paneb paika blogimaailma piiratus inimressurside osas:) Eks me ole siin üksteist juba risti ja põiki "usus läbi katsunud", me teame paljudel juhtudel kaasblogijate reaktsioone ette. Vastasseise ei teki, sest suuremal osal juhtudest jäävad kõik osapooled oma veendumuste juurde. Vaidluste eesmärk ei ole ju veenduda, et X armastab piimasuppi ja Y jälestab seda plödi, vaidluse puhul tahab X, et Y, pimeloom, saaks samuti piimasupiusku pööratud. Siin me juba teame, et selle-ja-tolle blogija puhul pole lootustki.
Tegelikult me ju muutume pisitasa siiski. Vähemalt enda kohta julgen seda küll öelda. Väärtushinnangud on samad, aga inimene on teine.
Või..?
jaa, muutume. Kui tihti te loete oma vanu postitusi? olen seda tehes nentinud, et mõned nagu polekski minu kirjutatud:D
Aeg, kui piiraja, teeb oma töö. Väike tähelepanek: töötavad blogijad on hingega asja kallal rohkem nädala lõppudel.
Eile oli jälle täpselt kakskümmend! Ära hakkab juba tüütama:(
Misasi see kakskümmend oli? Kraadi küll mitte? Sentimeetrit lund?
Ei midagi. Püüdsin eriliste kampa sulanduda:D
Tegelikult pani mind imestama, et see kirjatükk meie vaikses seltskonnas nii suurt kaasarääkimist tekitas. Mis on muidugi meeldiv, aga tunnistan, et seekord polnud mul mingit kavatsust ei kedagi õrritada, mingit vastasseisu tekitada, teisi blogijaid hakata eriliseks või harilikuks lahterdama, ammugi ennast kuidagi erinevana esitlema. Tuli lihtsalt üks mõtteke pähe, panin selle kirja ja juttu jätkus kauemaks...
No midamidamida! Mismõttes ei olnud kavas meid, erilisi, esile tõsta?
/kus mu kühvel on? Lähen teise liivakasti, mis siis, et pean seda kassiga jagama!/
No kus ma ikka pääsen ;) Teeme siis selle nimekirja ära. Kõik need, kes siin julgelt sõna võtsid, on erilised, sest nad julgevad koos minuga erineda sellest hallist ülejäänud blogijate massist, kes minu erilisi kirjutisi kõneväärseks ei pea :DDD
Eh, pehmo. Vaidlema oleks pidanud, kaklema!
Emmeliina: mul tikub vanade postitustega natuke vastupidi olema. Loen ja avatan, et ahah, näed, ikka veel arvan samuti. Muidugi on ka erandeid, ent põhimõttelisi erinevusi peaaegu polegi. Pisiasjad - need muutuvad kogu aeg :)
Saabun jälle hilja nagu alati. :(
Erilised on juba ära märgitud ja seltskonna moodustanud.
oot, aga mis monoloogidest Sa räägid!??
Kes hiljaks jääb, see ilma jääb, kahjuks on nimekiri suletud ;)
Monoloog on ühekõne, väidab ÕS. Aga kui vestluskaaslasest puudust tunnen, pean seda kõnet peegli ees. Targa inimesega on alati meeldiv vestelda ja ilmaasju arutada :D Ja keegi ei solvu mu ütlemiste peale ;)
einoh, üks kõnelemas... oma peegelpildiga...
annan au, oled tõesti eriline...
julged erineda! :D
Postita kommentaar